Tere, "vana naine, kes teab"

Kas Sulle ei ole siiski kunagi tundunud, et ajal, mil ühiskonnas väärtustati "kuni surm meid lahutab" suhteid, olid inimesed emotsionaalselt intelligentsemad, st. loovamad konflikte lahendama ja teiste vajadustega arvestama?...

Enda arvates olen selle tõttu totaalselt valesse ajastusse sündinud (24a naine), sest pole siiani suutnud seda "kui ei meeldi, lähen minema" suhtumist omaks võtta :(

Ise olen käitunud samasuguse argpüksina, nagu teema tõstataja kaaslane - pakkinud kokku oma asjad ajal, mil kaaslane oli tööl, ning seejärel talle töö juurde helistanud "ma lähen", sest näost näkku ütelda üritades tuli iga kord kabuhirm. Aga ära minna oli vaja, sest tundus, et suhe seisab paigal ja hingamiseks õhku ei ole. Ja ometi ma armastasin teda. Sellepärast tundsingi, et me mõlemad oleme väärt kedagi, kellega mõttemaailm rohkem haakub.

Oehh.. edasi läheb liiga isiklikuks. Kole kiusatus on oma hirmudest rääkida, sest see teema puudutab tegelikult päris kõvasti, aga ei tahaks uut "Tiramisu vs. Loll" juhtumit.

"Vana naine, kes teab" - kas Sulle kirjutada saab/võib?

Kirjutada võib ikka. Aadress on eelmises kommentaaris nime all lingina.

eitia, mulle on ikka siiamaani tundunud, et see esimese seksiga suhte purunemine on samasugune loodusseadus kui see, et päike tõuseb idast või et vihm sajab ülevalt alla ja mitte vastupidi ...??? eks lootsin mina ka ja olen näinud n inimest lootmas, aga tutkit! looduse vastu ei saa! või mis?

ehk selgitad natuke täpsemini
su mõttekäik jäi väheke segaseks