Olen vist imelik. Minu jaoks on suur probleem meestega lähedaste suhete alustamine. Esimesed suudlused on minu jaoks täielik ületamatu probleem. Kohe pelgan ja väldin seda. Kuigi vanust on omajagu, 30+ . Päris mitu pikaajalist suhet selja taga, abielus oldud ja lapski juba päris suur. Ise ka ei saa aru, millest selline tõrge ja paanika, pole ju enam puberteet. Võib-olla on see muidugi sellega seotud, et pole viimasel ajal kokku sattunud õigete inimestega. Kuigi ka seda olen täheldanud, et mida sümpaatsem teine inimene on, seda rohkem kipun põdema. Mul on üldse nii, et inimene peab mulle ennem sõber olema ja siis tuleb muu nagu iseenesest. Kui aga tegemist klubitutvusega, mida siis teine pool edasi arendada püüab, on justkui sein ees. Pole ka mitte kunagi juhusuhteid harrastanud, sest selleks pole vajadust olnud. Olen 18 a. saadik olnud püsisuhetes,vaba pole päevagi olnud. Austajaid nagu jagub, aga olen oma tõrjuva hoiakuga nii mõnegi eemale peletanud. Kuigi seda võin öelda, et mõned on olnud vägagi sihikindlad. Endale tundub, et olen imelik, pole kunagi kuulnud, et kellelgi sellise väikse asjaga probleemi oleks. Vahel vaatan kadedusega, kuidas sõbrannad asju vabalt võtavad ja elust lihtsalt rõõmu tunnevad.

Aga Sa ära kiirusta selle esimese suudlusega. Saa enne sõbraks ja oota ära, kuni Sa ise teda kohe väga-väga suudelda tahad. Kui kardad, et poiss seda ära ei jõua oodata, siis vast ei ole ta see õige. Ja kui ikka julgust ei jätku, no võta väike konjak või dzinn sisse ja asi edeneb!

alkohol on meelemürk ning võib panna inimesi tegema asju, mida nad pärast kahetsevad...pealegi, kui ta saabki oma dzinnise peaga tehtud ligitikkumise lõpule viidud ja näeb, et 'ohoo, see aitab', siis kas ei kasuta ta järgmine kord sedasama varianti, väike dzinn sisse ja.....

ja mõne aja pärast ei ole dzinni joomiseks vaja enam vabandust endale (sest see on ju niigi selge), vaid teistele...

Tegelikult on mul umbes sama probleem. Sõbrad olema juba üle 2,5 aasta, aga edasi see suhe ei taha kuhugi poole areneda. Mina olen 25, tema 30. Teist naist tema elus praegu pole, seda tean kindlalt.Ei teagi kohe, mis teha? Samas tajun, et ega temagi väga ükskõikne minu vastu pole. Eks on tema vist samasugune argpüks nagu minagi. Iga päev mõtlen, et haaraks sarvist kinni, paneks ta kuidagi proovile... Ühesõnaga, tahan, et tema astuks esimese sammu.

Võta oma sõber ette ja harjuta. Kui kaua põed jääd sõbrast ka ilma. Oli mul üks sellne naine. Koguaeg ajas oma sõbra juttu.
Päris pikalt sai loodetud, oodatud ja üritatud. Päris mitu aastat. Lõpuks sain aru, et lootusetu ja kõndisin minema.
Hiljem alles kuulsin, et ikka väga tahtis.
Kannatus läks katki..
ühes kindlas kohas...
sry

kas nende lähedalekippujatega vabalt rääkimine oleks liiga palju nõutud?
Kuigi jah, kui sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, hingelist lähedust, armumist või lihtsalt "esimest suudlust" või kõike seda koos "ainult et ilma probleemideta", siis on raske seda ka välja öelda...
tundub küll sedamoodi, et sa lihtsalt ei tea, mida sa (kõige rohkem) tahad või mida (kõige rohkem) kardad ja ei taha miskipärast sellest ka sümpaatse inimesega silmast-silma rääkida... sel juhul ei juhtugi midagi vabalt ja loomulikult ning elu on "probleeme" täis... kompleks jah...mul on ka ;-) kompleksi nimi on "liigne mõtlemine koos võimetusega asju lõpuni selgeks mõelda" või midagist...

Aga ega ma ei räägigi talle mingit sõbrajuttu, tegelikult on see rohkem selline flirtimise moodi suhe. Ja noh eks temagi kindlasti loodab ja ootab, et mina olen see esimese sammu astuja. Aga kurat, miks ta ise ei ürita? Mulle meeldiks see variant hoopiski rohkem.

Mia, su jutt on väga imelik ja vasturääkiv!!!!!!!!!Mitmed püsisuhted, abielu ja lapsed. Imelik!

pilvik:
ajad äbeliku ja mia omavahel segi

Ära aja segamini. Avaldsin vaid arvamust Äbeliku kirjale. Vot nii!

Aga Äbelik, kas sulle ei tundu, et võibolla on sul kompleks sellepärast et kardad, mida ta sinust mõtleb või räägib sõpradele teie koosveedetud ajast ja sellest "kuidas sa olid" jne. Mina küll olen meeste puhul sellele mõelnud, et võibolla vaatavad nad mind kui järgmist vallutust ning see teebki ebakindlaks ja kartlikuks.

Kanake:
sul võib õigus olla. Ilmselt nii mõtlengi ja ei suuda ennast lõdvaks lasta.

Ma arvan, et lõdvaks ei suuda ka sellepärast end lasta, kuna oled abielus olnud ja abielu annab siiski naisele kindlust. Armuke või juhusuhe seda ju ei paku. Järelikult pole sa temas kindel, eelkõige tema tunnetes. Ja üldsegi pole selles midagi imelikku, kui sa kardad. Sa pole ju, nagu sa ise ütlesid, puberteet. Oled siiski juba elus mõndagi näinud ja tühipaljas seks või suudlused ei olegi alati naisele primaarne.

Ilmselt jah, elu on olnud nii kindel ja turvaline, et kui nüüd uue meesterahvaga tutvun ja pole temas kindel, kas ta soovib püsisuhet või niisama natuke seigelda, siis tekibki see hirm. Samas vist tõesti kardan ka seda, et äkki olen nõme, saamatu jne, mida siis sõpradega pärast hea naerda on.

Minul on ka nii,et inimene peab enne sõbraks saama ja siis tuleb kõik iseenesest. Kasvõi suudlemine- no mis ma sellest poolvõõrast ikka lakun, ei teki mingit kaifi ega midagi....Muidugi, kui mõni on selline itaalia tyypi, et kogu aeg põsemusid, see on teine asi......
Aga kui asi tõsiseks hakkab minema, siis inimesel on ju nii palju asju kyljes, millega oma soove tasakesi väljendada...käed ja silmad sealhulgas.

Oi, meid on palju, palju :)
*siiras äratundmisrõõm*

Kanakesel muidu arukas jutt, aga ühes paneb küll mööda. Armuke võib tunda kella, pidada kinni lubadustest, olla süüdimatult aus naise välimuse osas jne. Pikaajaline ja asjalik amuke võib pakkuda palju suuremat turvatunnet kui hädine abikaasa.

Jah, ka Spungil võib õigus olla. Kuid ega mina ei räägi ka kõikide meeste aadressil. Erandeid on igas eluvaldkonnas, kuid erandeid kipub alati nii vähe olema.

mnjahh, aga kui juba pikemat aega on sõbrad oldud, siis k***i enam nagu ei tahagi, imelik hakkaks...
et kuidas siis nii, et oleme ju sõbrad ja nüüd äkki...
been there, korduvalt, fantastilised inimesed, aga kui võimalus oleks, siis lihtsalt ei taha!!!!