Oleme mehega viis aastat koos elanud, kaheaastane lapski. Aeg-ajalt ikka on abiellumise teema esile kerkinud. Algul tahtis mees abielluda, nüüd olen mina mõtlema hakanud, et äkki ikka peaks. Kas abielul on tänapäeval veel mingi tähendus? Kui sõrmus sõrmes, kas siis olen rohkem "kinni"? Kui tõsised on abielust tulenevad juriidilised tagajärjed? Kas lastele on oluline, et vanemad oleks abielus? Mis te arvate?

Meie elasime koos kuus aastat, siis abiellusime. Ei oleks vist pidanud. Kohe hakkasid tekkima väiksed nääklemised, jne. Enne oli parem. Kuid siiski praeguseks oleme koos olnud juba kümme aastat. Selle asjaga on täpselt nii ja naa...

Mina olen igati abiellumise poolt. Ise elan juba 3.5 a mehega koos ja hirmsasti tahaks, et suhe ametlik oleks. Miks? Lihtsalt meeldiks, et mu mees tunnistab kogu maailma ees, et just mina olen tema naine. Muidu on ikka selline mugav varinat, et kui ühel päeval probleemid tekivad, võiks kohe minema kõndida. Mulle aga meeldib kindlus ja kui asjad paigas.
Arvan ka et lapsele on abielu parem. Ikkagi kindel pere ja mitte muidu sõbra või sõbrannaga koos elamine.

Kui kõik läheb hästi surmani, ei ole vahet. Vahe tekkib, kui kavatsete lahutama hakata. Enne abiellumist loe kindlasti uue perekonnaseaduse eelnõu läbi. Naisterahva aspeaktist oleks vast hea, kui sealgi korra ära käidud (siis abielus). Kui kinni sa oled, ei otsusta küll sõrmus, vaid ikka sinu tunne. Meeste kohta oli laul: "sõrmus pole see...mis peab kinni meest..."

Nii kaua, kuni sa küsid, et aks on mõtet...nii kaua ei ole mõtet. Kui on sisemine vajadus, kui leiad endale veenva põhjenduse, sii son aeg abiellumiseks..varem pole tõesti mõtet:)

to Felix - ma ei mõelnud ju seda, kas ma tahan selle mehega koos elada. Selles ma olen nii kindel, kui üldse antud hetkel olla saab. Siis vist ei kehti sinu ütlus, et kuni ma sellist asja üldse küsin, pole mõtet abielluda?
Abielu ei ole ju tänapäeval enamusel juhtudel see hetk, kui inimesed on jõudnud veendumusele, et jess! selle inimesega tahan veeta oma ülejäänud elupäevad. Enamasti ollakse juba nii mõnedki elupäevad koos veetnud.
Küsimus on, et kas abielu on üldse mingi hetk?

Vastus: abielu ei ole hetk....
Hetk on see, kui mõlemal on samaaegselt tulnud veendumus, et teisiti ei saa ja taha. Ja kui seda hetke venitada väga pikaks, siis ilmselt läheb üle. Nagu kõik head asjad, mis joovastavad alguses, pika avatud aja juures kipuvad liisuma või lihtsalt pahaks minema.

Ma just mõtlesngi seda, kunu sa esitad küsimust, as abielluda, kas oma kooselu ka formaaljuriidiliselt kinnitada, kas on vaja seda nii enda, teiste inimeste ja Jumala(lihtsamal moel ka Riigi ) ees tunnistada. Minul nt oli vaja - eelkõige minu enda jaosk..õnneks vajaks seda ka abikaasa.

kurb aga tõsi...ütleks et vajan ainult seda paberit tagala kindlustamiseks. Mingite tunnetega pole abiellumine üldse seotud. Need suured tunded on ammu juba üle elatud..nüüd üks suur harjumus kui jälle lahku minnakse siis ei peaks tühjade kättega minema.

Keegi eespool ütles õigesti - niikaua, kui küsid, kas on mõtet, niikaua pole asi õige.
Mida abiellumine annab naisele:
1. Positsiooni - tähtsaim, TRUST ME (Sa ei saa sellest ennem aru, kui oled ABIELUS)
2. Lapse olemasolu korral lapsega ühe ja sama perekonnanime kandmise võimaluse.
3. Ühiskondlik aktsepteering on parem.
4. Tugevama vastutustunde (võib tekkida mõte - abielus pole, pole kohustusi ka teineteise vastu)
5. Toreda tähtpäeva - pulma-aastapäev
6. Likvideerid eos lapse küsimused, teemal miks emme-issi abielus ei ole, naabri Mari emme-issi on... (Hakka siis seletama)
7. Last but not least - lahutuse korral ei tõsteta sind lapsega kuuse alla, kuna uus naine tahab sisse kolida.
8. Tegelikult neid on veel, aga praeguseks piisab.

Ise olen
Esimese mehega 5 aastat külastus-vaba-abielu elanud (sisuliselt koosolemine ainult nädalavahetustel)
Teise mehega 2,5 aastat kooselu elanud, abieluks ma ei kõlbanud..
Ja nüüd olen õnnelikult abielus ja VÄGA LAHE ON OLLA!!!!!!!!!

Kas abielul on mõtet, sõltub kultuurikontekstist ja sellest, kas mees tahab abielluda. Ega selline naise poolt väljapressitud kõht-üle-nina abielu, nagu siin eestis levinud on, pole kah see õige ja selle asemel vöiks pigem vabakat panna. Pole mingit mõtet teist poolt rõngastada-ahistada ja temalt paberil armastuse/truuduse kinnitust kaubelda. Parem, kui inimene ennast ikka vabalt tunneb, muidu mees nagu koer, keda ketti pannaks.

Jälle kohtab nii palju seda suhtumist, et naist kuuse alla ei tõstetaks jne. Teenin mehega sama palju, pind, millel hetkel resideerume, on minu. Mõned stambid käivad õudselt närvidele. Mu sõbranna, edukas jurist, ostis hiljuti uue auto endale. Tuttavad ohkasid kadedalt: no küll sul on ikka hea mees! Kuigi mees teenib tast vist sutsu vähem. See oli nüüd jumalast väljapool teemat, sorry.

laste puhul on abielul kindlasti rohkem mõtet, kuna lastele võib jääda muidu teie suhe arusaamatuks. elust võetud näide- kas emme ei olegi meie perest või, miks tal siis teine perekonnanimi on kui meil issiga.

Tsinna, kui sina oled seesama küsija, kes alguses, siis sinul pole küll mõtet abielluda. Abielu puhul läheb see sinu pind jagamisele, kui lahutama peaksite (vist, uue perekonnaseaduse järgi, sellest on palju diskuteeritud, kui ei tee abieluvaralepingut). Vabalt elades on mees külaline, ja selleks ka jääb. Minul ka lastest erinev perekonnanimi, vahel on sellest isegi kasu, kui jälgi vaja segada.

praegused seadused ei tunnista vabaabielu praktiliselt üldse. peale kehtiva perekonnaseaduse on sama ka pärimisseadusega, kui su mees (sülitab 3 korda üle õla) surema juhtuks, ei ole sina vabaabielukaaslasena seal mingi pärija ja kui näiteks lapsi ka ei ole, võib kogu vara endale saada mingi lehma lellepoeg. peale selle: abiellumine on tõesti ühiskonnale tunnistamine, et just selle inimesega ma tahan elu lõpuni koos olla. ilus traditsioon. küsid: miks? küsi:miks ka mitte?

Muidugi! Marjul on õigus! Mõtlesin ennist, mida olulist ma oma loetelus kirja panemata jätsin!
Kui su mees peaks äkki surema (annaksjumaltalletervist) siis pärijate ringis oled sina MITTE KEEGI! Kui lahutusel veel arvestatakse mingit faktilist kooselu, siis mehe surma korral oled sa täiesti kõrvaline isik, kellel pole mingeid õigusi! See on ebaõiglane, alandav, mõtetuid sekeldusi tekitav ning vahest ka paksu pahandust toov probleem.
Abielu ei ole pelgalt paber, nagu enamus arvab. See on avalik ja ühiskondlik tunnistus, et tahan elada selle mehega ning kasutada kõiki sealt tulenevaid õigusi ja kanda vastavaid kohustusi.

mina pooldan ka abielu igal juhul... ja isiklikult ma arvan, et enne lapse syndi peaks olema abielus... et iial ei peaks last vaevama kahtlus, et tema pärast abielluti... see ei ole vist eriti hea tunne... samas ma arvan ka, et viis aastat koos olnud inimesed ei abiellu enam armastuse vaid mingi vajaduse pärast... armastuse tahtmise pärast abiellumine peax toimuma max 2 esimese aasta jooxul.. mida aeg edasi, seda vähemax jääb seda "alguse kirge", mis mesinädalad eriti magusax teevad... vastasel juhul mesinädalad pole midagi muud, kui yx ilus reis ja rutiini lõhkumine :)
aga see kõik on minu arvamus...

Tuli meelde veel üks oluline asi..lisaks igasugu juriidilistele trikkidele - abielu sõlmimine on sümbol...ma hindan sümboleid ja mul on kahju, et sümbolite tähtsust alahinnatakse.

Abiellumisel on mõte!

Abiellumisel on eelkõige mõte laste seisukohast.
Abielu tähendab ühtlasi ka seda,et 2 inimest kuulutavad kogu maailmale: me ei kahtle enam ja oleme paljude hulgast valinud välja inimese,kellega tahame kokku jäädagi.See on tunnistamine,et suhe tähendab midagi.
Igasugused juriidilised-,pärandus ja alimentide osa on ka reguleeritud.