Mida teha sihukestega, kes koguag virisevad. Mul paar töökaaslast muud ei teegi, kui ainult ähivad ja puhivad oma raske saatuse üle. Küll on palju tööd ja küll on ülemus halb. Kodus kõik lonkab ja kui isegi midagi positiivset juhtub, siis ikka vingus nägu peas ja kuskilt ikka mingi oga sees. Selliste eest tahaks peitu pugeda, iga kord, kui nad silmapiirile satuvad. Paraku pean nendega koos töötama. Mida öelda või kuidas käituda selliste hädapätakatega. Ei taha ju röögatada, et ole vait. Kaasa ma ka kunagi ei halise. Kas pean lihtsalt ära kannatama, või on teil mõni väärt nõuanne.

Variandid. 1)eemale hoida 2)kaasa haliseda, kui tahad sõbrannatseda 3)midagi mõnitavat torgata, kui tahad, et nad sind ei salliks. Muuta sul neid ilmselt ei õnnestu, mina teeksin variant 1.

Mul on seks puhuks väike klappidega pleier.
Kui leierkastid jälle oma tuttavat viisi ketrama hakkavad siis klapid pähe ja asi korras.
Küllap lõpuks taipavad et sinu peale oma taaka laotada pole mõtet.

Enda heaks saad teha niipalju, et annad viisakalt märku soovimatusest nende lalinat kuulata. Usun et saadakse aru. Kui ei, siis püüa leida "keel" mis on neile mõistetav. Karud pannakse ka tantsima....

Aga käitu just vastupidiselt: ole hästi positiivne ja tee sinnajuurde nägu, et sul on siiralt kahju, et neil erinevalt sinust nii halvasti läheb.

kallis tsinna - milleks kaasa haliseda, see jääb külge lõpuks!
Tuleb otse öelda ja mitte keerutada: kulla inime! See on Sinu probleem, ma püüan tööd teha ja omal muresid küllalt, mis Sa virised, vaata kõigepealt, kas asi ei seisa Sinus endas?Miks Sa süüdistad teist????? Äkki on Sinul teised prioriteedid, kui Su kaasal? Küsigu, mis neid häirib? Milleks keerutada?:-))))))))))

Teeksin ka nii, et iga selle halina otsa leiaksin mõne hea asja, mida vastukaaluks mainida oma elu roosilisusest. Küll nad pikapeale aru saavad, milles asi. Mina näiteks püüan alati alustada tööpäeva mõne killuga helistikus "oh mis kaunis on maailm". Näiteks kui mõni autojuht tekitab hommikul mu autole ootamatult ette keerates avariiohtliku olukorra, ei sarja ma kunagi, et "oli ikka idioot", vaid räägin lõigu helistikus "oli üks tore poiss, kes tahtis vist auto remontimiseks vaba päeva saada"... Võõrastele võib see jutt veidi jabur tunduda, aga mu töökaaslased küll küsivad vahel, kuidas ma suudan mõne tõeliselt vastiku asja puhul rahulikuks jääda. Aga ma lihtsalt hindan inimesi, kes suudavad teiste tuju rikkumata jätta, ja nad meeldivad mulle. Mis seal salata, tahaksin ise ka selline olla.

räägi neile järgmine anekdoot kui mõni niest jälle vigisema kukub, äkki saavad vihjele pihta:
olnud kord üks põllumees kes aina virisenud, küll oli vihma palju, siis teine aasta oli jälle põud. küll liiga külm, küll liiga kuum. kord kidus see ja siis ei kasvanud teine asi. ühel aastal ütles siis naabrimees: "no see aasta ei saa küll millegi üle kurta, vili mühab, kartul kasvab, viljapuud lookas..."
teine vingus näoga vastu: "nojahhh..aga vaata kus selline saak maad kurnab!"

Mul oli ka kunagi selline töökaaslane, kes koguaeg ohkis, et ta ei viitsi tööl käia ja tema jaoks on tööle tulemine igal hommikul üks rist ja viletsus.
Üks kord viskas kopsu üle maksa ja ütlesin talle, et otsi teine töökoht või anna lahkumisavaldus!
Peale seda ei ole ta sellel teemal enam sõna võtnud.
Enda "kaitseks" võin öelda, et olen aeg-ajalt küllaltki otsese ja järsu ütlemisega. Natuke paha tunne oli küll, aga vähemalt lõpetas ohkimise!