Mul mees olemas, viis aastat minust vanem ja me oleme juba kolm aastat koos elanud ja nüüd.......
Eelmine reede tundsin meeletut lähedust oma lapsepõlvesõbra vastu (minuga ühevanune). Ennem tundusid mulle tema ideed ja mõtted vastumeelsena, lapsikutena. Nüüd aga täitsa toredad ja vabad. Siiani on selline soe tunne sees, nagu armund aga ei taha tunnistada.

Probla selles, et ei tea kas saan temaga enam vabalt suhelda, olla.

Ah, mõttetu jura tuli välja..

sul tõsiselt järele mõelda, kas suhe mehega on lõhkumist väärt.
lõpeta parem selle kutiga suhtlemine ära, las asi jahtub natike, eks pärast vaatad kui kevad möödas..

Ise ütlesid, et lapsepõlvesõber, milles siis asi? Tunned, tead teda ammu, siis saad ka usaldada loodetavasti. Ka sõbrad võivad lähedased olla (egas lähedus pea alati füüsiline olema)...

Asi oli selles, et palju ei puudunud kui me oleks suudelnud. See ongi segane. Ise arvan, et hoian veitsa aega eemale, eks paista mis siis saab...

ma võiks ennast selle sõbra kohale mõelda ja öelda sulle: ära tee kiusatusele järeleandmist liiga lihtsaks. Isegi mõlemapoolne vastutustunne ei pruugi mõnel hetkel ahvatlusele vastu pidada. Vaevalt see suudlus ka maailmalõpp oleks, aga kui pärast endale nadi tunne sisse jääb, pole seda järelikult tarvis.

Ja räägi ka mehega, kasvõi ümbertnurga. Ja kui veel näinud pole, vaadake koos filmi "Eyes wide shut" (r. S.Kubrick, o:N.Kidman, T.Cruise). Täpselt sellest lugu räägibki: peaaegu-truudusetusest.

Oleks ju hea olla eneses ja partneris kindel ning samas mitte tunda end millestki ilmajäänuna või mõne armsa inimese suhtes tõrjuvana. Sellise kindluse saavutamine nõuab aga kas mõningat kõrvetadasaamist või mõtete ja tunnete selginemist teatud aja jooksul.
Üldiselt paistab olevat nii, et kiusatusele tasub järele anda vaid siis, kui ilma selleta elu põrguks muutub ;-) Igal muul juhul on tegemist mööduva kujutlusega.

lexx
sinu viimase lausega 100% nõus.

Kuulge, see pidi ju feministi nurgake olema?!

Antud mure ja soovitused oleks aga nagu kodukanakeste arutelu.

Minu soovitus - elada on antud üks kord ja armumine on nii mõnus tunne, et seda häbeneda, eirata on kuritegu.

Anna minna ja vaata, mis välja tuleb!

soe tunne võib ka lihtsalt niisama tekkida, ega siis kohe armunud ei olda,
endalgi on väga soojad tunded ühe mehe väga hea sõbra vastu, ta on lihtsalt hea kuulaja ja ka nõuandja, lihtsalt hea inimene ühesõnaga, ja teda üle pika aja nähes käib kohe tuline jutt kerest läbi, armastan teda aga ikka kui inimesena mitte kui meest
eks sul tasukski mõelda sügavalt järgi milline see soe tunne tegelikult oma olemuselt on....

Unustage ära. Läksime eile temaga totaalselt tülli. Kired lõid lõõmama, kui mind mehega nägi. Ta oli jjua täis ja läks lolliks..

Hea, et niigi läks
Halb, et inimest 10 aastaga tundma ei õpi