No nii, täna möödub täpselt aasta sellest päevast, kui mu mees kodust välja kolis.
Abielus olime 12 aastat ja peres kasvas 4 aastane laps. Ühel päeval tuli mees koju ja teatas lihtsalt, et ta on armunud oma kolleegi ja kolib nüüd ära! Kusjuures enne seda hetke ei olnud mitte mingeid probleeme meie suhetes! Oli ikka kohutavalt valus seda kuulda. Nüüd, aasta möödudes teeb ikka veel haiget, kui sellele mõtlen. Oskab keegi vastata, kaua see veel hinge närib??
Lapsega suhtleb ja alimente maksab, aga hing on ikka veel haige.

"Oskab keegi vastata, kaua see veel hinge närib??" - see on ju nii individuallne, mõnel võtab see 1 aasta, mõnel 5 kuud, mõnel kogu elu... Kaua Sa ise lased sellel hinge närida?
Endal küll pole selliseid kogemusi, aga minu onu läks paar aastat tagasi oma naisest lahku, ja siiani eks-naine ei saa rahulikult temast rääkida, ikka on näha, et ta on pettunud, kibestunud jne.

No miks sa ta`ga siis ei räägi. Niikaua näribki hinge kuni on selgusetu mis tal suhtes sinuga puudu jäi. Sinu arvates ei olnud teil probleeme kuid tema arvates ju ikka oli

Probleemidest rääkimine oleks hea küll, aga minu kogemused näitavad, et tihti ei tea mees isegi (või ei oska enesele aru anda), mis teda häiris, seega rääkimisest ei tarvitse asja saada. Ise põdesin ka pikka aega, kuni kuulsin ühte moodust ja enese peal ära katsetasin - lausa piltlikult kujutasin ette, kuidas ma ta oma lukustatud hingest vabaks lasen (kõlab hullumeelselt, eks!) ja nii kaua, kuni tundsin ennastki kuidagi kergelt ja vabamalt.
Ainus imelik asi sealjuures oli, et mees kippus pärast seda tagasi...

to: Aave

-"Oskab keegi vastata, kaua see veel hinge närib??"

oskan ainult oma kogemusest vastata- ainus võimalus,kuidas eelmisest üle saada, hinge ravida on UUS MEES, kes peab loomulikult olema eelmisest igas mõttes üle,et ei tekiks võrdlusmomentigi.

Küll on hea, kui igat sorti kogemusi kohe varnast võtta on. Nii minulgi. Tead, Kassikakku meetod on üsnagi arukas. Usun, et kui ma ise oleksin omal ajal nii talitanud, oleksid ka minu valud väiksemad olnud. Aga lahtirääkimised oleksid vajalikud mõlemale poolele kuid arvan, et selleks, et sina sellega algust teeksid, on aeg liiga lühike olnud. No tuli uus armastus, mis seal`s ikka, vägisi ju kedagi koos ei hoia, kuid 12 aastat kooselu ja elementaarne lugupidamine oma lapse ema vastu eeldaksid mehelt küll täie vastutustundega suhte lõpetamist. Paraku üsna tihti leiavad ka mehed ennast ootamatult kiiresti uue kaaslase tagasipöördumatust haardest. Omas kogemusest - paari aasta pärast lähevad neil silmad lahti ja siis ollakse valmis ka omavahel normaalselt suhtlema ja võibolla ka oma teguviisi põhjendama. Igatages minu soovitus on, hoia distantsi, säilita oma väärikus, ole uhke oma lapse üle ja püüa temasse kasvatada ka lugupidamist oma isa vastu, ükskõik kus see siis ka on. Lapse vaimset maailma ei tohi mürgitada omavaheliste üleelamiste ja haavatasaamiste tõttu.

See oli küll targasti öeldud,,, haavad tuleb millegi(kellegi) muuga täis toppida.... muidugi ei maksa seda teha esimese ettejuhtuvaga...

Minu õeljuhtus taoline lugu. Mees jättis ta maha, sest leidis, et see, mis neil kunagi oli (umbes 5aastat), on ennast ammendanud. Mu õde oli kogu aeg nii vihane, lähedaste ning võõraste naiste vastu õel ja sarkastiline. Hullumaja!!!! Aga siis leidis endale uue mehe,ning haavad hinges paranesid. Nii et moraal, otsi uus mees, siis vana ununeb ja elul on uus mõte jne. No aga arvestama peab sellegagi, et armid nagunii jäävad...

Lihtne öelda, otsi uus suhe! Seni olen närvipundar ja loodan, et keegi minusugust hüsteerikut tahab? Ma arvan, et igal ühel omad nipid, omast kogemusest jällegi tean, et enne ei saa uut toimivat suhet luua kuni vana jäänukid ees on.

Aave
See võib tunduda lihtne ja lapsik...aga kõrvalda oma kodunt kõik vähegi teda meenutav, mis reaalselt võimalik. Ma mõistan vägagi hästi, et nii pika kooselu vältel on tekkinud albumid ja ka kõik mälestusesemed jm. Aga paki kasti ja vii ära(maale, pööningule, kuhu iganes).
Ja oled sa mõelnud, et aasta tagasi oli hing veel haigem, kui praegu...Mõnel kulubki valu vähenemiseks kauem aega. Luba siis sel ajal voolata ja ole avatud, mitte kibestunud. Mõtle enesele ja sellele, et sina oled ja elu on enam väärt, kui vaevlemist ja sul läheb paremaks...

Aave,
kaua närib, kaua. Ja valutab ja nii edasi.
Mul läks naine lihtsalt niisama - ei saanud vanematest ja nendega kooselust lahti. Mina ise põhimõtteliselt vanematega koos ei ela.
Jäin endale kindlaks, sest muidu oleks edasine elu olnud hullar.

Kõige rohkem valutab ja närib siis kui nagu miskit põhjust lahkuda ei ole, kõik klapib, kõik passib. Ka mees valutab, õnneks elan oma pojaga kahekesi ja selle rõõmuta oleks vist ikka üsna nässiks muutunud. Kaks meest ikka kaks meest, või kuidas?

Sellised haavad on visad paranema, sõltuvalt isiksusest, tema väärtushinnangutest elule ja ühiskonnale, on see valu pikem või lühem. Kui aga ellu tuleb mõni emotsionaalne murdepunkt võib valu kaduda hetkega.

Naine 25 ja Indrek, see on ometi teada-tuntud tõsiasi, et enne eelmisest suhtest ülesaamist ei maksa uut alustada...
no ega keegi ei keela, aga, aga... ajab asja ainult hullemaks!

Närib jahh kaua...teinekord kohe 4tundi(siis läheb kõht tühjaks!)...aga siis avad(näljaselt) aadressiraamatu (tuulise ilmaga jälgi,et õige lehekülg!)...ja elu läheb edasi!

Ma pole siiani oma "eluarmumisest" üle saanud (põlved lähevad pehmeks ja süda jätab löögi vahele), aga ometi õnnelikult abielus ja lapsed. Oleks pidanud ootama, kuni "üle läheb"? :))

Üks hea ja pikk lugu ei taha minulgi ihust välja minna. Algul kui hing veel väga valus oli, püüdsin talle piisavalt suurt süüd kaela mõelda, et oma õiguse otsas end paremini tunda. Nüüdseks on jäänud vaid hea mälestus huvitavast inimesest.

.