100% sinuga ühel meelel,see mõte jäigi lisamatta.
Nii et kui sõpra pidada võib seda teha ka nii, et see lapsi ei riivaks.

Siin on juba üsna palju asjalikke mõtteid kirjas
omaltpoolt tahaksin öelda, et selliseid segaseid suhteid tuleks katsuda lapsesilmadeläbi vaadata
arusaada, mida temale tähendab selline pehmelt öeldes sallimatuse õhkkond

ja ses osas, et teemakäsitlus on kohati üsna traagilise tooniga - eks ta olegi traagiline
tean juhtumit, kus kasuisa suure hoolimise näitemängu sildi all teismelise tüdruku voodi meelitas ja end tema katsumise kaudu rahuldas (mis täpselt juhtus ei tea öelda)

tüdruk ei rääkinud esialgu enmale midagi, aja möödudes otsustas ta seda teha ja mis te arvate, kas ta ema uskus tütre juttu...

Mnjah, on muidugi tobe lahutada ja järjest uusi sõpru koju tassida. Täitsa nõus. Mina küll paraku lahutasin ainult ühe korra ja seda väga objektiivsetel põhjustel ja arvestades just lapse, mitte enda huve, aga ma seda täpsemalt siin ei hakka seletama, teine teema. Ja see sõber on peale lahutust esimene ja ainuke. Visiitabielu olemegi siiamaani elanud, aga just minu poiss on see, kes normaalset traditsioonilist perekonda tahab. Ja veel vendi ja õdesid endale. Seda tahab ka minu sõber. Mulle tundub, et nende tahtmine on selline teoreetiline, aga kui need kaks tähtsat meest minu elus tahavad ühte ja sama asja, siis mina seal vahel püüan kainelt mõelda, kas sellest asjast mingi valemiga asja saaks või mitte.

Kas oled Sa mehele rääkinud, et olukord nii tõsine on, ja et Sa oled sunnitud tegema valiku...?

Olen ise sarnases olukorras - lahutasin abielu ja olen uues kooselus, kuid selle erinevusega siis, et mees aktsepeerib mu lapsi (kuuene tüdruk ja neljane poiss). Jah, on palju tahta, et mees armastaks võõraid lapsi, kuigi saab ju armastada naist nendes lastes, mitte näha vaid eelmise mehe iseloomu, näojooni..., aga kena, kui ta lastega tegeleks, neist hooliks ja lugu peaks.
Oskan soovitada vaid seda, et enne kui langetad otsuse, võiks mehega tõsiselt rääkida, et nõnda edasi ei saa minna, et midagi peab muutuma või peab keegi lahkuma. Ammugi ei saaks rääkida vennakese-õekese tulekust, sellega ei muutu midagi, pigem teeb olukorra teravamaks - on ju nüüd oma ja võõras. Olen alati seisukohal olnud, et enne tuleks nö kasvada kokku, perekonnaks, tervikuks, ja see on hulga raskem kahe (ühe)pooliku pere ühendamisel, kui nullist ülesehitamine. Moodustate ju teie siis kolmekesi perekonna, ja Sinu poeg jääb väljapoole, eriti veel juhul, mil mehega probleeme.
Aidata võiks ka psühhoteraapia. Arvan, et põhjus, miks on mehel probleeme Sinu lapse aktsepeerimisega, võib olla ka temas endas, et tal on raskusi enese väärtustamisega, on madal enesehinnang...ehk kardab Sind kaotada, tunneb armukadedust, kui tähelepanu pead jagama kahe vahel...Põhjused võivad olla sügavamad (ja ravitavad), kui üksnes väide, et näeb poisis ta isa.

Minu ex ehk lapse isa tõesti eriti lapsega tegemist ei tee. U kolm korda aastas võtab nädalavahetuseks enda juurde. Oma isadepäevakaardid joonistab poeg igatahes kasuisale.
Võibolla oleks tõesti kasu, kui sinu poeg suhtleks oma pärisisaga rohkem nii, et sinu uus ja endine mees pidevalt kokku ei trehvaks.
Erinevalt mitmest varasemast arvamuseavaldajast usun, et emal on õigus õnnele vaatamata sellele, et ta on ema. Naine peab lihtsalt nii tark olema, et taibata, kas probleemid lapse ja uue mehe vahel on "saatuslikud" või lahendatavad.
Aga kas sinu uus mees üldse soovib tõsisemat suhet?

minul on küll tuua ka positiivne näide sellest, et mees võib ka võõrast last armastama hakata. Juhtum on pärit küll Saksamaalt, mitte Eestist. Olin aasta aega lapsehoidja peres, kus oli lugu nii,et lapse isa oli naise juba enne lapse sündi maha jätnud. kui laps oli paariaastane, tuli uus mees tema ellu. mina olin nende juures siis, kui nad olid juba kolm aastat koos elanud ja see mees tõesti armastas oma kasupoega. eks ta vahest muidugi kiitles ka, kui hea kasuisa ta on, aga ta tõesti tegeles lapsega väga palju ja pedagoogilises mõttes oli ta isegi palju põhimõttelisem kui ema. ma arvan, et asi oli ka sellest, et see naine enam lapsi poleks saanud ja küllap mees sai aru, et kui oma lapsi tal selle naisega olema ei saa, siis tuleb võtta võõrast last kui oma. laps teda muidugi isaks ei kutsunud, aga ka emat kutsub ta nüüd juba kümneaastaselt ka ainult nimepidi.
aga sellegipoolest tundub Ragne juhtum suht lootusetuna.

Ragne, mina abiellusin naisega, kellel oli siis 5 aastane poeg ja kahene tütar. Räägin ausalt. Kui hakkasime kohtuma, olid lapsed väga meeldivad. Kui kolisime kokku, hakkasid närvidele käima. Püüdsin väga aga eriti ei õnnestunud. Kombed olid lastel teised ja sõnavara jne. Alles siis läks paremaks, kui plika kooli läks, siis tal oli minu abi vaja õppimises ja laps hakkas mind austama. Poisiga saime sõpradeks alles 10 aastat hiljem aga ega me ennegi ei tülitsenud, lihtsalt ignoreeris tema mind ja mina püüdsin teda ignoreerida. Ignoreerida justnimelt, sest algul mitu aastat püüdsin küll sportida koos, küll jalutada, küll kutsikas, küll trenn. Tema ikka mind omaks ei võtnud. Kui 15 sai, siis mehejutt hakkas mõikama. Inimene inimesega saime rääkida ja siis muutus tema suhtumine. Oleks vist varem muutunud, kui ma poleks püüdnud tema südant võita vaid kui mees mehega ükskord asjad paika pannud. Oli ka konkreetne vestlus. Siis oli ta 14. Kutsusin ta pärast mingit järjekordset iroonilist märkust, mis ta tegi, kööki ja ütlesin, et saa aru, mees, sul tibud trennnis ja koolis ja kus kurat. Minu tibu on sinu ema. Kui sina mind minu tibuga suhetes ei sega, siis ei sega mina sind kaa. Niisiis, aitas.

Kui teil, Ragne, sünnivad selle uue mehega omad lapsed (või üks laps kasvõi), siis ei ole mõtet loota, et mees Sinu praegust last hoidma hakkab, kui ta teda juba praegu ei salli. OMA lapse kõrval muutub see erinevus mehe jaoks veel olulisemaks.
Kui oled juba kord ema, pead paratamatult kõik oma järgnevad valikud tegema LAPSE seisukohast.
Mina olen teist korda abielus ja ka meie peres on kasuisa. Kui oleksin olnud samasuguse probleemi ees (enne uuesti abiellumist), siis oleksin teisest mehest loobunud.
Aga Sina teed oma valikud ise.
Ära vaid unusta seda, et suurte inimeste mängudes puudub lapsel sageli sõnaõigus...

Mul on peale lahutust juba teine uus elukaaslane, laps on mul abielust ja lapse pärast ei ole mul kummagi uue mehega küll mingeid probleeme tekkinud. Minu meelest on nii, et ei tasu oodatagi, et uus mees oleks lapsele isa eest, lapsel on ometigi oma isa ju olemas. Pigem töötaks vanema sõbra variant. Mida tuleb kummagilt nõuda, on üksteise austamine - ja seda tuleb kompromissitult. Ning sellest mehega avameelselt rääkida. Kui ikka naine, keda mees armastab, väga selgelt väljendab, et nõuab oma lapsesse alati sõbralikku ja viisakat suhtumist, siis ei ole siin mehel mingeid valikuidki hakata lapse peal oma meeldimisi-närvidelekäimisi välja elama. Niikaua kui mehega saab seda kõike arutada ja ka teda mõista, kui talle miskit närvidele käib, siis on kooselul mõtet. Kui aga tekiksid vastikud pinged ning laps tunneb end tõrjutuna (liiatigi, kui ta veel õrnema hingega on), siis mina lapse huvides ei elaks selle mehega koos, minu meelest peab ema ikkagi kindlustama lapsele kodu, kus ta on armastatud ja oodatud.
Ehk on see katsumus sulle üldse heaks armastuse tuleprooviks ka selle mehega - kui tema ei suuda-ei taha kompromissi leida, võib sellest omad järeldused ka sinusse suhtumises teha. Ometi ei tasu meest kohe materdama hakata, et vaat kus julmur - võib ju tõesti olla, et laps ei meeldi (olen seda isegi kogenud), aga mõistuselt täiskasvanud inimene leiab tee, kuidas sellega toime tulla ning mitte ülekohtune olla.

Leiliga 100% nõus

Olen Leiliga 100% nõus ja võin enda kogemustest öelda, et see toimib. Mõned asjad tuleb selgeks teha mehele ja mõned lapsele. Ja nii on üldse elus, inimestel on lihtsam suhelda kui nad teavad, millise piirini tohib minna ja millest edasi suhe enam ei toimi aga selleks pead sa ennast arusaadavalt väljendama.