Hüva nõu oleks kallis!
Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis on mul kodus kallis mees, kes ei taha kunagi öelda, kui pikalt ja kauaks ta õhtuti kodunt ära jääb ja millal läheb. Üks hetk on ta lihtsalt kadunud ja mina lollike ootan pikki tunde, millal ta tuleb.
Muidugi ei ole mul selle vastu midagi, kui ta oma sõpradega õhtust sööb ja lobiseb või hilja õhtuni kontoris kükitab.
Kui ta ütleks, kui kauaks ta umbes jääb ja et teda ei tasu mõne tunni vältel oodata, oleks mu süda rõõmus ja otsiksin ka endale mõne tegevuse, aga tema on eelnevalt öelnud, et varsti tuleb. See varsti ja kohe venib alati tundidepikkuseks ooteajaks. Minu küsimise peale, et miks ta ei ütle või ei teata, vastab ta et ta ju ei tea kaua tal aega läheb. Aga toit jahtub ja kallid õhtutunnid mööduvad üksinduses ja ei julge nagu kodunt ära ka minna, sest ütluse järgi peaks ta iga hetk ju tulema... ja nii 6 a järjest juba.
Rääkimine ei aita temaga.
Aga äkki aitaks mõni muu nipp?
Kas kellelgi on kogemusi, kuidas mehele mõistetavaks teha, kui oluline on naisele, et ta ei pea mõttetult ootama vaid võib oma ajaga arvestada?
Äkki peaks samu meetodeid kasutama?

Leia endale tegevust, tekita mingi hobi, võta lemmikloom, soeta endale ka armuke..
Tegelt mõttetu soovitada, kui 6 aastat ikka ootad ja loodad, siis oled lootusetu keiss.

MIks sa teda nii aktiivselt ootad? Miks peab tema saabumise hetkel soe toit laual olema? Hakka süüa tegema, kui ta juba kodus on, või tee toit valmis ja hiljem soojenda. Kui tahad välja minna, siis mine ja aja omi asju! Või tegutse kodus, kuidas ja mille kallal vajalikuks pead. 30 min ees või taga on tähtis vaid siis, kui sa teda esikus, tuhvlid käes, püstijalu ootad :))

Ehk saaksite kokkuleppele, et ta helistab sulle, kui kauemaks jääb.

Minu mees on või oli täpselt samasugune. Mina jaksasin 8 aastat. Nüüdseks olen ma temast prii ja peab mainima, et sellist vabaduse tunnet pole ma üle tüki aja tundnud. Muide, tagasi tegemisel ei ole mõtet, sinul on pärast süümekad, aga tema käitub ikka samamoodi edasi. Minu meelest on sul ainult kaks võimalust - kas võtta teda sellisena nagu ta on või

oli enne selline mees ja ei kannatanud välja, sest pole selline ootaja tyyp... lõpus lihtsalt muutusin ise selliseks, keda ootama pidi... täpselt nii nagu mina teda ootasin ja siis oli selline jama majas... yhesõnaga sain ma teada, et tema võib lasta oodata, aga mina mitte... tema hakkas täiega keerama selle eest ja suhe läkski lõhki.
ma tahan sulle öelda, et kannatajana sa kaua vastu ei pea! kannatajana muutud sa iseloomult varsti õelaks ja kui muudmoodi sa meest ei kaota, siis selle tema enda tekitatud õelusega kyll. on mehi, kes kannavad kätel ja elu lõpuni (vanemate näol suurepärane näide) ja ytle, kas sa ei tahaks olla see, keda kantakse kätel ja armastatakse ja kelle soove austatakse???

Head teed tal minna!

Helistamise kohta niipalju, et helistan mina ise, sest tema soovib nii. Aga vastus ikka üks, et kohe tulen või varsti tulen. Jutt käib muide ajast õhtul 8 ja 12 vahel. Ma tean et enamusel juhtudel on see varsti tundidepikkune. Vahel on ka tal tel. aku tühi ja siis ei saa ma teda kätte ka veel.
Peale koju tulekut, kui ma annan mõista, et oleks võinud ju teatada, siis punnitab silmi ja otsib kaugest minevikust mõne asja üles, mis talle närvidele käis. No ei saa ju rääkida.
Minna ei taha ta kuhugi, sest tema arust on see normaalne elu.
Võib-olla peaks ka kuidagiviisi sellist elu normaalseks pidama. Äkki olen liiga kõrge moraaliga lihtsalt ja teen ise oma elu kibedaks?

Kui üks harjumus on 6 aastat kestnud, ei ta siis enam eriti lihtsalt kao. Sinulgi on viimane aeg sellega kohaneda.

tegelikult on kogu aeg hirm tuleviku ees, et mis pauk tuleb jälle ja millal tuleb ja kuidas mõjub.
Ei tahaks tülitseda, ega lahku minna, tahaks lihtsalt hingerahu.

No on alles tüüp, ta ei hooli ju sinust absoluutselt. Äärmiselt alandav minu arust õhtust õhtusse talle helistada ja lunida, et millal härrake suvatseb tulla ja sina nagu tobuke ootad sooja söögi ja sussidega. Ainuke väljapääs, jäta tema ootamine ja otsi endale meelepärane tegevus, las jõuab koju ja imestab, miks sa alndliku näoga teda ukse juures ei oota. Tõesti, sealt ei tule küll midagi. Kui sul õnnestub ta kodus sedasi kätte saada normaalsel ajal, pane mees istuma, ütle mida asjast arvad ja kui ta arugi ei saa, et milleski süüdi on, siis asu kotte kokku pakkima. Kas tema või enda oma, see tuleb ka ära otsustada. Räägi temaga!

lizake, yxki suhe pole õige, kui sa arvad, et sa pead millestki normaalsest loobuma millegi nimel, mis sulle isegi haiget teeb? kõrge moraal on nii haruldlane ja ilus asi ja usu mind, ka selliseid mehi on olemas, kes seda sinuga koos järeltulijate näol edasi kannaksid... ja kui lapsed sellised ei tule, siis vähemalt sinu elu on ilus sinu valitud kaaslasega.
mina ka kunagi arvasin, et ma olen vist ainuke maailmas, kes tahab ainult yhele elada (suur risk muidugi) ja kes tahab kellegi jaoks olla kõige parem ja olla keegi, kellele antud lubadusi ka täidetakse. ise ma niimoodi ainult suudangi! ja usu või mitte, ma leidsin sellise inimese enda kõrvale, kes hindab täpselt samu asju + palju muudki head veel! see aga ei täheda, et antud inimeses vigu ei oleks... aga kui kõige tähtsam on paigas/korras, siis väiksed vead ei loe mitte yx gramm.

Miks ta nii teeb:
Ma kujutan ette, et minu peaaegu täiskasvanud poeg ei esita minule küll kunagi mingeid aruandeid millal tuleb ja millal läheb. Nojah, kui ma küsiks, küllap ta midagi ka vastaks, aga ma pole küsinud. Kui ta nüüd mingil hetkel naisega koos elama hakkaks ja see nõuaks aruandeid, oleks ta päris üllatunud. Et ehk on selline harjumus, ehk ta ei saagi aru, et sina nii kangesti ooooootad kogu aeg.
Kui lahku ei taha minna, oleks targem tõesti ootamine lõpetada ja endale huvipakkuv tegevus leida. Ka teil lapsi pole, et sul on nii palju aega oodata?

to eh

sul täitsa mõte jutus sees.

minu vend näiteks on kenasti treenitud ema poolt, et kui hilinetakse, siis helistatakse.
praegu toimib täpselt nii oma naisega.

minu mehel olid aga sellised vanemad, kel oli väga suva, mis poeg tegi. ja seepärast võttis tal tükk aega harjuda mõttega- et keegi muretseb ta pärast ja ootab teda.
nüüd ikka helistab, aga selleks läks aasta aega...

Huvitav, millega ta üldse õhtuti 8-12 tegeleb? Kas tahab meelega end kodust eemale hoida ja leiab endale lihtsalt muud tegevust? Minu mees käitub nii kui on mingil üritusel ja vintis. Siis kah ütleb, et kohe tuleb ja tuleb mitme tunni pärast.
Kujutan ette, et ise küll sellist elu ei kannataks. See on nagu võõraga elamine, kellega arvestada ei saa ja mis elu see on kui pidevalt peab õhtuid üksi veetma?

kuule eh, sa oled mamma! naise ja ema vahel on ikka vaks vahet, eksole.

tegelikult kannatab mingeid paralleele kyll emaga tuua. enda minevikku vaadates isegi.

mul ka sama küsimus nagu katjal, et millega mees tegeleb sel ajal? ok, mõned tõesti töötavad nii kaua, kuid kui ta ei tee tööd? oled küsinud ka või huvitab lihtsalt pedantselt aeg?

Kõigepealt tänan vastamise eest.
Ah, et millega ta tegeleb. Ta on öise eluviisiga ja tavaliselt istub kontoris arvuti taga, teeb tööd ka. Vahel käib ka kellegagi väljas. Tal tuttavaid palju. Mina rumal, olen need aastad talle pühendunud ja nüüd olen päris üksik. Küll oleks vahva, kui saaks kellegile helistada ja ka kusagile välja jalga kõigutama minna. Tegevusi on mul küll-laps (ainult minu oma), töö, trenn, õppimine väikest viisi. Aga nendel on enamasti kella kaheksaks joon all ja siis tahaks suhelda, lobiseda naerda, kallistada jne. Aga mida ma ikka omaette üksi seda teen.
Äkki on siin keegi niisama üksik kui mina. Paneks pead kokku, mõtleks midagi välja ja jätaks ka mehed enda järgi ootama.

No näed, Liza, kuidas sul delfis tuli mõne tunniga mõistus pähe. Selles viimases lauses on sul mitme kommi peale esimene mõistlik mõte. Mille peale sa paraku pole eelneva kuue aasta jooksul tulnud. Kahju sellest ajast muidugi, mis sa mingi jobu pärast tühja oled lasknud joosta, kuigi sina ilmselt armastad seda jobu ja solvud nüüd seda lugedes, mis ma siin tema kohta kirjutan. Vabanda, et küsin, aga sul alandav pole olnud niimoodi põlleserva näpitsedes kodus istuda, kõrv ukse poole kuulatamas?

No sellise naise juurest on ju lausa lust ära käia kes niimoodi ootab!... mees öise eluviisiga,istub kontoris,vahest teeb töödki!...ha-ha-haa!Tegelt kepib kuskil nagu jänes!

Tere!Tuttav lugu kuidagi...19 aastasena armusin endast 7 aastat vanemasse mehesse,kes käitus minuga täpselt sama moodi-ainult,et küsimus polnud mitte tundides,vaid päevades ja kõik algas siis,kui ma temast rasedaks jäin.Vahel oli tunne,et lähen hulluks-kui inimene teatab,et läheb "korraks"välja ja tuleb alles ehk nädala pärast,vahepeal helistamata-olin täiesti meeleheitel ja paanikas;eriti jube oli seda taluda last oodates.Minu "armastusest"ei saanud siis keegi aru-mõne jäigema sugulasega ei suhtle ma tänu sellele juba 10 aastat-aga see on eraldi teema.Mis on selle loo tagajärjed-"närvid läbi"st.kui satun oma praeguse elukaaslasega analoogsesse situatsiooni st. ta tuleb NB!mõni tund lubatust hiljem ja põhjendatult-lähen ma teinekord hüsteerikasse st alateadvuses on kunagi kogetu nii sügavalt sees,et ilmselt ma ei vabane sellest kunagi...Mida teeb praegu mu lapse isa-jätkab täpselt samasugust elu,kannatajaks järgmine "ohver"-tegelikult madala enesehinnanguga naine,nagu ma isegi-kes laseb endaga niimoodi käituda!

Talutaval ja mittetalutaval ärakadumisel on ikka piirid. Minu jaoks on piir sama kuupäeva sees saabumine. Mitme päevaseks veniv ärakadumine lõppeks ka minul lahutusega.

pakun välja - su mehel on lihtsalt kuskil armuke, kelle pool ta õhtuti viibida armastab. Elada aga saab sinu pool. Noh ja ongi elu paigas

Tere Liza!

Nimelt mul ka sama probleem, saaks kuidagi su meili aadressi, võtaks ühendust.

Olete te ikka kindlad, et see on armastus. Mulle on see teie meeste probleem täiesti võõras. Meil on suvel 10 pulmaaastapäev ja pole kunagi sellist asja olnud. Oleme igalpool kahekesi käinud ja olnud. Hommikul sõidame koos tööle, lõunal käime ka koos, õhtul koos koju ja ka pidudel käime alati koos. Ärge hakake nüüd rääkima, et see on igav. See on SUPER mõnus ja tore. Oleme armunud nagu pubekad siiamaani. :)

Liza, Siki!

Ma ka teie saatusekaaslane! Jagaks "muljeid". Mõtleks midagi põnevat välja ja vaataks, kas mõjub:-) Kirjutagem!!

Nelle

Ossa, kui negatiivsed arvamused.
Ma ju tean, kui mees kontoris on. Ma võin sinna alati helistada. Mis armukesse või armukestesse puutub, siis võib ta ju mõne tütarlapsega kohtuda. Mina seda muidugi ei tea. Mida ei tea, seda ei ole olemas. Kõik väljamõeldised saavad alguse ju meie peast. Ise me piiname ennast mõtetega ja kahtlustustega. Tegelikult peaks inimene nautima hetke kus ta on, mitte mõtlema sellele mis oli või mis tulla võib. Paganama raske, võib nii mõnigi öelda. Ega mina ka muidugi endaga selles mõttes hakkama ei saa. Tegelikult väärib iga inimene seda mis tal on. Kui ta tunneb ennast parema olevat, siis jäetakse see teine selja taha, olgu mis iganes-eelmine elu, mees, naine, töö. Kui ei ole jõudu lahti öelda, siis ollakse ka seda asja väärt.
Minu mõte oli eelkõige selles, kuidas muuta ennast, sest teist inimest teadagi muuta ei saa. Muutes ennast, muudame me võib-olla ka selle kaudu teisi. Võib-olla.
Pille ja Signe, ma võtan teiega ühendust.
Ja ikka on teretulnud kõik ettepanekud ja nipid "tõrksa taltsutamiseks". Naljakad eelkõige, sest 5 min. naeru=üks priske porgand.

Ootasin ka paar aastat niimoodi. Siis tegin pöörde ja hakkasin ise väljas käima. Nüüd ootab mees mind. Teeb skandaale. Ma ei jõua ära oodata, kuna ta jälle välja läheb ja mulle mõne vaba õhtu võimaldab.

Minu aaderess on liizza@hot.ee