Feministi nurgake
surnud suhe
| married 19. november 2001, kl 18.21 |
Mis hakatapeale ?
Elatud veidi üle 15 aasta;
lapsed pole veel tuuletiivul pesast välja lennanud;
tundeid suur järel ei ole peale ühiste mälestuste ja kohustuste!
Rääkimisega ei jõua kunagi kuhugi, sest enamasti ei oska ega kannata KUMBKI teist kuulata; sagedased on sellistel puhkudel ütlused et on juba kõrini - tegudeks aga ei ole aega
see siis tähendab, et ei ole aega (kaasal) sügavuti plaani pidada kuidas edasi...
Elatud veidi üle 15 aasta;
lapsed pole veel tuuletiivul pesast välja lennanud;
tundeid suur järel ei ole peale ühiste mälestuste ja kohustuste!
Rääkimisega ei jõua kunagi kuhugi, sest enamasti ei oska ega kannata KUMBKI teist kuulata; sagedased on sellistel puhkudel ütlused et on juba kõrini - tegudeks aga ei ole aega
see siis tähendab, et ei ole aega (kaasal) sügavuti plaani pidada kuidas edasi...
| mari 19. november 2001, kl 18.59 |
Kui on juba sellisesse seisu jõutud, on päris raske midagi ära teha. Aga kui sa mõtleksid endamisi välja, millal ja millest see võõrandumine hakkas, äkki leiad sealt vastuse oma küsimusele?
Minu lähedase sõbrannaga ona samasugune lugu. Nende suhte alguses jõudsin neid veel mitu korda kadestada - kõik see tundus nii tore - teineteist arvestav ja lähedane. Sel ajal meil mehega veel sellist lähedust ei olnud, vaatamat meeletule armumisele.
Nüüd on asi vastupidi - sõbrants oma mehega peaaegu üldse ei suhtle (isegi ei räägi)- elavad nagu kaks võõrast inimest ühiskorteris, lapsedki tunduvad mehele tüliks olema, kuid päris ära ta ka ei lähe. Minu enda suhe on aga jõudnud sellise läheduseni, mida ettegi ei osanud kujutada.
Usun, et iga päev ehitab inimene midagi tuleviku tarvis. See võib küll banaalselt kõlada, aga minule tundub iga päev oma mehe kõrval kui esimene - ei raatsi midagi edasi lükata ega tegemata jätta (kalli-musi-muudki), ei tule pähegi viriseda ja halli argipäeva polegi tulnud. Loomulikult on meigi tülisid, probleeme ja pisaraid (vahest isegi liiga palju), kuid need saavad alati lahendatud.
Tõtt öeldes, kui olin koos elanud ca 7 aastat, tundsin ka sellist...., ei mitte just väsimust...,aga kõik uus oli justkui ära olnud, esimene armuuim lahtunud ja siis ühel päeval kuulsin kedagi väga enda häälega irisemas mingite sokkide või jumal-teab-mille üle. Selgus, et see olingi mina!!! Aga selline ma ei tahtnud olla.
Kui ma poleks siis oma käitumisele tähelepanu pööranud, oleksin praegu tõenäoliselt üksik, õnnetu ja ikka virisev mutt. Nüüd on aga õnneks kõik hoopis teisiti.
Ja selleks polegi nagu mingit retsepti...
Vahel mulle tundub, et sageli pööratakse kooselus tohutut tähelepanu hoopis kõrvalistele asjadele - kuhu peab mees panema mustad sokid, kes peseb täna nõud, miks tööltulek nii kaua aega võttis, miks ma ei näe oma argentiina seepi ja mees jalgpalli näeb..... Naise ja mehe vahelises suhtluses ei ole see ju primaarne. Kõige olulisemad on minu meelest hoopis puudutused, suudlused, kallistused, väiksed kirjad, luuletused, õhtusöögid küünlavalguses, kähkukas vannitoas ja tuhat muud väikset asja, mida ju üksi ja endale teha ei saa!
Parim, mida sa, married saaksid teha on lasta tunnetel endasse voolata. Kust, seda ei oska mina öelda... Kuid tean ,et kõige suuremaks magnetiks on mehele teda armasrav naine.
Minu lähedase sõbrannaga ona samasugune lugu. Nende suhte alguses jõudsin neid veel mitu korda kadestada - kõik see tundus nii tore - teineteist arvestav ja lähedane. Sel ajal meil mehega veel sellist lähedust ei olnud, vaatamat meeletule armumisele.
Nüüd on asi vastupidi - sõbrants oma mehega peaaegu üldse ei suhtle (isegi ei räägi)- elavad nagu kaks võõrast inimest ühiskorteris, lapsedki tunduvad mehele tüliks olema, kuid päris ära ta ka ei lähe. Minu enda suhe on aga jõudnud sellise läheduseni, mida ettegi ei osanud kujutada.
Usun, et iga päev ehitab inimene midagi tuleviku tarvis. See võib küll banaalselt kõlada, aga minule tundub iga päev oma mehe kõrval kui esimene - ei raatsi midagi edasi lükata ega tegemata jätta (kalli-musi-muudki), ei tule pähegi viriseda ja halli argipäeva polegi tulnud. Loomulikult on meigi tülisid, probleeme ja pisaraid (vahest isegi liiga palju), kuid need saavad alati lahendatud.
Tõtt öeldes, kui olin koos elanud ca 7 aastat, tundsin ka sellist...., ei mitte just väsimust...,aga kõik uus oli justkui ära olnud, esimene armuuim lahtunud ja siis ühel päeval kuulsin kedagi väga enda häälega irisemas mingite sokkide või jumal-teab-mille üle. Selgus, et see olingi mina!!! Aga selline ma ei tahtnud olla.
Kui ma poleks siis oma käitumisele tähelepanu pööranud, oleksin praegu tõenäoliselt üksik, õnnetu ja ikka virisev mutt. Nüüd on aga õnneks kõik hoopis teisiti.
Ja selleks polegi nagu mingit retsepti...
Vahel mulle tundub, et sageli pööratakse kooselus tohutut tähelepanu hoopis kõrvalistele asjadele - kuhu peab mees panema mustad sokid, kes peseb täna nõud, miks tööltulek nii kaua aega võttis, miks ma ei näe oma argentiina seepi ja mees jalgpalli näeb..... Naise ja mehe vahelises suhtluses ei ole see ju primaarne. Kõige olulisemad on minu meelest hoopis puudutused, suudlused, kallistused, väiksed kirjad, luuletused, õhtusöögid küünlavalguses, kähkukas vannitoas ja tuhat muud väikset asja, mida ju üksi ja endale teha ei saa!
Parim, mida sa, married saaksid teha on lasta tunnetel endasse voolata. Kust, seda ei oska mina öelda... Kuid tean ,et kõige suuremaks magnetiks on mehele teda armasrav naine.
| married 19. november 2001, kl 19.15 |
Tore et selliseid suhteid nagu Sinu kirjeldatu on inimesed on osanud kooselu meeldivaks kasvatada
mari kirjutas:
>
> Kui on juba sellisesse seisu jõutud, on päris raske midagi
> ära teha. Aga kui sa mõtleksid endamisi välja, millal ja
> millest see võõrandumine hakkas, äkki leiad sealt vastuse oma
> küsimusele?
üks asi on kindel: see va arusaam, et tuleb end oma ametipostil ikka tõestada jne
prioriteediks ei saanud mitte pere ja selle eest hoolitsemine
vastupid hoopis töörügamine selleks et end tõestada - seega võimalust rohkem teenida, et oma pere eest hoolitseda
esialgu püüdsingi seda mõista ja aru saada
> Kõige olulisemad on minu meelest hoopis
> puudutused, suudlused, kallistused, väiksed kirjad,
> luuletused, õhtusöögid küünlavalguses, kähkukas vannitoas ja
> tuhat muud väikset asja, mida ju üksi ja endale teha ei saa!
ja jus selle prioriteetide valesse kohta (või siis valesse järjekorda)paigutamise tõttu ei jäänudki ei aega ega jaksu kaasal pisikeste igapäevaste tundeavalduste jaoks
> Parim, mida sa, married saaksid teha on lasta tunnetel
> endasse voolata. Kust, seda ei oska mina öelda... Kuid tean
> ,et kõige suuremaks magnetiks on mehele teda armasrav naine.
raske on leida viisi kuidas jätkata - armastava naisena end välja pakkuda, kui seda tundmust pole ei ole sugugi jõudu
mari kirjutas:
>
> Kui on juba sellisesse seisu jõutud, on päris raske midagi
> ära teha. Aga kui sa mõtleksid endamisi välja, millal ja
> millest see võõrandumine hakkas, äkki leiad sealt vastuse oma
> küsimusele?
üks asi on kindel: see va arusaam, et tuleb end oma ametipostil ikka tõestada jne
prioriteediks ei saanud mitte pere ja selle eest hoolitsemine
vastupid hoopis töörügamine selleks et end tõestada - seega võimalust rohkem teenida, et oma pere eest hoolitseda
esialgu püüdsingi seda mõista ja aru saada
> Kõige olulisemad on minu meelest hoopis
> puudutused, suudlused, kallistused, väiksed kirjad,
> luuletused, õhtusöögid küünlavalguses, kähkukas vannitoas ja
> tuhat muud väikset asja, mida ju üksi ja endale teha ei saa!
ja jus selle prioriteetide valesse kohta (või siis valesse järjekorda)paigutamise tõttu ei jäänudki ei aega ega jaksu kaasal pisikeste igapäevaste tundeavalduste jaoks
> Parim, mida sa, married saaksid teha on lasta tunnetel
> endasse voolata. Kust, seda ei oska mina öelda... Kuid tean
> ,et kõige suuremaks magnetiks on mehele teda armasrav naine.
raske on leida viisi kuidas jätkata - armastava naisena end välja pakkuda, kui seda tundmust pole ei ole sugugi jõudu
| mohamed 19. november 2001, kl 19.18 |
| mari 19. november 2001, kl 19.34 |
| mohamed 19. november 2001, kl 19.49 |
| mari 19. november 2001, kl 20.44 |
| Tova 20. november 2001, kl 08.22 |
| Näu 20. november 2001, kl 09.18 |
Married,
Ehk on sul võimalus võtta abielupuhkust.Lihtsalt lähed kuuks ajaks minema.Tagasi jõudes on jällenägemine topeltrõõm.
Ja veel,mina tegin vähemalt nii, olin oma mehel igal pool kannul. Noh nii,et lõunal söömas ja tööl ja ärikohtumistel.Mõne sõna oskad sa ikka naiselikkust tarkusest sekka öelda. Ja kui ei lubata öelda,siis võid ka vait olla. Vähemalt sa saad temaga olla ja teda toetada. Ega see rahategemine kerge ei ole.
Ehk on sul võimalus võtta abielupuhkust.Lihtsalt lähed kuuks ajaks minema.Tagasi jõudes on jällenägemine topeltrõõm.
Ja veel,mina tegin vähemalt nii, olin oma mehel igal pool kannul. Noh nii,et lõunal söömas ja tööl ja ärikohtumistel.Mõne sõna oskad sa ikka naiselikkust tarkusest sekka öelda. Ja kui ei lubata öelda,siis võid ka vait olla. Vähemalt sa saad temaga olla ja teda toetada. Ega see rahategemine kerge ei ole.
| married 20. november 2001, kl 09.31 |
aitähh
näu
paraku ei võimalda mul oma töö niimoodi plehku panna
mis puutub igalpool kaasas käimisesse
siis sedagi ei võimalda me kummagi töörütm - minul oma temal oma
ärikohtumistele - no jah kui kutsutakse õhtusele äripartnerite koosviibimisele olen ikka käinud
olen oma elus nii pika aja olnud see toetaja pool - vahel on selline tunne lihtsalt et kes krt mind toetab - see va puru ei asenda kõike seda, millest igapäevases elus puudu jääb paraku
Tova
kus viga näed laita siis tule ja laida - niimoodi või?
ega sisemiselt surnud inimesest eriti enam pole matjatki juba üsna ükskõik
mida päev edasi...
näu
paraku ei võimalda mul oma töö niimoodi plehku panna
mis puutub igalpool kaasas käimisesse
siis sedagi ei võimalda me kummagi töörütm - minul oma temal oma
ärikohtumistele - no jah kui kutsutakse õhtusele äripartnerite koosviibimisele olen ikka käinud
olen oma elus nii pika aja olnud see toetaja pool - vahel on selline tunne lihtsalt et kes krt mind toetab - see va puru ei asenda kõike seda, millest igapäevases elus puudu jääb paraku
Tova
kus viga näed laita siis tule ja laida - niimoodi või?
ega sisemiselt surnud inimesest eriti enam pole matjatki juba üsna ükskõik
mida päev edasi...
| ellu 20. november 2001, kl 09.37 |
| Tova 20. november 2001, kl 09.50 |
| married 20. november 2001, kl 10.33 |
ellu
tänud siia ei ole mõtet selliseid torkeid pista siiski
küsimus sai püstitatud ikka rohkem selleks et teiste sarnasest olukorrast väljarabelemise kohta mingi ülevaade saada
on siis vaja niisama näägiutada kui pole võimeline olukorda mõistma...
hellikuks pole mõtet nimetada ja parastada samuti mitte
tänud siia ei ole mõtet selliseid torkeid pista siiski
küsimus sai püstitatud ikka rohkem selleks et teiste sarnasest olukorrast väljarabelemise kohta mingi ülevaade saada
on siis vaja niisama näägiutada kui pole võimeline olukorda mõistma...
hellikuks pole mõtet nimetada ja parastada samuti mitte
| Tova 20. november 2001, kl 10.52 |
| Fööniks 20. november 2001, kl 10.54 |
| married 20. november 2001, kl 11.26 |
| nõnda 20. november 2001, kl 11.51 |
Tahe on teil mõlemal ka tegelikult olemas, selles ma ei kahtle. Asi pigem selles et kumbki ei oska olukorda lahendada.... kuid see on õpitav. Mul abielustaazi kahekümne aasta ligi ja viimased aastad olen analoogse probleemiga tegelenud, edukalt muide! Alustuseks niipalju, et kõik tuleb enda peale võtta, teisele ei maksa loota...vahest on raske.... vahest lootusetu....kuid pikkamööda kõik sujub ja edu annab lootust ning kindlust
| Fööniks 20. november 2001, kl 12.08 |
Married: vat tahaks vastata aga üldiseks kasutamiseks mõeldud nõuanded on suht kahtlase väärtusega... umbes nagu universaalsed, kõige ja kõigi jaoks mõeldud asjad ikka (et lõppjäreldusena selgub, et ei sobi õieti millegi jaoks)...
seda olen küll mõistnud et tasuks vaadata tagasi... aega mil kõik oli ilus - et mis siis oli teisti ja kuidas oli ja kas saaks (kasvõi osaliselt) seda taastekitada...
Ja muidugi selline asi nagu rääkimine... teeb haiget, aga tasapisi hakkab parem...
seda olen küll mõistnud et tasuks vaadata tagasi... aega mil kõik oli ilus - et mis siis oli teisti ja kuidas oli ja kas saaks (kasvõi osaliselt) seda taastekitada...
Ja muidugi selline asi nagu rääkimine... teeb haiget, aga tasapisi hakkab parem...
| Tova 20. november 2001, kl 12.13 |
Ma tean, et mu mõtteviis on "kerglane", kuid siiski - minu arvates tuleks kaaluda nn hinna-kvaliteedi suhet. Oma kooselu lõpetades püüdsin samuti selgusele jõuda, et kui palju väänlemist, muret, pingutust, isegi teesklust (olen rõõmus, lahke, hell abikaasa) mulle püüd suhteid varjusurmast välja tuua kaasa toob? Kas teine pool samuti natukenegi püüab? Mitu ööd tuleks mul patja nutta, et minu leopardimustriline öösärk, küünlad ja õhtusöök maheda muusikaga läks lörri ning mees kolis näiteks taldrikuga kamina eest teleka juurde jalkat vaatama?
Et lootes Su suhte paranemisele, arvan, et veidi aega tasuks mõelda ka selle üle, et ega vanaduses ei hakka mitte "piinavalt kahju asjatult üritatud aastate pärast".
Igal juhul - on nähtud ka abielusid, kus varjusurmast on edukalt välja tuldud.
Et lootes Su suhte paranemisele, arvan, et veidi aega tasuks mõelda ka selle üle, et ega vanaduses ei hakka mitte "piinavalt kahju asjatult üritatud aastate pärast".
Igal juhul - on nähtud ka abielusid, kus varjusurmast on edukalt välja tuldud.
| Bella 20. november 2001, kl 12.15 |
Mullle on alati tundunud, et kui esimene armuuim lahtub, muutub kaasa tihti sama endastmõistetavaks asjaks kui mõni tugitool nurgas ja argentiina seebikangelanne õhtused seiklused saavad olulisemaks, kui oma pereinimeste igapäevategemised. Ega ilmaaegu ei räägitud vanasti noortele prantslannadele - võluge ja võrgutage oma meest iga päev üha uuesti ja uuesti. Minu rahvuskaaslastele öeldakse enne pulmi lihtsamalt - tundke elu lõpuni huvi üksteise tegemiste vastu ja enne, kui midagi ütlete, mõelge, kas seda ikka on vaja öelda. Tasuks ehk kõrva taha panna?
| married 20. november 2001, kl 12.49 |
kuis siis võrgutad kui millalgi aega pole isegi igapäevaste asjatoimetuste korraldamiseks
a la mingi peegel seina riputada
tühine näide iseeneses, kuid selliseid tühiseid pisiasju aastaid ja aastaid kuhjub
kutsud mõne tuttava appi - saab mehe eneseväärikus haavatud jne
Bella jutus on iva kui välja arvata õhtused seiklused
sedasi tunnen end tõesti, et iseenesest mõistetavalt olen olemas
a la mingi peegel seina riputada
tühine näide iseeneses, kuid selliseid tühiseid pisiasju aastaid ja aastaid kuhjub
kutsud mõne tuttava appi - saab mehe eneseväärikus haavatud jne
Bella jutus on iva kui välja arvata õhtused seiklused
sedasi tunnen end tõesti, et iseenesest mõistetavalt olen olemas
| mamma 27. november 2001, kl 17.41 |
Minu arvates tuleks uuendada mehe tunnet sinu vastu, mitte rõhuda enda tunnete olemasolule. Kui mehel on tunded, tulevad need külge tagasi sullegi. Iga päev ühel töötaval naisel on siiski raske oma meest võrgutada, kui lapsed ootavad süüa ja on 100 muud tegemist.
Kõige lihtsam on mehe tunnete puudumisest mitte välja teha ja olla sõltumatu. Rääkimine on viimane asi. Suhteid ja tundeid ei tohi paluda ega anuda.
Plaan pea ise ja tegutse selle järgi. Mine kuhu tahad ja tee mida tahad. Küll näed, kuidas mees sust huvituma hakkab. Ta tahab olla siiski pea ja mehed hindavad iseseisvust, arukust ja otsustusvõimet. Mõne tunni kohvikus sõbrannadega veetmine teeb enesetunde päris heaks.
Kõige lihtsam on mehe tunnete puudumisest mitte välja teha ja olla sõltumatu. Rääkimine on viimane asi. Suhteid ja tundeid ei tohi paluda ega anuda.
Plaan pea ise ja tegutse selle järgi. Mine kuhu tahad ja tee mida tahad. Küll näed, kuidas mees sust huvituma hakkab. Ta tahab olla siiski pea ja mehed hindavad iseseisvust, arukust ja otsustusvõimet. Mõne tunni kohvikus sõbrannadega veetmine teeb enesetunde päris heaks.
| married 27. november 2001, kl 19.53 |
tegelikult olengi väga palju kodust ära - aegajalt tulevad sellised küsimused, kus õhkub huvi asemel urgitsemist
mamma kuidas see tunnete uuendamine praktiliselt teoks teha? see ongi peamine peavalu
kuidas siis elada tunnete puudumisega ja sõltumatult
inimlikud soovid ära unustada?
tahaks ju tunda, et sinust hoolitakse (mitte sellepärast, et sa usinalt tolmu pühid)
ja tunda et sinuga arvestatakse (mitte selliselt, et minuga arvestatakse,õigel ajal õhtusöök ette antakse)
on palju selliseid tundeid mida ei taha kuidagi elulõpuni vaid mälestustes ja unistustes kanda vaid TUNDA
mamma kuidas see tunnete uuendamine praktiliselt teoks teha? see ongi peamine peavalu
kuidas siis elada tunnete puudumisega ja sõltumatult
inimlikud soovid ära unustada?
tahaks ju tunda, et sinust hoolitakse (mitte sellepärast, et sa usinalt tolmu pühid)
ja tunda et sinuga arvestatakse (mitte selliselt, et minuga arvestatakse,õigel ajal õhtusöök ette antakse)
on palju selliseid tundeid mida ei taha kuidagi elulõpuni vaid mälestustes ja unistustes kanda vaid TUNDA
| mamma 28. november 2001, kl 17.58 |
Minul on kahjuks kogemus, mis ei sobi vist paljudele.
Kui ma matsin oma andeka poja, kes oli 18.a, siis kadusid kõik tunded tükiks ajaks ja nüüd on nii, et prioriteedid on hoopis teiseks läinud. Probleemid mehega on hoopis kõige lõpus. Võib olla on see ka aeg, mis teeb oma töö. Võib olla võiks väärtustada enda jaoks mõni uus tunne, mis ei ole sõltuvuses mehest. Kui su ette kerkib õige mees, siis on ka tunded platsis.
Ega seda otsima pea. Minul on kõige tähtsam teada, et mind vajatakse. Mul on hea teada, et mind vajavad vanemad,oma lapsed, kasulaps, mees. Et minu käest küsitakse palju nõu ja räägitakse oma muredest. See teeb mind õnnelikuks. Ma ise arvestan teiste inimestega.
Pärast seda, kui ma ise "jagama" hakkasin (ja rõõmuga) ise vastu ootamata, siis olen miskipärast palju õnnelikum ja miskipärast saan ka rohkem. Antakse nagu vabatahtlikult ilma minu nõudmiseta rohkem. Aga see andmine on mu sisemuses, mitte teadlikult tekitatud. Ja mitte saada tahtmine on ka mu sisemuses. Ma tõeliselt ei oota midagi.
Praegu tekib hoopis uut liiki ilusaid mälestusi.
Kui ma matsin oma andeka poja, kes oli 18.a, siis kadusid kõik tunded tükiks ajaks ja nüüd on nii, et prioriteedid on hoopis teiseks läinud. Probleemid mehega on hoopis kõige lõpus. Võib olla on see ka aeg, mis teeb oma töö. Võib olla võiks väärtustada enda jaoks mõni uus tunne, mis ei ole sõltuvuses mehest. Kui su ette kerkib õige mees, siis on ka tunded platsis.
Ega seda otsima pea. Minul on kõige tähtsam teada, et mind vajatakse. Mul on hea teada, et mind vajavad vanemad,oma lapsed, kasulaps, mees. Et minu käest küsitakse palju nõu ja räägitakse oma muredest. See teeb mind õnnelikuks. Ma ise arvestan teiste inimestega.
Pärast seda, kui ma ise "jagama" hakkasin (ja rõõmuga) ise vastu ootamata, siis olen miskipärast palju õnnelikum ja miskipärast saan ka rohkem. Antakse nagu vabatahtlikult ilma minu nõudmiseta rohkem. Aga see andmine on mu sisemuses, mitte teadlikult tekitatud. Ja mitte saada tahtmine on ka mu sisemuses. Ma tõeliselt ei oota midagi.
Praegu tekib hoopis uut liiki ilusaid mälestusi.
Lisa postitus