Ei ole loteriide mängija. Kuid vahel olen saatnud tootepakenditelt lõigatud logosid. Spetsiaalselt pileteid ei osta ja higiste käte värisedes loosimissaateid ei vaata. Võtan asja rahulikult, sest erilist usku võitudesse ei ole. Tuleb endale aru anda, et on lihtsalt mäng, kus võimalus midagi saada on väga väike. Aga ikkagi. Kui nagunii tooteid ostan, miks siis mitte ära saata.
Mind ajendas kirjutama solvumistunne. Tahtsin saata tootepakenditelt lõigatud logosid tv saatesse. Mehele ma selles ei rääkinud, tean ta reaktsiooni juba ette ja ma ei taha lasta oma tuju rikkuda. Lapse jutust tuli see välja ja mees oli pahane, et mida sa siin minu eest varjad! Ütlesin, et miks ma pean sulle kõigest rääkima, kui tean juba ette et sa teed asja maha: naeruvääristad ja irised. Nii läkski...
Üldiselt on meil usalduslik suhe, mingit seljataga sebimist ei ole, kuid mõne asja puhul eelistan rääkimata jätmist. Oma meest tundes ja kodurahu huvides on see mõistlikum variant.
Mida teised pereinimesed sellest arvavad? Kas:
* kuulate abikaasa arvamust ja jätate tegemata
* tegutsete ilma tema teadmata
* vaidlete viimase hingetõmbeni?

Oleneb muidugi olukorrast, aga teinekord olen ikka rääkimatta jätnud küll. Seda muidugi ainult siis kui see asi ei mõjuta mitte kuidagi kohe ei meest ega kogu perekonda. Ega selline asi ju tõesti ilus ei ole aga, noh mõnikord juhtub lihtsalt......
Üldiselt ikka proovin kõik asjad ilusti alguses kohe ära ja selgeks rääkida

..ei tegele jah kaasa sihiteadliku vihastamisega.

Antud juhtumil teeks ikka ja ei kuulaks abikaasa arvamust ja jätaks talle rääkimata. Kui välja tuleb, siis ütleks, et ma hoolin temast väga ja ei tahtnud teda ilmaasjata ärritada - tegu pole ju seadusevastane, amoraalne ega vaesekstegev! Viimse hingetõmbeni ei vaidleks, ütleks hoopis, et igal oma lõbu ja küsiks, kas tegu kahjustab teda kuidagi otseselt ja kuidas. Karta on, et vastus on "mök-mök" või "ei".
Probleem oleks siis, kui Sa AINULT auhinna saamise nimel toodet ostaks.
Ja samas näiteks miski loto mängimiseks kulutatud 20.- nädalas ei tapa ega päästa, seevastu võidetud rahasumma vastu ei saaks ju keegi ükskõikseks jääda :)

Ma arvan, et rääkida ikka võib. Kui mees hakkab irisema, siis võid ju ka öelda, mis sind tema juures häirib. Tegelikult ega vaidlemine pole nagu kõige õigem tegu. Kõik oleneb siiski selles, kuidas ja mismoodi sa talle asjadest räägid.

Aga kujuta ette, kui kunagi sulle õnn naeratab ja võidad suure hunniku raha, no vaevalt ta siis enam irvitab. Võibolla hakkab ise ka piimapakkidelt silte või kommipabereid koguma ja saatma.

vaielda ei viitsi, osad asjad jäävad ikka rääkimata

Feliks, kui su elukaaslane sulle ütleb, et rohkem sa foorumites ei käi, kas siis sa raporteerid: just nii, ma enam ei tee...:)

olen ise tapselt samas olukorras. ja ega koike ei raagi jah, kui tean, et ta vihastab mottetu asja peale.

Ere: kuidas see peaks teda häirima..kui ta selle mulle selgeks teeb (nt, et keegi kaasa töökaaslane teab, kes Feliks on ja teeb minu tsitaatidega miskil moel mu kaasale liiga), siis enam ei käiks jah

Mul oli ka iriseja mees ja ma siis need teda häirivad psisiasjad vahel jätsin rääkimatta. Aga kui teada sai, siis oli tige, et varjan tema eest. Lisaks veel see, et kuidas sa oled ikka nii loll ja usud seda jama jne. No miks peaksin olema mõtlema ja käituma kõiges täpselt nagu mu mees?!

Halastaja taevas, on siis vaja kõike rääkida või? Mina küll ette ei kujutaks, et ma kõik mis teen või teha plaanin kellegile välja laoksin.

Minu meelest on mehel midagi viga: ta ei oska oma kaasa huvidesse tolerantselt suhtuda. Selline väike meelelahutus võib igal inimesel olla. Mõni lahendab ristsõnu, mõni vaatab seebikaid, mõni kasvatab lilli, mõni tegeleb aeroobikaga... Me võime neid huvisid pidada enda seisukohalt väärtuslikumateks või vähemväärtuslikeks, kuid need on nende konkreetsete inimeste jaoks väike vaheldus, mis aitab neil puhata oma igapäevarutiinist: palgatööst, kodustest toimetustest jne. Kui naise meelelahutus ei kujuta endast ühiskonnale või perekonnale mingit suurt ohtu, siis ei näe küll põhjust halvustamiseks. Ohtu perekonnaliikmetele, perekonna eelarvele ja ühiskonnale põhjustab näiteks joomarlus. Kuid mingis loteriis osalemiseks kulutatud margiraha minu meelest perekonna eelarvet pankrotti veel ei vii. Arvan küll, et igal inimesel peaks olema vaba võimalus tegelda oma huvialadega. Rutiinist vabanemiseks on ka sellised ühekordsed meelelahutused igati teretulnud.

vanast ajast juba teatud et rääkimine hõbe, vaikimine kuld:))) ja ega siis inimene ei peagi ringi käima, süda keele peal,lihtsalt osa asju ongi kasulikum oma teda jätta.

Midagi nii absurdset pole tükk aega kuulnud!
Ela oma elu! Tegele oma asjadega! Ole vaba inimene! Saada või ära saada seda nänni, aga ära ole nõme ja ära varja ja muretse ja valuta oma pead niisuguste tühiste asjadega!!!
Elus on tõsisemaid ja raskemaid muresid kui ahastada sellise asja pärast!

To Angel
Elu koosnebki niinimetatud tühistest asjadest...
Et siis nagu lahutaks või nii? ;-^