Hirmus hea oleks, kui leiduks keegi, kes ütleks mulle oma kogemustest kohe, et usu ja usalda oma sisetunnet. Mul on suhe, mis toimib täitsa hästi, kuigi me mõlemad oleme töö ja muuga suhteliselt busy. Siis ei jõua paraku eriti teineteisele mõeldagi, aga kahekesi koosoldud hetkedel löövad tunded jälle lõkkele.

Viimasel ajal kummitab mul peas intensiivselt ja ainult üks: Me peaksime olema vaid sõbrad. Me peaksime olema vaid sõbrad. Ja ma ei tea, kust see tõdemus pärit on ja miks? Aga ignoreerida seda ka ei saa.

Siis sa oled vist üle töötanud... kui inimene juba kummitava kinnismõtte küüsis on, mis peas ringi käib, on kuri karjas... võta aeg maha.

Bellaga nõus. Kui sa ise ka ei saa aru, milles veider mõte tuli, siis peab küll veidi puhkama. Kui teil koos kõik ok, siis küll ei saa aru, milles probleem võiks olla.

Ma nüüd ei taha väga põhjapanevalt seda arvata, aga hoolimata tunnetest tundub mulle üha enam, et me oleme ikka liiga erinevad inimesed ja aja möödudes lähevad käärid meie vahel üha suuremaks.
Aga võibolla olen tõesti üle töötanud ja kindlasti sean karjääri lähemaks viieks-seitsmeks aastaks esikohale. Seetõttu ei tahagi midagi muud peale heade suhete ja rahu oma asjadega tegelemiseks.
Nüüd paistab, et põgenengi ühelt poolt oma südame ja teiselt poolt oma eesmärkide säästmiseks... No ei tundu õige see suhe ja ei näe meid tulevikus koos :( Siis vist tuleks sisetunnet kuulata ja minema jalutada või?

No võta aeg maha - ega sa ei pea homme otsustama , kas ei või ja. Kui on võimalik, sõida kuhugi ära või puhka lihtsalt välja ja siis võta paber ja pliiats kätte ja pane kirja mis asjad need on, mis sind suhtes häirivad ja mis on positiivne pool. Ja kas suhte jätkamine välistab su karjääri või mitte. Kui kõik must-valgel kirjas on, paistab mõni asi selgemini välja, muidu on kõik üks peas kummitav segane müstika ja ega selle järgi saa otsustada. Pane kõik teievahelised "käärid" kirja - siis on näha, kas need kõik on ülepea käärid, ja kui suured. Jõudu!

Kas ei oleks siis õigem ka oma kaaslasele sellest ausalt rääkida? Et teisel ei oleks asjatuid lootusi ja ta saaks valida, kas soovib lihtsalt sõpradena jätkata.

arvaja
siin olen vist mina see, kes endale muidu liigseid ootusi&lootusi teeks. Tema küll möönab, et koos on hea olla ja näitab seda ka välja, aga püsisuhet ei taha, kuna see olevat aegumistähtajaga. Mina nagu enne väga tahtsin ennast tugevamalt siduda, siis aga leppisin, et mitte egoist olla. Nüüd tundub et lõppkokkuvõttes tahan hoopis üksi olla. Meil käib paraku kõik selliste lainetena, kuid ma ei viitsi enam mässata.

Aga aeg maha on küll hea soovitus. Igas mõttes :) Juhe on ikka täitsa kokku jooksnud.

Mis sisetunde uskumisse puutub, siis sisetunde järgi otsust ei tohiks teha, minu meelest. Küll aga näitab sisetunne seda, et kuskil on probleem, mis vajab läbimõtlemist-kaalumist.

isiklikult minu "kõhutunne" on alati õigex osutunud ja püüe "kaine mõistusega" "kõhutundele" vastu vaielda on viinud lihtsalt probleemi lahenduse edasilükkumisele ja aja raiskamisele

tundlik, pane veel kaarte, vaata unenägusid ja külasta posijat, siis saad kindlasti kõige parema lahenduse.

Bella - sinu komme nüüdsest ignoreerin kuna tean et see ongi sinu palgatöö...

Bella pane juba ükskord oma õel suumulk kinni(õigemini taltsuta oma sõrmi klaverilt kui sellised ütlemised meelde kipuvad)
kui midagi mõistlikku on öelda ütle, aga ära torgi siin igalpool
või saad sa sellest mingi rahulduse?

Kuule naine, aga paljusid minu mõistlikke ütlemisi te näägutate siin, va kanakari selline?
Ja sõrmi harjutada soovitan sullegi, kulub eneserahuldamise juures öösel ära.

kummaline küll, CEC küsib konkreetse küsimuse, millele Bella soovitab vastust otsida analüütiliselt ja kui siis Tundlik oma kogemustest väidab vastupidist, on tema kohe loll?
Mina ütlen oma kogemustest: minul oli suhe, kus mulle tundus ka kogu aeg, et midagi on valesti. Oligi, läksimegi lahku. Inimese sisetunne on väga võimas kompuuter, mis sekundi murdosa vältel analüüsib ise kõik nüansud ja info, pole alati vaja midagi paberile panna.

Mis sest Bellast tahta, ta on sama tundlik kui traktor.

Olen küllaltki sarnasesse olukorda sattunud ja ei oska sellest enam kuidagi läbi närida. Kas kellelgi on sellelaadseid kogemusi, et saaks head nõu, kuidas edasi?

cec (ja üks ka)
mis teie vahel siis õieti on?
kuidas sa ikka oskad midagi kosta kui arugi ei saa, missugustes suhetes te kaks õieti olete

Mina nimetaks seda intiimseks sõpruseks, mis on kestnud pea kaks aastat, aga püsisuhteni pole jõudnud, kuna teine pool seda väldib. Nüüdseks on see minuski tekitanud tunde, et üksi ongi parem, kuigi kõik koosveedetud hetked on väga meeldivad olnud.

Kui tahad,et need koosveedetud hetked ka ilusaks jaavad,siis usalda oma sisetunnet ja jatke s6bralikult hyvasti!On,mida hiljem meenutada!Ju siis sinu 6nn ootab mujal.Otsi kuni leiad,sisetunde jargi.

Aitäh üks!
Täpselt nii ongi minul ka praegu. Ei osanud seda nii hästi sõnadesse panna kui Sina :)
Aga lõplikult hüvasti öelda on kohutavalt raske, kuigi see pole see pole see... midagi siiski toob jälle kokku ja selle tõttu põleb minu südames kõigile teistele punane tuli ja ma olen armastusele selja keeranud mitte vastupidi :( Tema mind päriselt ei taha, kuid lahti ka ei lase...

On ta vallaline? Viimase vahendina võid talle mängida tsirkust, et sul on keegi teine ja ilmselt lõpetad temaga suhte. Kui ta selle peale ei muutu aktiivsemaks, ei ole tal tõesti sinu vastu rohkem huvi, kui vahepeal ajaviiteks kasutada. Siis ei pea ka veel lahku minema, vaid võib teda ,uue otsimise vahelt, samamoodi edasi kohelda: ajaviiteks.

Jagan siis oma kogemust analoogsest suhtest. Tegemist oli minu nn. esimese armastusega. Kohtusime aasta aega ja koos oldud aeg oli super. Aga lahusolek oli tegelikult parem. Plaanisime kogu aeg kihlusi ja päev-paar enne teatas kutt alati, et ärme kiirustame, tema pole valmis. Ise tegi ju neid ettepanekuid kihluda! Olin segaduses, aga noor ja kogenematu, andsin kogu aeg järele - ei saa ju sundida, kui pole valmis. Siis saime jälle natuke aega koos olla ja väga ilus oli. Samuti nagu teema algatajale, hakkas sisetunne järjest enam pead tõstma ning sosistama, et minge lahku ja jääge sõpradeks. No lükkasin kogu aeg edasi, sest poiss muudkui jälle palus, et kihlume ikka ja abiellume ja saatis jube ilusaid armastuskirju, kui me kokku ei saanud. Kui siis lõpuks aasta pärast lõpetada otsustasime (üksmeelsel ja sõbralikul kokkuleppel), oli see tohutu kergendus.
Läks mõni aeg mööda, kohtusin teiste toredate noorte meestega - tuli välja, et kõik teised on intelligentsemad, hoolivamad, armastavamad jne. Paari aasta pärast sain kokku ka selle "õigega", kellega nüüd juba 10 aastat õnnelikena koos elatud. Ja alles siis sain tegelikult teada, mis asi see armastus on.
Lühidalt - usaldage oma sisetunnet rohkem, kui asi puudutab inimsuhteid. Usaldage analüütilist mõtlemist, kui teemaks on töö, palk, ametivahetus jms.

cec
Eelnevas kirjeldasid Sina täpselt ka minu praegust olukorda ja tundeid. Ja see hüvastijätmine ei ole sugugi kerge, mõnes mõtte on ta minu jaoks ikka väga eriline inimene, paremat leida ei ole sugugi lihtne.

raske arvamust avaldada, kui tunded mängus, aga ise ka sellises olukorras olnud. Mu arust tuleks oodata, kuni sisetunne 100% yhele-teisele poole kaldub. Mina elasin oma exiga koos ja puha, k6ik oli enamvähem kena, aga äkitselt avastasin, et sellele mehele ma lapsi synnitama kyll ei hakka, kuigi ta on kena ja armas. Armastus oli ka olemas päris pikka aega. Tundsin end segaduses ja syydi - no mis nyyd, kui soovitu on käes ja elu ilus? Siis s6itis ta yhel suvel yhe naistuttavaga reisile, kuna mina olin samal ajal tööl... ja ma olin 100% kindel, et ta mind ei peta ega midagi, aga äkki avastasin end m6tlemas, et annaks jumal, et nad ära armuksid, ma annaks mehe suuremeelselt vabaks ja k6ik oleks rahul... no siis oli asi selge - armastus on otsas ja nothing to do.

Egas siis iga suhe peagi viima ilmselge ja elu lõpuni kestva kooseluni...kui teil käed.jalad tööd täis, siis polegi ju suurt vahet, mis kooseluvorm teil on....niikuinii teil ei jätkuks lõpuni teineteisele aega.
Sisetunne on hää asi...aga on see ikka sisetunne..või on hoopis kõhklus ja/või kahtlus? Kas seda ssietunnet on oopis mõjutanud miskid muud tunded - kas ta ikka on ehe sisetunne? Kui kutil siirastsoovi püsisuhteks pole..mida Sinagi plaanid - tahad ta ise ära võtta?
Võta asja rahulikult, selle kokku elama asumisega on alati aega küll...isaegi naistel:)

Felix
Tänan mehelikult mõistliku vastuse eest! Mind närivad rohkem ikka kõhklused ja kahtlused. Millal tekib meestel üldse soov püsisuhteks, tavaliselt armastavad nad ju üle kõige vabadust ja kas see kõigil meestel tekibki?

Palunjah!:)
Kust mina tean, millal...siis kui eitah aenam üksi olla..siis kui on tekkinud uued väärtused, siis kui on vastupandamatu soov saada järeltulijaid, siis ku ilihtsalt loll klikk lööb pähe, siis kui on just sobiv (ana näiv) naisterahvas silmapiiril ja see lollusest nõustubki abielluma, siis kui naine mehelegi teadmata ta lihtsalt ära võtab...kuidas kellegil:) Minul sai lihtsalt kõrini kodust, kus ei ole soe ja olin otsustand et aitab poisikese tempudest.
Ja mis asi see vabadus on? Ja miks arvad, et mehed seda üle kõige armastavad? Paljus taandub see vabadus ju hinnale (mite rahalisele) - mida see vabadus maksab, mis maksab mehel rohkem kas kodusoojus ja lapsed või võimalus vabalt litutada sõprade-naistega ringi?
Kindlasti on mehi, kes jäävad elu lõpuni poissmeesteks - eks nad ise tea, kuidas see parim variant on:) Tahad teada saada, kuidas teeb neil vahet - vaata neile otsa, kas nad on juba mheed või on veel poisikesed...vanus ei näita siin midagi. Naised tunevad (neile sobiliku) mehe ära:)

Felix
Veelkordsed tänud. Ja vaatangi nüüd kohe hoolega, kuigi miski sisetunne ütleb ilma vaatamattagi, et tegemist kahjuks selle poisikese variandiga. Nii, pole mul vist lootust millelegi kindlamale ka tulevikus:(

Möhh! Kuda nii lihtne järeldus siis...ja nii pessimistlik:)
Et kas ta ainuke meessoost inimene siis või? Ma tean hulka normaalseid meesterahvaid ja järjest tuleb neid uusi peale kah veel:)) KUs Sul nõnda kiire on?:)

Poisike või vanatoi? On siis vanatoi see parim asi?