Lahutasime naisega tänavu suvel. Mina jäin muidugi süüdi, sest olin algatajaks pooleks ning peamiseks põhjuseks oli mul tuua ainult see, et mu naine on---feminist. Kah mul argument, naersid kõik. Aga tegelikult on küll. Feministid on põrgusigitised.
Algul oli meil kõik hästi, tutvusin naisega, oli kena vaikne tüdruk. Abiellusime, meil sündis tütar. Naine jäi töölt ära, istus lapsega kodus. Mina vehkisin pikki päevi tööl käia,sest raha oli vaja. Naine hakkas igavuse peletamiseks sõbrannasid külla kutsuma. Eks need talle kärbsed pähe panidki. Algas kõik pisiasjadest: miks ma ise enda järelt nõusid ära ei pese, miks ei vaheta titel öösel mähkmeid jne. Aga peale 12-tunnist tööpäeva olin lihtsalt rampväsinud. Aga need olid alles õied.
Hiljem läks asi palju hullemaks. Miski polnud enam hea, mis ma tegin või ütlesin. Ning järjest vähem hellitusi ta endale lubas. Ükskord kuulasin, kuidas ta pisitütart riietades mehi kirus. Kuid mis põhjusega?
Ma arvan, et põhjuseks olid tema sõbrannad, kes enamus olid lahutatud, mõni isegi mitmekordselt. Eks nemad mu naise lõpuks üles keerasidki. Püüdsin temaga sellel teemal rääkida, kuid alati lõppes asi suure riiuga. Mind vihastas kõige rohkem see, et ta pidevalt nina alla höörus "Ma oleks ka üksinda tütre kasvatamisega hakkama saanud". Siis mul kihvataski---eks sa siis saa kui niiväga tahad.
Nüüd elan üksi. Õnnelik ma pole, sest süda on tütre küljes kinni. Kuid naist ma näha ei taha.
Kas tõesti oli kõik minu viga, tegin ma midagi väga valesti? Ma ei saa aru.

Vaevalt, et asi oli ainult sõbrannades. Minu mehel võib olla ka 1000 viga, kui olen ikkagi tema poolt, ütelgu teised, mis tahes.
Võib olla ei olnud ta Sinu jaoks "see õige".
Aga võimalik on ka mingi teine põhjus.
See meeste kirumine on väga moes nii nooremate kui vanemate naiste hulgas. Äkki peitusid juured juba Sinu naise lapsepõlvekodus?
Imestan tihti isegi, kui varmalt naised oma mehi taga räägivad ja nendega rahulolematud on. Justkui oleks mehed "välja mõeldud" selleks, et naisi sajal erineval moel rahuldada ja lõbustada. Järgmises suhtes tee juba algusest peale oma kaasale selgeks, kus on kellegi mängumaa. Minu armas mees tegi seda kohe meie suhte alguses üsna leebelt, kuid täiesti kindlalt ja nii ei ole meil selliseid - kes -peseb-nõud- kes- potitab lapsed tülisid majas olnud. Seda teen muidugi mina ja kui mind mingil põhjusel pole, saab ka tema sellega loomulikult hakkama. Kuid tema elu pärisosa on siiski töö, milleta ju ükski mees end õnnelikuna ei tunne. Vist?

tige mesilane -

Tunnen Sulle muidugi südamest kaasa, et abielu lõhki läks. Samas on vale selles "feminismi" süüdistada. Ka see, kui naine tunneb, et kõikide koduste tööde tegemine lasub tema õlul - eriti ebaõiglane on see siis, kui naine, nagu meeski, veel palgatööl käib - võib abielu lõhki ajada. Nii et ka "mitte-feminism" võib olla teatud juhtudel abielu purunemise põhjus. Ja miskipärast arvan, et koguni sagedamini kui "feminism".
Kui naine käib tööl mehega võrdselt on minu arvates õiglane kodused tööd kahe peale jagada. Kui üks kahest partnerist tööl ei käi, peab ta ka rohkem koduseid töid tegema. Muidugi mitte kõiki - sest kui inimene tahab tööturule naasta, peab ta ka ennast erialaga kursis hoidma.

kiisu -

mina arvan, et ka enamikel naistel on raske ilma palgatööta õnnelik olla. Ilma eneseteostuseta. Või kui naine leiab, et teostab ennast mehe kaudu, hakkab ta tõenäoliselt mehele nii palju ootusi panema, et mees ei tunne ennast lõpuks enam vabalt.

Di
Aga, kas lapse kasvatamine, temaga päevad ja ÖÖD läbi mässamine, tema eest hoolitsemine jne. ei ole sama väsitav kui mehe palgatöö, vahel väsitavamgi (oleneb mehe tööst), miks siis naine rohkem koduseid töid tegema peaks??? Tean mitut naist, kes palgatööle naastes on väitnud, et see on puhkus selle kõrval, mis kodus lapsega mässamine oli.

tige mesilane
Äkki naisel oli stress pisikese lapsega kodus olemisest ja sellest, et ta kõigega kodus üksi hakkama peab saama, öösiti magada ei saa jne. Paljude naistega toimub selline muutus, kui nad lapsega pikalt kodus on ja muust elust kõrvale jäävad ja nende elus ainult kohustused on, lõbusi ja vaheldust enam mitte, lisaks veel magamata ööde tõttu tekkiv üldine kurnatus.
Sõbrannad küll ei pruugi selle põhjuseks olla, et naine asju nii nägema hakkas, pigem tüdimus rutiinist, sellest, et ta üksi päevad läbi kodus lapse, pottide ja pannide ja põrandaharjaga toimetama peab, vaevalt, et keegi sellisest elust unistab.

Mari -

ma kardan, et meil oli siin väike terminoloogiline segadus. Olen Sinuga täiesti ühel meelel, ent lugesin ka lapse kasvatamise "koduseks tööks"...

Ega lahutatud ja muidu isiklikus elus pettunud naised võisid kadedusest ässitama küll hakata: kui ise pole õnnelik, ärgu olgu ka teised. Tundub küll, et sellised kibestunud naised on feministide taimelava. Mul ajab hinge täis nende jutt, kuigi olen naine.

tige mesilane: ei oska kosta nii akitsi, tahaks hoopis kysimusi kysida. Kas su naine oli ambitsioonikas tyyp? oli tal oma too, mis lapsega koju jaades pooleli jai? tahtis ta toole minna?
Akki pidasid tema majapidamistoid/ lapsekasvatamist iseenesestmoistetavaks (su jutust jaab mulje, et sulle tundus, et naine igavles kodus) -- kas ikka panid tahele, tunnustasid tema tegemisi?
Ise ma pikaks ajaks lapsega koju jaamist ette ei kujuta. Olen aktiivne ja ambitsioonikas tyyp ja laheksin kadedusest siniseks, kui minu mees kaib tool, teenib raha ja tunnustust ja minu elu seisneks titelappides ja noudepesus. On see feminism? Pigem ehk selge teadmine, mis teeb mind onnelikuks, mis mitte. Kui nii rahateenimine kui kodutood voimaluste piires pooleks tehtud, on vordsus ja rahu majas ja ei kellelegi halba sonakest...teen heameelega oma osa koiges.
Voib-olla on su eks-naine toesti laisk ja viriseja. Siis kyllap tegid oigesti. Aga voib-olla tundus talle ta elu nagu pime tunnel -- sinu jarelt noude pesemine, loputu lapsekussutamine, iga paev sama asi -- ei eesmarke, ei saavutusi, ei eneseteostust? Monele sobib selline elu, teisele mitte. Eks te ise teate, millisele kokkuleppele teie abielu oli rajatud ja kes kokkulepet murdis. Aga kokku leppida on vaja, sest lihtsalt soorollidel pohinevad ootused voivad "ahistada" nii meest kui naist.

Üsna nõus sellega, mis elle ütles. Ka minule jäi mulje (ehkki see võib muidugi ka vale olla), et sinu naine oli varem kodutöödes hoolas, sai kõigega ise hakkama jne., kuid lapse sündides hakkas ka sinult nõudma, et sa kodustest töödest osa võtaksid. Sina pead seda sõbrannade teeneks, kuid mulle tundub, et kui naine käis varem päeval tööl, siis ta ehk tõesti hea meelega tegi õhtul kodus süüa ja koristas nädalavahetustel, paljudele naistele on selline tegevus lõõgastav tegevus kutsetöö kõrvalt ja pakub vaheldust, nii kõik paistiski ok olevat. Nüüd kui naine aga kutsetööst loobuma pidi ja tema päevad ainult kraamimises ja koristamises seisnema hakkasidki, pole see tema jaoks enam lõõgastav vaheldus, mida ta meeleldi teeb, vaid üks lõputu rutiinne töö, millest puhkust ja vaheldust ei olegi. Nüüd peaks tõesti mees olema see, kes naisele veidigi puhkust võimaldaks, et naisel tekiks ka võimalus oma pottide ja mähkmete kõrvalt midagi vahelduseks muud teha, mees peaks osa kodustest töödest siiski oma õlule võtma, kui naine päevad ja ööd pisikese eest hoolitsema peab. Äkki sa lihtsalt ei mõistnud, et ka see, mida naine tegi, oli töö ja et ka naine vajas sellest puhkust, kui sa seda ei võimaldanud ja naine kodus kõigega üksi hakkama saama pidi, võiski tal tekkida tunne, et ta saabki ju suurepäraselt ka üksi hakkama, milleks üldse mees, kes leiab, et kodus käiakse ainult magamas, tööst puhkamas ja hellust otsimas. Kas naisel oli olemas aeg, kui tema oma tööst (lapsest ja kraamimisest) puhata sai. Kui ei, siis ma ei imesta tema etteheiteid, närvilisust jms.-t See ei ole ju feminism, kui ka naine ütleb, et ta tahab puhata ja mehelt kodustes töödes abi palub või ei ole naisel õigust puhata lapsega toimetamisest ja kodustest töödest, mis on üldjuhul sama väsitavad kui päevad läbi kutsetöö tegemine.

See on täiesti iseenesest mõistetav, et ükski inimene ei jõua 12 tundi päevas koristada, keeta, küpsetada ja pesta ning, et kui naine on lapsega kodus ja ta elu paraku selline just on, siis peaks olema see täiesti normaalne, et mees talle puhkust annab ja teda aitab. Naine ei peaks seda palumagi, see peaks olema loomulik. Kui ise peaksin puhkuseta päevad läbi süüa tegema ja koristama ning öösiti lapsega üleval olema ning mees oma abi ei pakuks, siis mul kaoks ka lõpuks huvi tema helluste järele. Mõni mees võiks proovida nädalakese sellist elu üksi kodus beebiga ja koristamise keskel elada ja vaadata, mis tunne nädala lõpuks on.

Äkki su naine oli nii usin, et sul jäi lihtsalt tähele panemata, kui suure segaduse võib korraldada tunni ajaga üks pisike laps ja kui väsitav on tema järgi päev läbi koristamine ja talle 4 korda päevas söögi valmistamine ning tema aja sisustamine. Äkki su naine tegi selle kõik nii märkamatult ära, et sa ei mõistnudki, milline töö selle kõige taga tegelikult on, et teil toad korras püsivad, laps söönud ja arenenud on jne. Seda ei mõistagi vist enne, kui ise selles olukorras oled ja kodus ihuüksi lapse ja kõigi muude toimetustega hakkama saama pead, siis ehk mõistad, miks naine su abi paluma hakkas või nii kurnatud oli, et enam su hellustelegi vastata ei suutnud.

Ma arvan, et see artikkel ei ole pettunud ja tigeda mehe poolt kirjutatud, kuna üks tõsiselt tige mees:
esiteks - ei viitsi kunagi oma teksti nii ilusasti kujundada (pöörake tähelepanu - ei leidu ühtki konarlikku kujundust ega kirjaviga)
teiseks - keelekasutus ja lauseseade ei tundu olevat mehepoegadele üldiselt omane, seda enam, et tegu on nö tigeda mehega.

Seega - artikkel on toimetuse poolt vaid välja mõeldud, et naised saaks oma 'auru välja lasta'. ON MUL ÕIGUS?

Toimetus paneb artikleid ju naistelehe alla, kus saab samuti auru välja lasta, milleks selline variserlikkus?

Arvamusele - sa oled paranoia käes vaevlev haige.

Mul olid lapsed aastase vahega, olin nendega 2,5 aastat kodus ja mees käis tööl. Ei mäleta, et oleksin 24 tundi koormatud olnud, kuigi tol ajal (14 aastat tagasi) pesin ise mähkmeid ka ja kappasin väikestega (vankriga, mitte autoga) poest poodi, et toidukraamile peale trehvata. Kui mees õhtul koju tuli ja nõud pestud said, puhkasime mõlemad, suvel sõitsime loodusesse (juba pooleaastase ja 1,5 aastaste lastega). Ei mäleta, et ma seda eluetappi kui negatiivset või rasket. Seejärel läksin taas tööle, sest ei minagi kodukana tüüpi, vaid hea hariduse saanud ja tööl end realiseerida tahtev naine.

Kuidas teil see suhte algus siis välja nägi? Mees deklareeris, et "sina pesed nõud, sokid, aknad, hoiad lapsed jne" veits kummaline

To Minni:
Ei, suhte alguses ei ole vist kellelgi vaja midagi deklareerida- kõik püüavad niigi nahast välja pugeda ja teineteisele vaid head teha. See, et ma pesen sokid jne., on mulle üldiselt loomuomane, ilma et keegi peaks seda mulle deklareerima. Ma nimelt armastan elada koos Mehega, mitte võrdõigusliku koduabilisega. Ega mina ka mehele ei deklareerinud, et tema peaks peret ülala pidama. See mudel on lihtsalt aastasadu juba hästi töötanud, teistsugune aga jälle mitte...
Ja veel- käin ka tööl ja tegelen meelepärase alaga. See toob ka sisse täiesti normaalselt. Aga ikka arvan ,et naised ja mehed ei peaks oma soorollide pärast kaklema, pigem mõtlema sellele, kellega soovitakse oma elu jagada. Kas nõudepesemine ja lapsehoidmine teeb teie armastuse oma mehe vastu kirglikumaks? Ja kas kellelgi siinkirjutajaist on 10 last, kellega üks naine ei saa üksinda hästi hakkama, või on kõik vaid põhimõtte küsimus?

Koostöö! Koostöö!
Minu isa ja ema tegid head koostööd. Vähemalt meile lastele oli see ideaalne. Ema küll vahest kiunus, et isa ei aita või et isa on laisk, aga, kui ma tagasi mõtlen, oli isa väga tore abiline. See ema väike vingumine tuli lihtsalt hormoonide vallatlemise arvele panna. Isa kannatas selle ära ja võiblla isegi muutis end pisut - emale meelepärasemaks. Nad olid äärmiselt erinevad kuid äärmiselt kannatlikud. Isa oli ehk veidi paindlikum, mida ema hiljem väga kiitva sõnaga meenutab. Kaks kõva tükki ei saagi koos olla. Tuleb õppida alla andma. Alati ei saa võitjaks jääda. Või tegelikult olete te ju lõpuks mõlemad võitjad. Preemjaks perekond. Olen kurb, sest mul on lastestnii kahju. Püüan ikka mõista, et küllap oli mõjuv põhjus lahku minekuks, aga tekib küsimus, et kui oleks veel proovinu. Lapse pärast.
Ärge andke kergelt alla. Proovige kasvõi perekonnateraapiat. Parimate soovidega isadele ja emadele.

kurvakesele

see jutt et proovige kasvõi lapse pärast
UNUSTAGE SELLINE ASI KIIRELT ÄRA

lastega tuleb arvestada kuid elada koos kaasaga kellesse pole võimalik suhtuda kui armsasse kaasasse ja väiksemad nääklused rahulikult lahti harutada kui tekib rahulikum moment ???

no andke andeks - sel pole küll mingit mõtet

laps kasvab ja tunneb ning mõistab sellist kooseksisteerimist hoopis omamoodi ning saab omad stressid suhtumise jne kaasa oma eluks...

kas naine tõepoolest peab tänulik olema mehe tnitud raha pärast ja olema seejuures kõikvõimas kodumasin+naine+sõber/sõbratar

siin kuskil teise temaatika all oli kellegi meesterahva arvamus et see on iseenesest mõistetav et mees teenib pere ülalpidamiseks piisava nutsu...

Mina leian küll, et lapse pärast on mõtet pingutada. Kooselus on tihti mõõna perioode, kui tegemist on kahe inimese suhtega, kus lapsi pole, võib ju kiirelt lahku minna ja mitte püüdagi mõõnast üle saada, kui midagi ei seo. Kuid, kui laps ka juba mängus on, siis võiks seda otsust ikka tõsiselt kaaluda, kuna mõõn ei pruugi igaveseks kestma jääda ja ilusad ajad võivad tagasi tulla, eriti siis, kui naine jälle oma elu tagasi saab ja ei pea 24h ema olema, vaid saab end uuesti tööalaselt teostada jne. Tõesti on kahju, kui lapsel pole issit, keda õhtuti koju oodata, kellega mängida, kallistada iga päev jne. Miks mees ja naine ei võiks pingutada, et oma suhet parandada ja taastada seda, mis oli, see pole sugugi võimatu, et mõõn möödub ja tunded, austus ja kõik muu tagasi tuleb. Kes ütleb, et uus ja parem suhe ees ootab? Kergekäeliselt jätta laps ilma täisväärtuslikust pereelust (seda ju elu üksikvanemaga ei ole), on pisut julm, inimesed võiks siiski mõelda kaugemale tänasest päevast ja tõdeda, et kõik ei ole esimese mõõna ajal tegelikult veel kadunud ja kõike on võimalik paremaks muuta. Üks pisike laps väärib siiski armastavaid vanemaid üle kõige maailmas, kui ta armastusest on sündinud, siis ei usu, et see armastus ühe hetkega lihtsalt jäädavalt kaduda võib ja ühel hetkel inimesed nii võõraks muutuda võivad, et kuidagi koos enam edasi minna ei saa, kõike on võimalik parandada ja muuta, arvan mina. Võimalik on alati, et aja möödudes saavad kõik pereliikmed õnnelikud olla ja üksteist nautida. Lahkuminek pole alati ainus lahendus.

to pereinimene

jutt jummala õige - kui vaid inimesed suudaksid niimoodi oma mõõnadest üle saada

...mõõn ei pruugi igaveseks kestma jääda ja ilusad ajad võivad tagasi tulla...

ei pruugi jah kestma jääda - hoopiski võib süveneda

...see pole sugugi võimatu, et mõõn möödub ja tunded, austus ja kõik muu tagasi tuleb...

kui elu on juba kord mõõnaseisu jõudnud ei saa tulla tagasi tunded, austus ja kõik muu - kui mõõn käes siis selleks on ikka omad põhjused, mis ei muutu olematuteks ega kao jälgi jätmata - paraku ei ole kokku liimitud vaas enam sama vaas mis enne kildudeks kukkumist

...Kergekäeliselt jätta laps ilma täisväärtuslikust pereelust (seda ju elu üksikvanemaga ei ole)...

vaevalt et keegi jätab lapse kergekäeliselt ilma täisväärtuslikust pereelust
kui see et olemas on mõlemad vanemad ühes kodus on täisväärtusliku pereelu jaoks piisav siis küll - kuid eeldatavasti peaks ikka peres olema üksteisemõistmine jne olemas - kui seda pole ja ei saa ka sellist olukorda taastada - siis on ju mõttetu hoida lapse pärast koos peret kes tegelikult perena koos elada ei suuda