Mina arvan, et kõige kindlamad ja püsivamad on just mõistuse abielud. Kõik pannakse paika selge peaga, inimesed teavad täpselt, mis neid ees ootab.
Kas pole?

kole igavalt kõlab

Inimesed ei tea kunagi, mis neid ees ootab!

mina ei saa mõistusega endale selgeks teha, et peaks 'muidu toreda mehega' voodisse ronima, et nagu armastus on teisejärguline...oiei.

loomulikult mõistusega...ja mõistusega tuleb vaadata, kellesse "armunud" ollakse ja mis sest välja võib tulla.

Kas sa oled Piloodi moor või?

Kas sa mõtled mõistuse abielude all ka seda,et koos elatakse raha, laste, harjumuse jne. pärast?

Mitte just päris nii, siin nagu mulle tundub on ikka nii,et algul mindi paari suure armastusega ja siis see sai otsa ja jäid raha, lapsed, harjumus. Selleks, et kooselu hästi areneks ei ole vaja suurt armastust. On vastastikune austus ja lugupidamine. Inimestel on ühised eesmärgid ja nad leiavad, et koos on parem.

moor: paistab, et oled alles päris plikake kui ei oska vahet teha "suurel armastusel" ja armumisel. Enamus inimesi ei viitsi lihtsalt armastust ära oodata.

Mul on ka analoogne abielu, aga kahjuks jääb puudu hellusest ja õrnusest. Koos oleme jah püsinud 14 aastat.

et nagu perek. Saagimid või?

Abielluma peaks ikka armastusest ja vaevalt sa armastad kedagi kellel pole tulevikupersektiivi. (töös jne). see ongi mõistus!
Abielu ilma armastuseta pole mingi elu! Vaata kui palju tänapäeval lahutatakse ja seda just seepärast, et ei armastata enam üksteist. Ja ükski mõistus ega mis muu põhjus -lapsed- ei sunni koos olema!

Mõistuseabielu on siis kui 2 inimest otsustavad abielus olla mitte eelkõige tunnete ajendil vaid asja mõttega võttes. Minule teadaolevatel andmetel need abielud tihti püsivamad ja õnnelikumadki kui armastusabielud. Kord tunnistas mulle ühe sellise abielu meespool, et alguses abiellus jah lihtsalt mõistuslikul pinnal, aga aastatega on hakanud oma naist ka armastama.

Eks ta tõsi ole! Muidugi siis pole minu meelest tegemist enam üldse samatüüpi abieluga, vaid tõesti ABIeluga. Tegelikult ei saa aru, miks ei võiks sellisel juhul elada lihtsalt kaks sõpra või kaks samasoolist koos elada. Ah seks? Kas ikka on eetiline seksida inimesega, kelle vastu pole tundeid?

Ilmselt õieti arvad. Vanasti, kui abielusid ei lahutatud, olidki ju abielud enamuses mõistuse omad, need sõlmiti puhtalt praktilisi eesmärke silmas pidades - järglased, staatus... Eks armastuse jaoks olid siis armukesed :). Lahutused ja möll asja ümber hakkas siis, kui naised said rohkem kodanikuõigusi ja tekkisid võimalused kahepoolseks nö. armastusabieluks. Nii ta vist on aga ise naisena küll seda vana aega tagasi ei igatse. Millegi kindlus ja püsivus iga hinna eest nüüd mingi iseenesest väärtus minu jaoks ei ole. Suurem väärtus on ehk hoopis see, et asjale, mis ebameeldivaks kätte kisub, on olemas taganemistee.

Aga kui meelditakse teineteisele ja seksitakse lihtsalt mõlema soovist saada lapsi? Ja tõele au andes peab tunnistama, et seks võib hästi toimida ka armastuseta.

enel tahtsin just sedasama küsida:) et siis poleks enam mitte abielu vaid "üksteist toetav kooselu vorm"

Vanasti aind armastuseta enamasti ju abiellutigi! Mindi kosja, võeti naine tööd tegema ja lapsi sünnitama. Paljudes maailma maades pannakse naine mehele ja ta alles pulmas oma meest esmakordselt näeb. Millal need armastuseabielud ja mõnuseks õieti moodi tulid?

Tõsi ta on, et sedalaadi abielud on kõige stabiilsemad. Muidugi juhul, kui seda suurt armastust lihtsalt pulmade puhuks vägisi välja ei mõelda.
Hull on see, kui välk sisse lööb. Aga see võib alati ja igas abielus juhtuda.

Oleneb vist inimtüübist ka. Mõned tuttavad paarid on ilmselgelt väga kirglikes suhetes, tülitsevad häälekalt ja samas vahivad teineteist põlevate silmadega. On kuulda, et vahel lendavad nende kodudes ka potid-pannid ja emb-kumb otsib mõneks ajaks varjupaika sõprade juures. Kade mõelda, et küllap on nad voodis sama kirglikud!

suhte alguses peaks lisaks tunnetele ka mõistuslikke valikuid tegema.Ainult emotsioonidest,kirgedest,armastusest suhet püsima panna pole võimalik-seega jah,ideaalne oleks see,kui mõistuseabielu,kus oleks lisaks ka vastastikune "tõmme".

Kui inimene on üksik pikka aega olnud, siis parem mõistuse abielu kui mitte midagi.

Kui inimene on üksik pikka aega olnud, siis parem mõistuse abielu kui mitte midagi.

vanasti hüppasid noored neiud enne pulmapäeva palju tihedamini kaljult alla ka, võrreldes tänapäevaga...

Jääb ära-pigem olen vaene ja kõrvuni armunud ja elan kusagil pisikeses katusekambris,kui elan koos mehega,kellega suheldes mõtlen ainult kasust ja mammonast.Ma pole lihtsalt müüdav,vabatahtlikult ennast maha müüa...No ei.

Paljud abielud elavad ka koos sellepärast, et on tehtud palju ühiseid mõistusevastaselt suuri laene ja mis tuleb ka sõbralikult koos ära maksta.Tähtajad on pikad ja annaks jumal tunnetelegi voli sama kaua kesta.

Hakkab jah muistne aeg tagasi tulema - noored naised lähevad tihti vanadele meestele, vahe ainult selles, et vanasti sundisid selleks vanemad, nüüd lähevad ise.

mis on mõistuse abielu?

maarja - siis kui mõistus on abiellunud :)

Kristi, kui elad katusekambris ja topid kinni seinapragusid, kust tuul sisse vuhiseb, siis hakkad õige pea mõtlema soojemast pesast ja sellest, kes on suuteline Sulle niisugust pesa pakkuma. Armastus ei püsi kaua, kui kõht on tühi ja kodu kõle.