Kas kiuslikkuseks või vaimseks terroriks saab pidada ka seda, kui pooleteist aastat on kestnud vale, eitamised, reetmised, "prääniku ja piitsa" jagamised, pidev lubaduste mittetäitmine või unustamine. Pidevalt tingimusteta andestades ja uskudes uuesti ja uuesti,sain tasuks vaid järjekordse altvedamise ning süüdistuse andestamatuses.
Praeguseks hetkeks on tuttavatega kõik suhted segi ja minul nii ebameeldiv. Oli mängus ju armulugu minu külje alla pugeva sõbrannaga. Nüüdseks lugu läbi, minagi andestanud, aga sellise pika pettuste perioodi jooksul sain nii palju valu, et nüüd soovin mõningatele asjadele temalt seletust või tema arvamust kuulda. Temagi väide on, et soovib minus rahu, aga rahulikult rääkida ei saa. Hakkab lihtsalt heast peast märatsema, ajab vestluse tänitades riiuks, loobib mulle inetusi ja siis vaikib. Vaikimisega surub mind alati maha.
Aga need on meie mõlemi jaoks tähtsad küsimused, otsused, milleta edasi jätkamine on võimatu. Kord on mu vastu hea, siis jälle selline, et lööks või mu maha. Nii muutun ma veel kahtlevaks tema tunnetes. Kas olen kiuslik mina või tema? Mõtlen küsimust tõsiselt.

PS Kas on kellelgi olnud juhust,kus selline olukord laabub lahutuseta?
Psühholoogi abi ta ei soovi, saadab mu sellise jutu peale hulluarsti juurde.

hm - mind ennast on aegajalt ravile tahetud kupatada küll

Hukka moistmata, aga siiralt ja huviga: Miks sa elad inimesega, kes valetab, reedab, ei pea lubadusi -- ja keeldub veel sellest konelemast? Mida see suhe sulle annab?
Ma ei tea, akki oled ise ka patune, siis on asjad tasakaalus - aga muidu, mis mote on sellisel kooselul?