kas te mõnikord ka sellele mõtlete et teie sebimise tagajärjel vähemalt 1 inimene kohutavalt haiget saap? või pole teil yldse miskit sydametunnistust ja syymepiina?
teadmisex niipalju et mina abielunaine ei ole ja armukeste läbi haiget saanud pole kah mite..lihtsalt huvitav olex teada..

No abielunaine ei tule ju siis mõttessegi.

vat saa abielunaiseks ja ole kohe tüki aega...ja tuleb aeg maa ja mere tagant - saad teada:)

On kahte tüüpi. Ühed kes mõtlevad ja teised kes ei mõtle.

mis see sind siis puudutab kui sa üks ega teine ei ole?

Miks Sa küsid ainult armukestelt, miks Sa ei küsi ka abielumeestelt/naistelt, kellel on armukesed? Nemad peaksid rohkem tegelikult tajuma, et võivad lähedasele haiget teha. Armukese jaoks on tõenäoliselt teine naine/mees lihtsalt sõna.
Isiklikult arvan, et inimeste vahelised tunded lihtsalt tekkivad ilma kaine kaalutluseta. Lihtsalt sära ja äratundmine. Täpselt nagu vallaliste vahel. Aga see on minu arvamus.

To: Lill

Kelle sebimise tagajärjel huvitav? Sebijaid peab ikka kaks olema, või kuidas. Ju siis meest ei rahulda suhe oma naisega , et kõrvale piilub. Kahe käega poolt- Elu on ainult üks, miks siis mitte seda nautida.
Pole vaja süüdistada siin ainult armukest, ka teine pool on süüdi ja ka kolmas st, ahastav abikaasa

jah, protest, tunnistajale esitatakse suunavaid küsimusi

Miks ma peakski mõtlema mehe naisele, kui tema seda ei tee. Arvan, et kõik sõltub sellest inimesest kes teise suhte loob. Ju üks ei paku talle kõike sda mida ta vajab. Armuke on nüüd küll viimane kellele kaela karata.

Mina olin ka kunagi abielumehe armuke. Abielu eksisteeris küll vaid paberil ja tunded olid küll rohkem sõpruse kanti kiskuvad, aga mina kannatasin kohutavalt selle all, et abielumehega sehkendasin. Mis siis, et mees püüdis mulle selgeks teha, et tal ei ole naisega mingeid tundeid enam ja see abielu vaid paberil eksisteerib, minul oli ikkagi paha tunne ja tohutud süümepiinad ja lõpuks lõpeatsingi selle piinlemise ära, sest kuigi oli väga ilusaid hetki ja palju seda, mida ei kahetse, oli süütunne niivõrd suur, et tegin lihtsalt lõpu. Algul oli valus, aga samas oli see vabanemistunne nii suur, et olen väga rahul selle otsusega - ei pea enam teesklema ega südant valutama. See tunne oli niivõrd hea, et kompenseeris täiesti südamevalu suhte lõpetamise pärast. Ja olen ka endale lubanud, et minust ei saa enam kunagi abielumehe armukest. Ei taha enam kunagi seda paha tunnet kogeda, mida südametunnistuse piinad tekitasid.

kui armuke teab, et ta armuke on, siis on ta vägagi süüdi.
mees või naine, kes petab oma kaasat on veelrohkem süüdi. öelgu põhjenduseks ükskõik mida.
ja lõpuks petetu... tema ei ole süüdi. ta ei ole süüdi selles, et ta valis endale nn. vale kaaslase. ta ei ole süüdi selles, et tema kaaslane ei räägi talle, et suhtes midagi puudu jääb. ta ei ole süüdi selles, et tema kaaslane on liialt arg, et lahendada probleeme.

armuke, kes teab, et ta on armuke... ta on isekas. ma lihtsalt tahan teda niiväga et ei suuda vastu panna. lollus!

reeglina see, eks armukest peab, peaks seda nagunii, isegi kui mina ta pikalt saadaks.
mina olen armuke olnud küll. aga mina olen vaba inimene, ma ei ole kellelegi lubanud talle igavesti truu olla. kas ma peaks vastutama teise inimese kolmandale antud lubaduste pidamise pärast ka või?
ps, ka mind on petetud, aga ma ei tulnud selle pealegi, et selles toda teist naist süüdistada. minuarust on naeruväärsed laused nagu "andke mu mees tagasi" või "võttis abielunaiselt mehe ära" nagu mees oleks mingi taskurätt, mida saab anda ja võtta..

On arvamus, et kui mees/naine Sind petab, siis vaata iseendasse, mitte ära karga teisele inimesele turja.
Armuke on ka ainult inimene ja ei pea mõtleme kas üks, teine või kolmas tema pärast haiget saab. Ja nõrkus peitub abikaasas, mitte selles kolmandas.
Ja südant ei saa keelata-käskida.

südant ei saa sundida, seda küll.
aga saab olla aus. ma olen küll öelnud, millal olukord ohtlikuks läheb. ja alati oleme leidnud lahenduse. raske aeg mõlemile. aga ausus on alati välja päästnud. petnud ma teda pole. ja usun, et tema mind ka mitte.

Elust (noorusest??) tuleb mõnu tunda seniks kui seda on.

Täiskasvanud inimesed peaksid olema võimelised langetama otsuseid ja oma tegude eest vastutama. Kui mees on valmis petma, misiganes põhjusel, siis ei pea armuke käituma nagu "võõra" abielu kaitseingel ja ühiskondlik südametunnistus.

to täpi!Tubli!100% sinu poolt!

kuradi raisk ma ytlen...armuke pole yldse syydi, mis kuradi syydistused ja veel valel aadressil?! Abielumehed/naised on need, kes on syydi, nemad peaxid paremini teadma kuivord teevad haiget sellega oma lahedasele, nemad peaksid arvestama oma abikaasa tunnetega. Armuke on inimene ka, ei ole @!#$ ega eiteamisasi..iiiniimeeneee!!!! Tema on ka ju kannataja, temale valetataxe alguses, ja siis , kui tode maad puudutab, siis on hilja otsustada, sest sellest voivad tekkida tunded. Minge te vittu kuradi inisejad sellised, mul on sitaauguni sellest armukese halamisest..olge siis oiged abikaasad krt..

Mina ei ole kunagi abielumeest ette võtnud, vastik oleks kellelegi haiget teha. Aga et keegi haiget saab, kas abielunaine või lapsed, see on kindel. Kõik, kes kellelegi kunagi piinu valmistavad, saavad need piinad endale tagasi, see on Saatus ja täiesti kindel. Kui elu teid, armukesi kunagi piinab nii, et teil jube vlus on, tuletage meelde, siis teate, mille eest maksate. Mulle on elu õpetanud, et see peab alati paika. Just see kannatuste tegemine teistele. Alati saab selle tagasi.

to liisi

kas need ähvardused tulevad sellest,et sa pole endaga rahul?sry

20-ne eluaasta kandis abiellutakse. 10-15 aasta jooksul võivad vaated läheneda, aga ka kaugeneda. Milleks siis mööblit ja lapsi pooleks saagima hakata. Mõistlikum on ju omada mõttekaaslast, kelle arvamus pole sulle kohustuslik. Paraku hakkab vaba pool varem-hiljem survet avaldama. Kui mõlemad on abielus , on see oht väiksem. Aga haigetsaajaid on tõesti palju. Kui metsa raiutakse, siis ka laastud lendavad.

Spunk: Äkki peaks arutlema selle üle, kas on siis parem teha haiget üks kord ja kõvasti, või vinguda ja teha aastaid natukene haiget teineteisele? Sest kui vaated kaugenevad, siis saavad mõlemad abikaasad alatasa haiget nagunii.

psyHH: Kas ülde peab keegi alati süüdi olema? Politseiuurijal on tähtis, et oleks süüdlane, keda kohtu alla anda, et linnuke kirjas oleks. Kas muidu elus peab ikka alati süüdlane olema kõiges? Äkki polegi mingit süüd kellelgi, inimesed ja elu lihtsalt on kord selllised.

exarmuke: Sul võib ka täitsa õigus olla. Vähemalt sinu jutt tundub kuidagi sõbralikum ja sallivam kui enamusel siin :)

ka mina olen võtnud endale põhimõtteks MITTE KUNAGI abielumehega magada. aga seda ON juhtunud. armusin ühte ära kõrvuni ja sai ikka päris mitu kuud ilusat suhet peetud - ma lihtsalt ei teadnud, et ta abielus on!! kui teada sain, siis ütlesin küll adjöö (kuigi väga valus oli), aga südametunnistus piinab siiamaani. samas ei peaks ju - mees vandus kõige püha nimel, et on vaba ja vallaline. ega ma ju pole selgeltnägija...
kui mees ikka kõrvalt võtta tahab, siis teeb ta seda niikuinii, ei tasu 'teist' naist süüdistada... meest vägisi voodisse ei tiri ja riista püsti ei aja. kui kellelegi üldse kraesse karata, siis abielumehele... 'teist' naist võib süüdistada vaid naiivsuses...

Mehi ongi erinevadi, mõned on tõesti sellised, et peavad armukesi, olgu need siis millised tahes ja kui üks pole nõus, otsitakse teine. Aga on ka teine äärmus kui mõni osav naine poeb külje alla mehele, kes ei ole armukesepidaja tüüp ja lihtsalt tõmbab ta hoovi, kasutades ära kõik, mida kasutada annab, alates oma isiklikest võludest kuni kasvõi mehe abikaasa laimamiseni ja pettusteni (tean ühte lugu, kudias nane ajas abielupaari lõhki sellega, et "tõestas" mehele, et tema naine teda petab, ehkki kõik oli osavalt üles ehitatud vale).

to psyhh:paltiski mnt on üks tuba vaba ,soovitaks südamest psyhh!

õige - maha abielunaised! armukesed au sisse! ja nii ikka järgmised ja järgmised ja järgmised.... nõndaviisi säilib ju looduses see nii oluline liikumine ja pidev uuenemine.
Ehkki mulle tundub, et kõik algab otsast peale, niipea kui armukesest saab abielunaine. Ei jää temagi ju puutumata neist lugematutest vigadest, mis tema eelkäijast tegid nii nõmeda, igava, tüütu jms. naisolevuse. Või jääb kunagine armuke ka eluaegse abielunaise staatusesse tõustes ikka vaid silmarõõmuks, keda ei kummita argipäevarutiin?

mind just sellised ajavadki paldiski mnt.Jumala õige, sinna ma lähen! Tegelikult, ajan hoopis ise ennast sinna..pole siin kedagi ega midagi syydistada. Aastaid vihkasin ja syydistasin neid nn armukesi, kuna oma mees hakkas yht pidama. Nyyd tean, et see oli osaliselt(tegelikult ka enamjaolt)minu viga. Lihtsalt jätsin oma mehe sinnapaika, ei viitsinud kysida, arutada, hellitada..koik tundus nii loomulik, et oli vaid vaja teada, et ta on lähedal. Selle nimel, et lähedus aga pysima jääks ja millekski enamaks muutuks, ei teinud ma midagi. Mugav olin. Nyyd ma siin siis olen, oma suures ja uhkes mugavuses. Ja armukesi ei syydista enam. Ei hakka ise(ei sobiks vist enam ka;))ja ei syydista neid ,kes hakkasid, on ja hakkavad olema!!!!

Kas Sa Stella oled jaapanlanna moodi?

TRAMMILE
"ma olen küll öelnud, millal olukord ohtlikuks läheb"
See on aus ja on ilus ja minu arvates väga hinnaline suhe sul siis. Samas...olete ilmselt mõlemad väga ratsionalistlikud tüübid.
Alati ei saa naisele/mehele kõike rääkida.
Mõni mees ei taha töölegi lasta kuna naine jagab tööruumi ainult meestega. Ning tean naist, kes isegi müüjale naeratamise eest keerab hääle nädalaks maha.
Sedaküll, et nad tegelevad ise oma abikaasa patuteele lükkamisega...

kogenu: on küll aus ja ilus suhe.

saab küll alati rääkida. usaldada tuleb. aru saada tuleb. me kõik oleme inimesed, meil kõigil on tunded, ihad soovid. aga me kõik tahame ka endale kindlat armsatavat ja hoolitsevat kaasat. selle nimel tuleb vaeva näha.