olen viimasel ajal palju mõelnud meeste ja naiste sõprusest, et kui erinevad need ikka on... meestel on sageli nii, et vahel saavad mõne sõbraga kokku juhuslikult,üle pika aja ja nagu polekski midagi muutund; naistel seevastu peab sõbranna olema kogu aeg käe- jala juures,kogu aeg lähedalt võtta, muidu pole enam õige sõbrannagi... Lausa laastavalt mõjub teise linna kolimine. Mehe leidmine muidugi ka... Olen neid mõlemad omal nahal tunda saanud ja ei oska asjale kuidagi lahendust leida. Pean ennast seltsivaks, tegusaks, liikuvaks inimeseks, aga uusi sõpru nagu juurde ei teki. Need, kes juba eemal, hoiavad kontakti nagu moe pärast... Teab keegi lahendust? Või on äkki kellegi sama tunne, olukord?

tuttav tunne - igauhel oma rada tallata ja aega ei leita või ei osata leida vanade tuttavatega sõpruse hoidmiseks, või siis polegi tõelised sõbrad olnud

.

On jah selline võõrdumise võimalus, aga see võib tekkida ka lihtsalt eri suundades arenemisel, st inimestel tekivad erinevad huvid. Suur võimalus on eriti just kooliaegsetest sõpradest sedasi võõrduda, sest pole enam seda ühisosa, nimelt kooli. Samas on mul näiteks üks sõbranna, keda pean küll sõbrannaks kuigi me ei ela sugugi mitte ühes linnas ja kokku saame kah ehk aastas korra või veelgi harvem, aga see ei ole siiani muutnud meie suhtumist teineteisesse. Tegelikult pole taga kunagi pikalt ninapidi koos olnud, aga rääkida saab temaga sellest hoolimata kõigest.

Suur tähtsus on muidugi ühistel huvidel. Muutes keskkonda või oma perekonnaseisu tekkivad paratamatult uued tuttavad kellega, inimene leiab uued suhtlemistasandid. Mul endalgi on see probleemiks, endiste ``heade aegad`` heade tuttavate, sõprade vahel pole midagi rääkida peale jutu laadis, mäletad seda või toda. Või polegi need olnud siis nii head sõbrad?

ilmselt on sõbrad, kes on su igapäeva tegemistest- toimetustest eemal, pigem pühapäevasõbrad. Nendega võib küll juhtuda see, et teemad jäävad teatud tasandile pidama ja midagi uut nagu ei teki. nad ei ole ju hetkel, kui muret kurta tahad (mis naistele nii omane) lähedal ja jäävad seetõttu muredest- rõõmudest ohtlikult kaugele. samas on nad ju ikka sõbrad edasi...
väga hea oli see sõbrannatamise saade. olen vist selles suhtes ikka tüüpiline naine, et sõbrannade olemasolu on lausa hädavajalik:) ja lausa piin on, kui nad teises linnas paiknevad:(

Mul pole sõbrannasid ega saa vist kunagi olema.
Kasvasin poistega ja olen natuke poisiliku käitumisega naine tänaseni.
Ja ei oska üldse sõbrannatada.
Paar korda olen ka /nähtavasti/ lesbidega kokku sattunud, sest algul on olnud justkui suur sõprus ja siis on seletamatutel põhjustel alanud täielik sõda.
Või ongi naiste omavaheline sõprus niisugune pendeldamine ühest äärmusest teise?

to ónnetu: ju vist ikka nii ongi!
Ka mina olen ónnetu, kuna ei leia naisterahvaste hulgast endale kedagi sóbraks! Kui olengi kellegagi tuttavaks saanud ja alguses on hea klapp - siis hiljem on ikka mingi jama ja lahkarvamused! Ja sóprus nagu vajub ära. Kokku saadakse üha harvemini ja harvemini!
Mis sópruse puudumisse puutub, siis tuleb rohkem ringi käia ja uusi inimesi kohata!
Arvatavasti ei olegi see üldse nii hea móte omada sóbrannasid - minu parim sóbranna on minu óde - temale ma saan vähemalt kindel olla!

Minul pole ka ühtegi sõbrannat.Aastatega on kõik kadunud, ometi käin trennides ja tööl on häid kaaslasi.Olen isegi mõelnud, kuidas neid hankida ei tea.Vahel on väga kurb.Peaks mingi klubi tekitama.

minul on kolm südamesõbrannat, kellega saab absol. kõigest rääkida. üks on lapsepõlvesõbranna, üks on kooliaegne ja üks on exkolleeg, kokku saan nendega u kord kuus - asendab üliedukalt suvalist psühhoteraapiat.
ei kujuta ette elu nende kohtumisteta/lobisemisteta..
p.s. ja kosmeetika/hilbu jutte me ei räägi.

Mina olen siis vist küll väga õnnelik inimene. Minul on sõbrannasid tervelt kolm. Ja ühetagi neist ei kujutaks oma elu ette. Käime omavahel tihedalt läbi ja kuna üks nendest viibib töö tõttu tihti nädalaid kodust eemal, ootame väga seda aega, kuna saaks jälle neljakesi koos istuda, mõtteid mõlgutada ja pisarateni naerda. No jah, ühesõnaga sihuke totaalne padjaklubi.
Ja nende peale võin ma alati kindel olla. Ükskõik mis elus ette ei tuleks, ma tean, et nemad on ja jäävad mulle alatiseks.

See on mõnus külm Eesti kultuur--sa pole ainus, sest kõik kogevad seda. Välismaal niisugust nõmedust pole. Kuu ajaga saad tuttavaks nii paljude inimestega kui siin 25 aastaga. Inimesed suhtlevad, mitte ei põrnitse nagu siin.

Katja, siin räägitakse SÕPRADEST, mitte kiipsmailingust ja hauaarjuust...
ühesõnaga sõpradest läbi paksu ja vedela, mitte juhututtavatest, kvaliteet versus kvantiteet.

Meeste ja naiste sõprus on erinev. Meeste sõprus põhineb koostegemistel ja sõbrad moodustavad suurema pundi, näit 4-8 meest, kes on algul koolis hakanud koos pidu panema ja hiljem jätkanud koostegemisi.
Naisi seob rohkem koosrääkimine. Siit tuleb minu arvates see häda, et kui koos midagi ei tehta, siis pole eriti ka midagi rääkida.
Nii ongi, et kui mees ja nine hakkavad koos elama, siis suheldakse rohkem mehe sõpradega, kellega minnakse üheskoos reisile, võetakse vastu uut aastat, tehakse jaanituld jne. minul endal on küll nii. Kui me abiellusime, siis mehe sõpru koos naistega oli nimekirjas 24, ja minul kolm sõbrannat. Neist ühega ma enam eriti ei lävi, sest teed on nii lahku läinud, aga ta on mu esimene sõbranna ja kogu kooliaja pinginaaber. Teine on ülikoolisõbranna, kellega ka pole enam eriti millestki rääkida ja kolmas, kellega põhiliselt suhtleme, on sõbranna mitte sellepärast, et me nii hirmus hästi sobiks, vaid et meie elud on nii paralleelselt kulgenud.
Põhilised sõbrannad võiks olla mehe sõprade naised, sest nendega puutun kõige rohkem kokku, aga nendega ei suuda kuigi palju ühiseid huvisid jälle leida. Nii et oma sõbrannadega pole ühist tegevust, ja mehe sõprade naistega pole jälle vaimseid kokkupuutepunkte.

Olen ka leidnud ennast tihti selle teema üle mõtlemas.

Minu kolmest parimast sõbrantsist 1 kolis teise linna, teine leidis mehe ja kolmas ootab juba last ning mängib peremänge.

Vahest tunnen ennast väga üksikuna, polegi nagu enam sõbrantsi, kellega aega veeta või kellele muresid kurta. Ja uusi sõpru ei teki ka kuidagi...

Klubi võiks jah olla :) Kasvõi jutukaski...

Kuidagi kipub see asi aja jooksul ära vajuma jah. Ja kõige hullem hädaabi variant, mis üldse saab olla on mehe sõprade naised. Mul on õnneks vedanud, kaks neist on enamvähem (kui teatud piiridesse ja teatud teemadesse jääda), aga enamus neist....
PS kui see sõpruse värk korras oleks, ega siis enamus meist siin vist ei kribiks ja kiibitseks

läheb kohe pisut kergemaks, kui loen, et teistelgi selliseid muresid... kopereerumise mõte oleks hea... panen meiliaadressi ka, tore oleks, kui leiduks mõni, kes sama teeks. Eriti vaffa:) oleks klubi või jutukas, millega ma ise küll tehniliselt hakkama ei saa (häbi- häbi)

nüüd siis saab see lubatud meiliaadress ka. sry

Vot see oli küll huvitav leid! Siiani tundus mulle kah, et olen ainuke, kel nagu seda päris õiget sõbrannat pole. Praegused kooliõed ei sobi kohe üldse ja endistega on distants sisse tekkinud. Ka "probleemiks" see, et mina juba pikemat aega kindla poisiga koos elan, nemad kõik vallalised. Seega huvid meil erinema hakanud. Ja praeguseks "sõbrannade" variandiks on ka mul poisi sõprade sõbrannad. Hirmus. Ei soovita kellelegi. Väljapääsuks on muidugi õe olemasolu...

Aga tõesti - võiks ühineda...

Näe, mis tore lugu. Minul ka ülikooliaegsed sõbrannad kaugeks jäänud, parim sõbranna aitab mind küll alati, aga kasvõi sellist lihtsat asja, nagu öhtul kuskile peole minemine, temaga teha ei saa, on teine alkoholile selja keeranud. Austan tema otsust, ise tahaks vahel siiski natuke lõbutseda, üksi minna ei tule minu puhul aga kõne allagi. Tõõ juures jälle suhted kole töised. Võtke ühendust, kel sama mure!

Kõige hullem mis "sõbrannadega" võib juhtuda , et lihtsalt kasutatakse sinu usaldust ära. Mulle isiklikult meeldib paar tõelist sõbrannat kui hulgi tuttavaid, kes sõbrannatsevad.
Kuidas see klubi värk käima hakkab- ei kujuta ette!

vot kus mait.
Minul lugu vastupidine. Pole lihtsalt sõbrannade jaoks aega.
Ütlen ära kohvikutest jm. koosistumistest. Aeg_ajalt käin kah.
Kõik on vapustavalt toredad inimesed. Kõige suurem sõbranna on ka. Ta elab teises linnas. Kui kokku saame, langeme kaela, pisarad silmas. Ja mis kõige vahvam - sõbrannasid tuleb kogu aeg juurde. Ma pole rikas, vehin pikad päevad tööl ja seljas täitsa second hand. Aga ma soovin, et kõik oleksid õnnelikud. Mul on mees kah. Ja lapsed kah. Ja sellepärast pole palju aega.

Minul on igast eluperioodist mõni hea sõbranna juurde tekkinud, kellega suhtleme päris tihedalt, ehkki kellelgi meist pole pereelu kõrvalt just palju aega. Käime koos teatris, näitustel, võtame ette kauba- ja huvireise, helistame, meilime, käime üksteisel külas mitmesuguseid tähtpäevi tähistamas jne. Geograafiline kaugus ei mängi ka erilist rolli: mina ja paar teistki meist Tallinnas, üks aga Helsinkis, üks Harjumaal ja üks Saaremaal. Eks igaüks meist on aja jooksul veidi erinevasse suunda arenenud, aga tõesti on tore tunnetada, et oleme üksteisele olulised. Sõprusega on nagu abielugagi: selleks tuleb aega võtta ja ikka omalt poolt ka vaeva näha.

Olen ka 6nnelik inimene.Mul on palju s6brannasid ja ka s6pru.Just selliseid,kellega v6id aastaid lahus olla,aga kui kohtud,siis pole mingit v66rastust ning isegi jutt l"heb sealt edasi,kus kunagi pooleli j"i.M6ned on lapsep6lvest,m6ned koolip6lvest,m6ned vanad t66kaaslased.Ja peamine,et vaatamta sellele,kas mu s6brad on mehed v6i naised,v6ime ALATI yksteisele oma muresid kurta ja hea n6u saada.Oluline s6prade leidmisel on see,kuidas sa ise suudad neid lihtsalt kuulata ja toeks olla.See on eriline side,mis meil on kestnud juba aastakymneid ja ei iial mingit reetmist,parastamist,k"kikeeramist ega kahjur66mu teiste eba6nnestumiste yle.Ja minu kodu on selline,kuhu alati tahavad k6ik tulla ja kus k6ik end m6nusalt tunnevad.Ja ma olen uhke selle yle!Ma poleks midagi ilma oma s6pradeta!

kutsun veelkord kõiki sõbrannatamis-himulisi ühendust võtma nt meilima:)

Minul j"lle vastupidi - s6branansid kyllaga. Ja isegi need vanad pruudid, kellega viimati 16-aastaselt sai suheldud ujuvad v"lja. T"itsa l6pp kohe, ma ei tea kust nad mu koordinaadid leiavad. Ja enamik neist on veel abielus ka... Ega nad siis ometi sellise pilguga vaata, et "oma mehega juba oldud ka, l"heks uuele ringile"?

Komme lugedes tuli meelde, et suvel Oslos üht vanadaami (~70) külastades läks süda soojaks, kui ta rääkis, et ta kohtub oma kolme (kokku seega neli 70-aastast daami) klassiõega regulaarselt kord kuus. Nendel on komme, et külas käiakse järgimööda igaühe pool. Ja niimoodi kuust kuusse ja aastast aastasse.

Nii palju siis naiste sõpruse võimalikkusest.

Lait: ma ei saa päris täpselt aru, mida sa "sõbrannatamise" all mõtled. Kas kirjade vahetamist (kui on vaja kellegi õla najal nutta) või konkreetseid pidusi, shoppamisi...? Või jutukat?
Minul isiklikult ei ole midagi uute (kirja)sõprade vastu. Pidude ja shoppamiste takistuseks võivad olla ainult vahemaad. Ise olen Tartus.

to: Krista
tegelikult ma mõtlen nii üht, teist kui kolmandat. Loomulikult, mida lähemal inimesed on, seda parem... või kuidas kellelegi.
igal juhul vabandan, kui kellelegi teema arusaamatuks jääb. samas jätkub piisavalt ka neid, kes sellest aru on saanud...

inimesed ju tegelikult muutuvad ja seega lahusoleks võib sõprusele kyll laastavalt mõjuda... vähemalt see side, mis oli, võib vähe nõrgemaks jääda... aga sõpru ilmselt ei tekigi niimoodi, et nyyd käin mööda linna ringi ja otsin sõpra... see on nagu armastusegi leidmine... ma arvan :) ja tegelikult siin on suur osa enesearengul... kui oled yhel hetkel mingil teisel vaimsel tasandil, siis hakkavad ka teised inimesed silma... tundsin ise sellist muutumist mingi aasta paar tagasi... enne seda pole nagu sõpru eriti olnud, aga nyyd teatud inimesed on väga lähedaseks saanud... seega suhtle! iial ei tea, kuhu koer maetud on :)