Feministi nurgake
Must pilv
Karamell 27. veebruar 2002, kl 14.55 |
Mis jama see on, mida inimesed ümberringi korraldavad. Ja juba aegade algusest peale ( vist ). Miks nõmedad armukesed jäävad rasedaks, miks perega seotud mehed ja naised vasakule panevad? Me ju kõik teame ,et see lõhub perekonnad, kannatavad eelkõige lapsed.Ja need ka keda armukesed sünnitavad.Võtaks mingi vastutuse ka õige endale?Mingi haige maailm, iga uus põlvkond hakkab nagu imikud otsast peale õppima kõike mis puudub emotsioonidesse ja tunnetesse, kusjuures tehnikat ainult täiendatakse, relvi ja muud ka.Kuigi meil on mitu sajandit eelkäiaid kes kogu seda jama juba teavad, võiks neist ju õppust võtta.Must pilv on tekkinud pea kohale , ootan juba hirmuga millal sadama hakkab.
karamell 27. veebruar 2002, kl 15.10 |
... ei ole see nüüd nii hull midagi, lihtsalt viskas hetkeks üle seda ja eelmisi samal teemal kirjutatud teemasi lugedes.
No on ju nõme, et kõigepealt võetakse kätte ja armutakse, luuakse kõige täiega perekond ja siis hakatakse seda lõhkuma, nii, et pilpad taga . Nõõõme lihtsalt kogu see korraldus
No on ju nõme, et kõigepealt võetakse kätte ja armutakse, luuakse kõige täiega perekond ja siis hakatakse seda lõhkuma, nii, et pilpad taga . Nõõõme lihtsalt kogu see korraldus
kass 27. veebruar 2002, kl 15.15 |
karamelliga nõus - ja huvitaval kombel mõtlesin just täna selle peale, et ilmaelu on tõeliselt jamaks läinud: arusaamatuid asju toimub, midagi pole enam püha, ühed nälgivad, teised ei oska rahaga midagi peale hakata, lollid on juhtivatel (riiki) kohtadel, mõistuse hääl on minema aetud jne jne.Lisaks lugesein Õhtulehest saagimi (õige nimi pandud-saagima slängisõnastiku järgi k...ma) juttu ja arusaamatus süvenes. Huvitav mida sellise inimese laps kunagi emme bravuuritsemisest arvab ka?
Ei, ma ei ole mingi puritaan, ei ole ise elanud laitmatut elu, aga praeguseks on asjad ikka täiesti käest ära libisenud. Ja ilmselt mitte ainult minu meelest...
Ei, ma ei ole mingi puritaan, ei ole ise elanud laitmatut elu, aga praeguseks on asjad ikka täiesti käest ära libisenud. Ja ilmselt mitte ainult minu meelest...
Tarakan 27. veebruar 2002, kl 15.18 |
Ma ei teagi, kuidas seda vaatenurka nimetada, kust see pilv paistab - idealisti masendus.
Sellele teemale peab lähenema hoopis kõrgemalt ja ära unustama inimesed kui isikud, vaid vaatlema neid kui populatsiooni. See, et kõrvale hüpatakse ei ole midagi muud kui normaalne sigimisvajadus. Ma ei arva, et inimsugu manduks, kui ringi ei tõmmataks. Aga arvan, et see ikka tuleb kasuks elule siin maal, et kõik inimesed pole truud.
Sellele teemale peab lähenema hoopis kõrgemalt ja ära unustama inimesed kui isikud, vaid vaatlema neid kui populatsiooni. See, et kõrvale hüpatakse ei ole midagi muud kui normaalne sigimisvajadus. Ma ei arva, et inimsugu manduks, kui ringi ei tõmmataks. Aga arvan, et see ikka tuleb kasuks elule siin maal, et kõik inimesed pole truud.
kass 27. veebruar 2002, kl 15.19 |
Jah, aga sellise lolluse tagab inimloomus oma nõrkustega ja see pole ilmselt õpitav. Kel puudub tahtejõud või motiiv ennast pingutada, see lasebki lõdvaks ja siis teadagi, kuidas käitub. Pealegi tõdeb iga inimene ühel hetkel, et tal on ju vaid üks elu ja selle elu jooksul tahaks maitsta kõike kõige paremat. See paanikahõnguline tõdemus ajabki hullusi tegema ja unustama kõik püsiväärtused ja lolluste tagajärjed. Mulle on see nähtus küll mõistetav.
eneL 27. veebruar 2002, kl 15.24 |
to kass:
Minu meelest ei anna inimeste tegusid niisama lihtsalt lahti mõtestada. Inimesi juhivad ikka mõistus ja tunded, kusjuures sageli jäävad tunded peale. Kui kõik inimesed teeksid ainult mõistuspäraseid asju, siis oleks see maailm küll väga korrastatud koht - tea, kas see entroopia seaduski kehtiks, või peaksime igal hommikul tube sassi ajama
Ilmselt on Tarakanil õigus. Peab olema neid, kes kõrvale hüppavad. Tegelikult ei usu, et neid nii palju on, nagu kujutatakse. Pigem need torkavad rohkem silma
Minu meelest ei anna inimeste tegusid niisama lihtsalt lahti mõtestada. Inimesi juhivad ikka mõistus ja tunded, kusjuures sageli jäävad tunded peale. Kui kõik inimesed teeksid ainult mõistuspäraseid asju, siis oleks see maailm küll väga korrastatud koht - tea, kas see entroopia seaduski kehtiks, või peaksime igal hommikul tube sassi ajama
Ilmselt on Tarakanil õigus. Peab olema neid, kes kõrvale hüppavad. Tegelikult ei usu, et neid nii palju on, nagu kujutatakse. Pigem need torkavad rohkem silma
sandra 27. veebruar 2002, kl 15.24 |
kass: maitse siis kui sa tunned selllesks vajadust (kes meist seda teinud poleks), aga ära tee seda teiste arvelt/kõrvalt.
Selle koha pealt on kramelliga nõus, et siinne teemavalik tekitab aegaajalt masendust ja tülgastust. Isegi mitte nüüd just teemavalik vaid inimeste suhtumised. Olgu siis pealegi idealisti masendus.
Selle koha pealt on kramelliga nõus, et siinne teemavalik tekitab aegaajalt masendust ja tülgastust. Isegi mitte nüüd just teemavalik vaid inimeste suhtumised. Olgu siis pealegi idealisti masendus.
Katja 27. veebruar 2002, kl 15.26 |
Reede 27. veebruar 2002, kl 15.28 |
LaTetra 27. veebruar 2002, kl 15.29 |
Karamell 27. veebruar 2002, kl 15.36 |
Tarakan ,aga sa oledki juba mandunud, nõusolek,et ju ta siis tuleb maailmale kasuks kui kõik truud ei ole,tähendabki, et oled asjaga vaikselt nõus.Kui Su oma partner nii teeb, mõtled ka vaikselt, et ju oli see siis maailmale kasulik või?
Mul seepärast must pilv, et praegune elu on nagu enam vähem norm. Aga , tõenäoliselt peaks see ka norm. olema kui mu mees ühel hetkel teatab, et näe sekretär siin rase jne. või? Siukseid asju ma kardangi, eks seda nimetatakse vist paranoiaks .
Mul seepärast must pilv, et praegune elu on nagu enam vähem norm. Aga , tõenäoliselt peaks see ka norm. olema kui mu mees ühel hetkel teatab, et näe sekretär siin rase jne. või? Siukseid asju ma kardangi, eks seda nimetatakse vist paranoiaks .
kass 27. veebruar 2002, kl 15.37 |
Mul oli mõttes ikka vähe laiem vaatenurk, kui ainult kõrvale(vasakule, paremale) hüpped. Aga nohh, eks kõik algab nö rohujuure tasandilt. Kes ei suuda väikeses koosluses (2 inimest) vastu pidada, ega siis maksa loota, et ta ka suuremas (nt ühiskond) kuidagi teisiti käituks...Eks teki jälle tahtmine kusagile (kellegile selga) karata, ja lõppeks, mis vahet seal on, kas keegi saab kannatada või mitte, peamine, et mul lõbus oleks...
naiska 27. veebruar 2002, kl 15.40 |
Muidugi võib ju lõputult filosofeerida igasuguste armuteemade üle, võtta neid globaalselt, ajalooliselt ja igat muud pidi. Hoopis teine asi on kui mingi mure, petmine või reetmine puudutab inimest isiklikult. Siis ei tule tavaliselt need lihtsad tõed ``et peteti enne, tehti sigadusi enne...ja tehakse ka pärast`` meeldegi. Proovitakse igasugu võtetega oma solvatud ja alandatud ``mina`` taastada.
kil 27. veebruar 2002, kl 15.46 |
kadi 27. veebruar 2002, kl 15.48 |
Feliks 27. veebruar 2002, kl 15.52 |
fille 27. veebruar 2002, kl 15.52 |
Tarakan 27. veebruar 2002, kl 15.57 |
Sulle peaks Feliks vastama oma balanseerivate ütlustega, kus asjad pole ühesed, vaid sõltuvad vaatenurgast. See on hea, et sa nii arvad, aga miks minu arvamine mandunud on? Pigem vastupidi, see just soovitab adapteeruda truudusetusega. Mõlemat pidi inimesed kannatavad, need, kes on truud kannatavad kihu all ringi tõmmata, need kes ringi tõmbavad peavad leppima vahete vahel üksi jäämisega.
Ka siin foorumites on inimesed rääkinud, et väike kõrvalhüpe on suhet hoopis parandanud.
Ka siin foorumites on inimesed rääkinud, et väike kõrvalhüpe on suhet hoopis parandanud.
Katja 27. veebruar 2002, kl 16.03 |
Ma arvan, et reaalsusega leppimine (kohanemine) ja halvimaks valmis olemine aitab inimesel kõige vähem haiget saada kui midagi kohutavat peakski juhtuma. Mõneti olen seega nõus Tarakani jutuga. Aga katsu sa ennast nii kõvasti ette valmistada, et hullul hetkel haavata ei saaks...võimatu!
jaan 27. veebruar 2002, kl 16.04 |
Feliks 27. veebruar 2002, kl 16.23 |
ehee 27. veebruar 2002, kl 17.07 |
see musta pilve jutt tuletab kangesti karupoeg puhhi meelde, kes õhupalli varjus mesilinde tülitama tükkis
maailm on hukas, on alati olnud ja jääb alati olema
kõik mis ei tapa tegevat tugevamaks
ning kõik mis teed teed endale
leia iseennast ja saa endaga sõbraks - kogu maailma pärast südant valutades ei jõua küll kuhugi
maailm on hukas, on alati olnud ja jääb alati olema
kõik mis ei tapa tegevat tugevamaks
ning kõik mis teed teed endale
leia iseennast ja saa endaga sõbraks - kogu maailma pärast südant valutades ei jõua küll kuhugi
Kristi 08. märts 2002, kl 06.54 |
Inimkond ju looduse osa-in. samasugune inimLOOM.kui kõik muud loomad.Elu edasiviiv jõud-sugutung ehk soov paljuneda ja kõik see elu tiirlebki selle ümber...Jamaks kipub asi siis,kui inimesele liiga palju vabadust anda-ikka piiranguid ja malakat on vaja-muidu muutub ümbruskonnale ohtlikuks ja hävitab lõpuks ka iseenda.
P.S.kui tahta,midagi eriti masendavat lugeda-tasuks minna Maaja nõuandekeskusesse-sealset lugeda,tekib küll tunne,et maailmalõpp on lähedal...
P.S.kui tahta,midagi eriti masendavat lugeda-tasuks minna Maaja nõuandekeskusesse-sealset lugeda,tekib küll tunne,et maailmalõpp on lähedal...
Lisa postitus