aga krt, vist see kõik on juhtumas minuga. kardan aga nagu tahaks sellegipoolest. ei taha haiget saada. selline ehk ongi elu? uuesti ja uuesti proovida?

...ja nüüd saa aru, mis mure Sul on.....

ära karda!

No Feliks, ma ju kardan ka armuda...ei taha, et läheks nii, nagu just alles....

feliks nii vana mees, et ei mäletagi mis värk see armumine on ja seega ei mõista ka muret... ma saan sinust aru, feliksike.

mai, juuni...

no mida see kartmine annab.....pea neid loenguid siin palju tahad, tolku ikka vähe...kui ei taha amuda, siis mõtle enne mida tast arvad ja ära sää miskeid temaga seatud illusioone üles, et on tavaline inimene kõige tem apahedega ja anna juba eos talle need andeks....ja ia pos ilming võta vastu meeldiva üllatusena...siis pkohe kndlastieiteki mingeid hirmsaid põdemisi....ja peab siis iga armumine kohe igavese kooseluga lõppema?

ikka proovida, kuniks elu. proovida ei soovita ainult ilmselgelt ohtlikku suhet, alalhoiuinstinkt peaks ikka säilima. head õnne Sulle!

raske ei ole nii elada, et pidevalt kahtled, kardad. ja kui kogu aeg veab viltu, peab veidi endaga tööd tegema, oma mõtteid parandama. ilus aeg ka praegu tulemas, kevad ja puha.:)

Armumist ei saa ju juhtida- kardan,ei karda, tahan-ei taha.
See lihtsalt juhtub!
Ma ei ole veel nii armunud, et vaatan kellegile otsa ja otsustan, et nüüd armun ära! Nii see ikka ei käi!