Olen aastaid kodune olnud. Alguses väikeste laste pärast, hiljem ei soovinud enam endisel ametialal jätkata, mistõttu läksin õppima uut ala. Tasuvat töökohta on raske leida, eriti veel kui pole vastavat haridust või palju tutvusi.
Olen olnud õnnelik ja rahul sest mul on armsad lapsed, korralik kodu, töökas ja karske mees. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem heidab mees ette seda, et ma ei suuda endale tööd leida, kuna olevat nii rumal, saamatu ja mis kõik veel...Ma olen pühendanud kogu oma aja pere eest hoolitsemisele ja olen teinud seda rõõmuga.(tassinud entusiastlikult mehele toitu ja õlut diivani ette kui ta sporti vaatab ja mis kõik veel). Pole käinud eriti sõbrannadelgi külas, rääkimata ühistest üritustest, sõitudest jms. Sest abikaasale ei meeldi et ma kodust välja lähen. Olen jäänud elust üsna kõrvale. Koos perega käime harva väljas. Abikaasa on tihti väsinud ja pealegi ei meeldi talle eriti üritustel käia. Veel vähem kohtades, kus peab suhtlema. Talle meeldib selle asemel hoopis kodus lesida, lugeda, ristsõnu lahendada või kasvõi niisama arvutimänge mängida. On tõsine, aeglane ja vähejutukas . Kuna ta on väga tugeva omanikutundega ja mitte just väga mõistva loomuga, siis on mul talle väga raske selgeks teha, et vajan nö. "värsket õhku"- vajan suhtlemist, uusi tuttavaid, infot elus enesest. Olen püüdnud temaga rääkida, et mida ta üldse minult ootab, aga selget vastust pole saanud. Ta ei tea vist isegi mida tahab. Mul ei ole enam jõudu :(

Võta armuke ja näita talle et oled rohkemat väärt. Iga normaalne mees oleks õnnelik kui tal oleks selline naine.

saan sust väga hästi aru

sinu lause siin oli:
"Kuid mida aeg edasi, seda rohkem heidab mees ette seda, et ma ei suuda endale tööd leida, kuna olevat nii rumal, saamatu ja mis kõik veel..."

esimese raksuga oskan öelda ses osas vaid üht
ära palun lase enesehinnangul seetõttu kukkuda vastupidi - tunned ennast ju ise päris hästi ja seda milleks sa oled võimeline - julge jätkata - küll leiad töö, kuid seda soovitan teha sinu enda pärast, mitte selleks, et mees enam etteheiteid ei teeks

edu sulle

Et käibki kohe nii lihtsalt- võta armuke!? Ripub neid nagis kuskil? Ja kas peab oma abikaasale tingimata läbi tema valu ennast tõestama? Jama!

ega ta sul vägivaldne pole? kui mitte siis tee ikka nii kuidas ise heax arvad - käi väljas, külas jne. vastasel juhul muutud marionetix kelle ta huvipuudusel maha jätab. ole rohkem ISE ja ta hakkab sind rohkem hindama ja ära mingil juhul luba tal ennast lollix ja saamatux nimetada!

süveneks õige väheke - kus sa sellist asja siinkirjeldatu põhjal oletada võid et kas on vägivaldne - sellise kirjelduse juures ei tule meldegi mõte vägivaldsest kodusistuda armastavast väsinud VÄGIVALDsest mehest

mahajätjat tast arvatavasti ka ei saa- liig amugavat end oma kodus sisse seadnud ju

enese alavääristamist aga ei tohi mingil tingimusel lubada

kui mees autori sõnul on "väga tugeva omanikuinstinktiga ja mitte just väga mõistva loomuga" ning heidab ette et naine "on rumal ja saamatu" siis on asi väga kahtlane. mina küll ette ei kujuta et minu mees mulle väljaskäimist ja sõbrannadega kohtumist keelata saax kui ta just jõudu ei kasutax... kui aga asi nii kaugele peax minema siis on temal kindel minek.

Ma arvan, et selles situatsioonis on üks dilemma. Paljud naised kasvatatakse kodus nii, et korralik abielunaine vastutab selle eest kodu oleks alati mehe jaoks korras. Kui naine veel armastab oma meest, ta tahab talle meeldida, teha mis mees soovib ja ootab et mees nagu vastaks samaga. Aga ma arvan et samas see tubli naine muutub oopis mehe jaoks igavaks, kui ta alati teeb seda mis mees soovib. Soovin sulle seda, et üksi olles võtaksid aja maha ja mõtleksid et mida sa ise tegelikult tahad. Tean et see on raske, kuna oled harjunud arvestama oma soove selle läbi mida mees soovib. Ja siis hakkad oma käitumist muutma väikeste sammudega hoolimata sellest, et alguses see ülatab su meest ja tõenäoliselt ta hakkab vastu. Sa pead olema kindel kui palju sa soovid muutust. On olemas kaks varienti. Kas su mees ei tegelikult armasta sind ja jätab su maha sellepärast et sa käitud teist moodi või siis ta ise hakkab ka muudatusele kaasa tulema ning sa muutud enda ja ka tema jaoks huvitavamaks näitades, et sull on oma tahe. Kirjutan seda oma kogemusest ja arvan et kõige tähtsam on see et sa annad endale aru kui palju sa soovid muutust ja millised riskid oled valmis võtma. Jõudu sulle!

Kurb on lugeda sinu lugu, punktike. Aga kindlasti on võimalik midagi ette võtta. Peaksid leidma mingi ettekäände kodust välja saamiseks ja suhtlemiseks. Näiteks trennis käimine on igati mõistlik ja vajalik tegevus. Kui mees sinust vähegi hoolib, ei tohiks tal selle kohta midagi öelda olla, kui naine näiteks korra või paar nädalas enda vormishoimise nimel väljas käib. Ka seal on võimalik suhelda, uusi tuttavaid leida ja natuke end elu sees olevana tunda. Miks mitte ka võimaliku töökoha asjus "maad kuulata". Minul endal küll suhtlemise puudust ei ole, trennis on aga inimestega suhelda juba seepärast põnev, et seal on neid koos väga erinevatelt elualadelt. Võid tutvuda inimestega, kellega muidu teed vist ei ristukski, ja täiesti võrdses positsioonis - kui juba ühte klubisse tuldud, pole kellelgi põhjust teisele ülalt alla või alt üles vaadata.
Edu sulle!

.