Viimastel aastatel on mees nagu tööhull.Tööpäev riigiasutuses, kodus järgneb kohe teine tööpäev fie-na arvuti taga kuni magamaminekuni. Ja nii iga päev, ilma puhkepäevadeta. Vahet pole, kas on argi- või puhkepäev, talv või suvi. Ja nii juba mitu aastat. Tal pole aega minuga "kodu mängida", kusagil meelt lahutamas me ei käi, ei reisi. Tunnen, et elu on justkui seisva veega tiigis, justkui ootan kogu aeg midagi. Ootan, et ehk ükskord saab see kiire aeg läbi, siis hakkame elama....Aga viimasel ajal on kahtlus tekkinud, et seda aega ei saabugi. Mees paistab igati rahul olevat sellega, kui saab ülepeakaela töös olla ja ma muude asjadega teda ei häiri. Aga see rutiin tapab...

Raha see-eest teenib piisavalt? Või ikka vähe?
kas salepiksid, kui ta näiteks praegusest 40% teeniks, kui fie-tamise maha jätaks?

hakka siis oma elu elama, kui ta sulle seda ei keela. otsi endale mingid huvialad tööjärgseks ajaks. ja kui ta kodus töötab ja teil lapsed on, äkki neil ikka hoiab silma peal ja sa saad end väljas tuulutada? võib-olla kui näeb, et saad endaga ka väga hästi ise hakkama ja ei passi ta selja taga ja ei nääguta, et millal minu jaoks aega leiad, hakkab mõtlema, et kurat elu on ühekülgseks muutunud jah ja tuleb vahel kuhugi kaasagi? igatahes ei tasuks ta kallal naaksuda, vaid ise elama hakata. kaua sa ikka teda ootad.

Jah, kahjuks on see nii, et kui mees on selline asine , et võõtab rahateenimise kohustuse enda peale ( on muidugi ka teisi viise , kui päevad läbi rabada ) pead paljudest lõbustustest loobuma kui tahad temaga koos elada. Aga valik on Sinu ...

Noh, raha on jah lahedamalt käes, kuigi ega mina oma kätt nüüd täiesti tema taskusse ei aja. Tal omad äriarved, paneb ikka kõrvale ka. Muidugi on nüüd mõnes mõttes parem, aga hing jääb nälga. Tahaks midagi ka koos ette võtta... Ma saan aru küll, et tuleb raha koguda, et näiteks elamistingimusi hiljem parandada, aga ka praegu tuleks elada, mitte end täiesti töösse matta. Aastaid ka juba üle 40, nii võib ju tervise peale hakata.
Aga ta põhjendab rabamist sellega, et muidu võib n.ö. rongist maha jääda, tuleb end erialaselt kursis hoida. Ma olen püüdnud temast aru saada, enamasti toetanud, majapidamisega üksi tegelnud, aga vahel on mul tunne, et ei taha kogu aeg niimoodi elada, säde kaob ära. Ma tahaks KOOS midagi ette võtta, mitte kogu aeg üksi olla. Aga mul on tunne, et see on tema eneseteostus. Paraku pole elu nagu õigetes proportsioonides, olen kuidagi üksi jäänud, midagi olulist jääb puudu. Elan justkui ooteruumis ja vahel mõtlen, et oodatavat äkki ei tulegi enam.Või on nii normaalne?

Eks mehed ju arvavad, et kes se ikka peret toidab kui mitte tema!
Ole kaval ja planeeri mingi sõit, või üritus, mehele aga anna mõista, et ikka tema on otsustaja ja valija! Sul tuleks püüda selgeks teha, et tore küll, et pere eest hoolitse aga nüüd võiks ka enda peale mõelda! Soe vann, masaaz ja klaas veini- õlut, natukene poputamist ja küll ta siis ise ka mõistab et on vaja vahepeal lõdvemalt asja võtta.Edu sulle ja loodan südamest, et probleem laheneb teile kõigile hästi!

Miks ta sul kahel rindel rabab, ehk teisiti, miks ta riigiasutuses (aega raiskamas) käib? Arvatavasti tuleb põhisissetulek FIE tööst? Kui ta on üle 40, võib sellise rabamise peale tõesti üxpäev infarkt olla. Kas olete asjast koos ka rääkinud, et milleks nii rabada, kaalunud kõiki võimalusi, parem ehk võtta laenu? Igatahes on sinu probleem arusaadav ja normaalne selline elu küll pole. See võib viia sinu armukese leidmisele.

Nöps, Sul on vedanud. Mul on siin paar tuttavat hädas, et mees naudib töötuna looderdamist ja naine peab teda ja lapsi oma mitte just suurest palgast üleval pidama ja loomulikult tekivad nii aja jooksul kohutavad pinged. Usu mind, see on sada korda hullem! Mulle küll töökad mehed meeldivad. Soovitaksin ka Sul mingit huvitavat tegevust endale otsida: spordiklubi, keelekursused vms. Siis ei tüki üksindus nii peale ega jää ka mehel muljet, et ta üksi parema tuleviku nimel rabab. Ju see FIEndus talle ikka midagi pakub ka, muidu vast ei viitsiks pärast päevatööd sellega vaeva näha.

Kulla nöps
Siin ei ole palju mõistatada - mina olen niimoodi oma kümmekond aasakest oodanud seda hetke, mis suur kiire üle läheb - see ei lähegi üle!

Töönarkomaan on ja jääb tööorjaks - olen minagi püüdnud mõista ja asjadel lasknud omasoodu minna, et küll tuleb aeg...
inimene mu kõrval on minu arust tundmatuseni muutunud - võõraks jäänud ja pere suhtes tunneb justkui vaid kohustust teda kannustavat.

Aastad lähevad - ei ole veel nii vanaks saanud et jääksin rahumeelselt ootama kuldset pinsipõlve - elada tahaks
tunda end kellelegi jaoks olulise ja kallina (mitte väljaminekute suuruse pärast - irw).

NEED, KES SIIN SOOVITAVAD LEIDA ENDALE SIIS KODUVÄLIST TEGEVUST, EI MÕISTA OLUKORDA ILMSELT!

Ainus õige vastus on saatusekaaslase kirjutatud. See on tõesti teatud inimtüüp ja probleem on inimeses endas. Minul on isa selline. Ta ei oskagi oma ajaga muud teha kui tööd, tööd ja ainult tööd. Muu elu ja üldse kõik mis tema ümber toimub on tema jaoks kõik mõistmatu ja kõrvaline. Või ta ei oska lihtsalt muuga toime tulla.
Minu isa näiteks on selline. Ta on praegu ligi 60-aastane ja ikka firmajuht ja pole tal kunagi aega mitte millekski muuks kui tööks.
Sellistel inimestel on meeletu vajadus ennast tõestada ja teostada just nimelt töö kaudu. Inimesena võivad nad muidu väga toredad ja vahvad olla (need mõned hetked, kui ennast tööst välja suudavad lülitada).
Võta oma mehe suhtumist kui tema omapära ja püüdke leida kompromiss, ehk kokku leppida, kui suur roll on teie pere õnnes mehe tööl (sissetulek) ja töistel saavutustel (eneseteostus, väärikus jmt). Ning talle heatahtlikult selgitada, milline on Sinu ootus talle abikaasana, isana jne. Püüdke leida nende rollide suurusjärgud, mis rahuldavad teid mõlemat.

jääb mulje, et nii saatusekaaslasel kui nöpsil on suhtesõltuvus. no kui mees juba kümmekond aastat töörügamist pole lõpetanud, siis ma küll aru ei saa, miks edasi kurdetakse/oodatakse ja oma elu elama ei hakata. tundub, et mees ei suudagi mingeid koostegemisi nautida, vaid tal on tungiv vajadus töötegemise järele. ja kui ongi naisel lasknud enda pehmeks rääkida mingi ühistegemise suhtes, igatseb vargsi ilmselt töölaua taha ja ei naudi eemalolekut tööst sugugi. mis te naised veel ootate? 10 aastat oodatud, oodate teise 10 veel, et samale tulemusele jõuda - mees on totaalne töönarkomaan ja ei muutu...

töö oma mees maa peale, s.t. otsusta välja kolida ja oma elu elama hakata, kui ta sinust hoolib teeb omad korrektuurid. see pidevalt kättesaadav ja toeks olemine on ta sinu suhtes mugavaks teinud

Oh, mis südamelähedane teema! Mul ka töönarkomaan kodus. Ja töönarkomaan ei võrdu töökas mees, põhirõhk on ikka sõnal narkomaan. Töö on ainuke asi, millest saab kaifi, ei naine, lapsed (3tk.), sport, kultuur, raamatud, rääkimata söömisest ja magamisest, pole selle kõrval midagi. Siinkohal ei saa ka väita, et rohkem tööd tähendab rohkem palka, sest avalik-õiguslikus on see nagunii kindlaksmääratud suurus. Isegi edutamine sõltub rohkem formaalsetest näitajatest. Ei viitsigi siin näiteid tooma hakata, kes ise samasuguse mehega kimpus, see mõistab nagunii. Nüüdseks 20 aastat sellisega abielus oldud, ja kui veel kümmekond aastat tagasi lootsin, et see läheb üle, siis nüüd tean, et narkomaani parandab ainult haud, mis selliste eluviiside juures ei pruugi kaugel olla. Võta (uus) või jäta (vana). Olen siiski selle vana alles jätnud ja tõesti ise endale tegevust püüdnud leida, kuna lapsed ka enam potitamist ei vaja. Raamatud, kontserdid, jalgrattasõit, ujumine..., kord üks, siis teine sõbranna kaasas. Tartu töösõltlaste naised, ühinegem!

Kunagi tundus mullegi, et elan töönarkomaaniga. aga see rabamine on kandnud vilja ja mees isegi tunnistab, et rabab siiski selleks, et oma perele paremaid võimalusi pakkuda ja ise koos meiega uut kodu nautida. järsku te ei oska siiski oma meest hinnta ja tema arengut näha. Ise olen viimaste aastate jooksul jälginud kuidas tuulepäisest poisikesest on saanud küps ja hoolitsev pereisa. samas pean tunnistama, et ka minu väärtushinnangud (eriti meeste omaduste suhtes) on kõvasti muutunud (edasi arenenud). Kole lugu küll kui täiskasvanuks tuleb saada, aga samas tuleb osata ka seda nautida. Soovin teistele saatusekaaslastele kannatlikku meelt ja kainet mõistust olukorra hindamiseks. Proovige oma meestele ligi pääseda ja loodan, et teil kõigil veab samamoodi kui minul, mis ei tähenda loomulikult seda, et mõned juhtumid on lootusetud.

Nojah, ega töönarkomaan kõige halvem ei ole, mis saab olla. Halvemad on kindlasti 1)päris ilma 2)@!#$ mees 3)töötu mees 4)joodik mees 5)vägivaldne mees 6)narkomaan mees ...ehk midagi veel. Ettepoole mahub aga suht vähe.

mida, mida, @!#$ mees ei tohigi öelda, no ütleme siis lõdva püksikummiga mees või?

Ela natuke oma elu küll ta siis märkab(kui enam märkab)et midagi on muutunud. Sa ei pea ju tema tööhullustuse töttu ise hulluma. Aga ma imestan et sa nii kaua vsstu oled pidanud.

ei aita see oma elu elamine ka mitte üks raas
hoopis hullemaks läheb sellest olukord - sii stekib mehes hoopis kibestumine: mina raban higipull otsaees, et teile (perele) kõike tagada, mis vähegi võimali ja see on siis nüüd "tänu"

tegelikult pole minu kirjeldatud persoon võibolla töönarkomaan selle sõna otseses tähenduse
tegemist on hoopis dilemmaga, mees püüab teha kõike kõige paremine ja end tõestada, et siis ülemustelt kõrgemat palka või preemiaid söandaks küsida - mitte julguses (või selle puudumises) pole küsimus vaid eetilisuses - kui pole ise küllalt häid tulemuli näidanud pole nagu eetiliselt õige minna nõudma rohkem pappi (a la makske rohkem - siis teen ka rohkem) sellele inimesele kehtib vanasõna enne töö ja pärast lõbu(loe:rohkem pappi)

see, et inimene suure põhjalikkusega oma töödesse sukeldub on aga mõnele väga kurnav(füüsiliselt ja vaimselt) nig pole tegelikult midagi imestada et ei jää aega ega tahtmist veel kenasti "kodu mängida"

ega se mis naisel vajaka jääb tule ilmsiks üleöö - seda ei sa ka ütelda, et sihilikult ja meelega nii käitutakse - asjad lihtsalt lähevad omarada ja märkamatult möödunud aastate järel lihtsalt tajud tühjust ja lootusetus

küsite, mispärast siis ei jäta maha ja ei otsi uut
lapsed - see võib tunduda küll väga rumal põhjus - kuid lapsed on ikkagi oluliseks põhjuseks, miks sellised perekonnad ikkagi kooseksisteerimist ei lõpeta

isa on ikkagi isa - missest et ei oska oma naist hoida ja kaotatud aega (loe: kustunud sädet)pole sugugi nii lihtne tasa teha, kergem on muidugi käega lüüa ja minema kõndida - kergem ja isekam

mõistke mind hukka kui soovite

ei mõista absoluutselt hukka. elu on õpetanud teiste hukkamõistmisega ettevaatlik olema, sest siis mõistetakse ka sind varsti hukka.

Tänan kaasarääkimise eest! Mind mõistavad kõige paremini ehk tõesti sarnaste kogemustega inimesed. Kuidagi lohutav oli seda teada saada, et peale minu leidub teisigi analoogses olukorras elavaid inimesi. Teistele aga tahaksin öelda, et muidugi ei taha ma väita, et mu elu on niiiii hirmus raske. Loomulikult maadlevad paljud inimesed palju raskemate probleemidega, olen sellega täiesti nõus. Ei, ma hoolin oma mehest väga palju, ta on hea ja töökas inimene ning turvatunne on naiste ja laste elus väga oluline. Muidugi, ega minagi kodus niisama passi, käin ka 8-17 tööl, tegelen majapidamisega, aitan meest raamatupidamises jne.
Aga lihtsalt 40-selt jõuad oma eluga sinnamaale, et lapsed (18 ja 15 aastased) ei vaja enam meid nii palju, saputavad juba tiibu ja nõuavad järjest rohkem vabadust ning iseseisvust. Ja siis tunnedki, et kui mehel üldse aega ei ole, jääd kuidagi üksi, kuigi nüüd just võiks ka KOOS VAHEL endile midagi lubada, Elu läheb nii kiiresti ja minagi ei tahaks ennast ainult pensionipõlvega lohutada. Ega elus ei pea ju ainult töörabamist olema, me vajame midagi ka hingele, emotsioone, elamusi, midagi, mis annaks just jõudu töötamiseks. Aga tõesti leidub inimesi, kes kaifivad ainult töörabamist ja kui õnnestubki nad sellest korraks eemale tirida, siis pigem tekib süütunne, et näed, teine ei saa nüüd minu pärast oma tähtsaid tegemisi teha, sisemiselt kibeleb ta juba oma toimetuste juurde, oma maailma... Ei, ma ei taha oma mehest loobuda, lihtsalt tahan KOOS ELADA, mitte ühises korteris eksisteerida. Nojah, küllap on naisi , kes seda mõistavad. Igatahes aitäh kaasarääkimise eest, see andis kuidagi jõudu.

Ah, vabandust, vale nimi tekkis kirjale. Mina olen nöps, teema ülesvõtja.

Tead, Nöps. Kui Sul nii töökast mehest juba siiber on, siis mulle ta ehk kõlbaks. Minu omad on veidi vähem töökad olnud, prooviks ära, kui suur õnnetus see mees siis minu seisukohalt on. Kaup jääb katki siis, kui ta töötegemist ainult mängib. Aga kui see on asjalik ja loov töö, siis ei saa ta ju ühiskonnale kahjulik tegelane olla. Mul on nimelt see häda, et pean töö tõttu liigagi palju inimestega suhtlema, kodus tahakski rahulikumat suhtlemist.

Minu mees-töö juures arvuti taga,kodus arvuti taga-pühi või tolmu ta pealt...Algul kah tundsin end hüljatuna,saagisin ja virisesin ja mõtlesin pettusi välja,et teda kasvõi hetkekski midagi muud tegema sundida...Siis aga loobusin lootmast-tegelen oma asjadega ja ei pööra talle tähelepanu.Lõpuks sai ta ise ka aru,et midagi on valesti,kui ma temale midagi ütlemata lõhnastatuna uksest välja hõljusin ja kiusu pärast kimbu lilli endale ostsin ja ta töölauale need lõhnama tõstsin.Siis tekkis tal mure,et on mind äkki unarusse jätnud ja mul on mingi kallim tekkinud.See äratas ta letargiast üles.