Tõstaks vahepeal üles ka ühe positiivse teema ja mitte üldse seotud meeste ja naiste vaheliste suhetega. Nimelt oleks põnev teada, millised momendid on elus Teile eriliselt võrratuid emotsioone tekikatnud, näiteks mingi koht, mingi tegevus, olla õigel ajal õiges kohas. Situatsioon mis meenub ka aastate tagant mingi erilise värelusena, et see hetk oli midagi minu jaoks, mida iial ei unusta. Nagu juba enne mainisin jätame välja armumised ja suhted.

Laste sünnitamine.

Avastus, kuiväga ma oma isa austan ja armastan, ehkki ta juba aastaid välismaal elab ja temaga isiklikest asjadest rääkinud ei ole...

Sama siin! Lapse sünnitus.

Elu ise kogu oma värvikülluses!

Jah, ikka laps.
Vähemal määral kaugemale ulatuvad reisid.

Siiani veel pole midagi erakordselt meeldejäävat saavutust, mis lausa värinaid tekitaks. Loodetavasti on need "värinad" kõik veel ees. Kuid kindlasti ühinen ka Naise arvamusega (kuigi endal veel lapsi pole).

No lapse sünnitus on otseselt suhetega seotud! Ja üldse enamus selliseid hetki kipuvad olema suhetega seotud:)
:))) Mulle meenud aegajalt kuidas ma väga järsust ja kõrgest mäest hakkasin jalgrattaga alla sõitma ja siis poole mäe peal mulle teatati, et rattal pole pidureid:))) Vot see tunne, mis elus ja tervena alla jõudes tekkis ei unune mul kunagi:))))

hulgi.....neid on palju...heldimushetked maleva- ja õpetajaajast, erilised õnnestuumised palliplatsilt, Niernadifilmi laul ja pilt koos, kevadine pilt eestimaast, fjordid, kuumaõhupalliga lendamine, jnejnejne

ülikooli lõpetamine. just see hetk kui läksid peale ülikolerasket eksamit, peale mida ei osanud isegi oletada mitte, kas said läbi või mis, tagasi ruumi kus komisjon teatas "hea!"

Kaunid looduse ilu ja harmooniaga ühekssulamise hetked.

Ikkagi seostub see lapsega - minujaoks oli unustamatu see päev, kui sain teada, et ma LÕPUKS OMETI last ootan. Nutsin suure häälega õnnest. Sda muidugi õhtul kodus, üksi olles, arstikabinetis suutsin oma emotsioone taltsutada.
Unustamatud hetked tähendavad ikkagi suhteid ja tundeid. Vaid ilusast päikeseloojangust mererannas ei piisa, et just seda aastaid hiljem mäletada.

No muidugi abiellumine.

Lapsepõlvega seotud mälestused: enda väljamõeldud mängud, vanaema ja vanaisa armastus ning hellus.

Kui saad unustamatu elamuse kas kunstiteosest, loodusest või kasvõi mingist erilisest seiklusest, siis jääb see küll kauaks meelde. Mul on mitmeid kustumatuid mälestusi loodusest, kusjuures üksi. Aga kustumatult kifte mälestusi on ka purilennukiga lendamisest, purjetamisest, ratsutamisest, muusikast...

Abiellumine, laste sünd, langevarjuhüpped ja siiski ka üks päikesetõus. Peale mere äärde maja ostmist esimest korda "oma" panga peal esimene neoon-oranz päikesekiir kell pool neli öösel kinni püüda - see võttis seest õõnsaks ja oli nii ilus, et pisar tuli silma.

Mälestused kõige ilusamast lapsepõlvest - kõik need talvised ja päikesepaistelised laupäevahommikud, mil meie õega põrandal Salvo klotsidest maju ehitasime, ema pani rõdule pesu kuivama ja jahe õhk koos päikesekiirtega lastetoa põrandal segunes.

Või see, kuidas isa meid lasteaeda viies kelgu ees jooksis ja meie rõõmust kilkasime.

Või hoopis see, kuidas me õega koos vannis olles isa läbipaistva särginööbi järele sukeldusime, mille tagajärjel vannis üsna varsti ainult 5 cm vett oli (suurem osa sattus uskumatul kombel põrandale :)). Ema sai muidugi alati hirmus pahaseks, nagu nendel kordadelgi, mil me toolidest, linadest-tekkidest pesupulkade abil koridori piraadilaeva või kindlust konstrueerisime ja kõik muidugi koristamata jätsime.

2000. aasta suvi ja purjejahiga reis Pärnust Kihnu. Vapustav elamus, sest sõit algas ülimõnusalt, kuni...
Pärnu lahest välja jõudes kiskus laeva miskipärast 40 kraadisesse kreeni ja nii me kamp siis rippus, oigas ja värises kes millegi , kellegi külge klammerdunult 5,5 tundi kord ühe ja kord teise külje peal. Kokku oli meid 16 inimest. Ja Kihnu oli silmapiiril nagu pensioniiga, mida lähemale arvasid jõudvat, seda kaugemale tema ujus. Ohh, lõpuks külmunutena ja hammaste plagisedes (õues oli õhusooja 22 kraadi) kohal ja mõnusad äraolemised saarel leevendasid natsa haigeid käsi ja jalgu ja kuivatasid märgi riideid, põhiliselt pükse.
Pool kampa otsustas, et tagasi ei tule mitte mingil juhul sama transpordiga ja suundusid reisilaevaga Liu sadamasse. Vapramad, nagu mina, jäid ja otsustasid elu võtta täie panga eest. Aga tagasisõit kompenseeris kõik üleelatu ja jättis mällu kustumatult kaunid hetked 3,5 tunnisest laevadekil päevitamisest ja pikniku pidamisest. Hurraa, varsti on suvi ja merele kisub....

Loomine - kunst, ilu loomine oma kätega.

Uku Masingu "Rapanui ehk kajakad jumalate kalmistul"

armumine

Mulle meenuvad pilved, lennukist vaadatuna. Olin siis ehk 4-5-aastane ja kuigi praegu tuleb lennukiga kaunis sageli lennata ja näen neid pilvi igasuguste ilmastikuoludega, on ikkagi siiani nii selgelt meeles just see pilvemaastik, mida lapsena nâgin ning mis hinge kinni jâttis oma müstilisusega.

Oi, meenus veel, et kunagi andis Tampere teater Vanemuises külalisetenduse "Mozart". See oli selline elamus, mida ma kunagi hiljem ega varem teatrist saanud pole. Positiivne siis ikka. Ükski samateemaline film pole lâhedalegi oma mõjult pâäsenud.

Ja siis meenub veel, kuidas esimeses klassis kâies ning hirmust hiljaks jâäda kihutasin sellise hooga kodust minema, et koolis alles selgus, et olin kombinees kohale ilmunud. Ja sedagi ei mârganud mitte ma ise, vaid klassijuhataja :)

Väärtfilmid ja kontserdid. Viimasena Pugatshova esinemine Tallinnas. Võimas. Oh ja sii Piimedate öö festivali avamine. See konsert on unustamatu. Selline harmoonia et süda jääb seisma ja alles pärast tuleb meelde et hingata on ikka vaja kah ;-)

armumine

Mulle meenus kohe kolm asja - "Duran Durani" kontsert linnahallis (see oli varem). Minu lapsepõlvekodu (seal kus sai sõpradega lollusi teha ja kus elu veel võrratu näis.) Ning viimane - mu venna pulm.

Mäed. Kaukaasias südasuvel liustikul ukerdamine. Jäime pimeda kätte ja tulime tuldud teed tagasi. Muidugi hommikul läksime uuesti, et üle kuru jõuda. Laskusime alla järsust seinast. Mu kaaslane läks ees. Kartsin, et talle mõne liikuva kivilahmaka pähe kukutan. Alla jõudsime jälle pimedas. Vaevu leidsime kivide vahel nii palju siledat maad, et telk sinna ära mahtus. Hommikul leidsime sealtsamalt lähedalt imelise järve - nii erksinine ja puhas. Võrratud mäed!!!

kui asjad lähevad täpselt nii nagu ma seda arvasin. ja nad lähevad!

bulgakovi meister ja margarita-kirjeldus margarita lennust yle moskva ning tema vastuvõtust nõidade poolt

eesti võit eurovisioonil 2001 :-)