kui koliks,siis poleks ju enam armuke,ihii.
selle asja hõng just see ongi.
lasku naine ka siis ringi.

Oo, naise ringilaskmist ei kannata ükski mees.
Aga seda, et nemad ringi lasta võivad, võtavad kuidagi väga loomulikult.. :(

Kui lapsed elavad kodus, kus nad näevad päevast-päeva vanemate halli, ükskõikset, emotsioonitut suhtumist teineteisesse, küllap
vormub ka kõige pisemas peas mõte, et midagi pole korras. Seda enam otsivad nad vanemate armastust ja seda ei tohi kumbki pool omakasupüüdlikult ära kasutada.
Laste suhtes on meil abikaasaga alati samased põhimõtted, samuti ei korrasta me oma suhteid nende kuuldes/nähes. On inimesi, kes
saavad armukese-kallima-sõbranna-sõbraga hakkama ka nii, et see
ei lähedaste ega ühiskonna huve ei riiva. Maailm muutub, meie koos sellega ja iial ei tea, mida võib tuua homne päev. Täna lapsed armastavad mind ja mina vastan samaga. Armukest ma ei armasta, tema samaga ei vasta. Nuh, kas nüüd understood?

Selles suhtes sa eksid, M69. Kahjuks lähevad väga paljude paaride suhted halvaks esimese lapse esimese eluaasta jooksul ja minnakse ka lahku. Aga ega ka hiljem ei pruugi olla abielunaise ja armukese positsioon alati võrdne. Näiteks on naisel kas haigus, depressioon, laps haige või mis iganes muud sellist, kellel ei tuleks elus madalseise ette. Ja tavaliselt tulebad siis ka suhetes pinged. Millises abilus ei oleks mõnikord pingeid? Abielunaised ei ole ometi imeinimesed, kes suudavad terve abielu aja ja igal hetkel olla üliinimesed, alati vormis, alati rõõmsad, alati ideaalsed. Jama. Nendel hetkedel on abielu nõrgem samamoodi nagu siis kui naine on väikse beebiga. Kui mõni tibi on sel hetkel kõrgvormis ja kasutab teadlikult teise pere madalseisu, sisi võib ta suhte lõhkuda küll. Eks kahjuks jah, oleneb ka mehest. Mõni mees arvab, et ainult naine (või naised) peavad suhte pärast vaeva nägema ja kui naine ei näe, siis arvab, et suhe on emotsionaalselt ammendunud.

Oi, minu kommentaar oli vastuseks M69 19:29 kommentaarile.

Mu eelmine kommentaar oli vastuseks M69 kl. 19:29 kommentaarile.

Vaata, Svea, minu arvates on asi hoopis vastupidi - mitte mees ei kasuta naise nõrkust, vaimset või füüsilist puuet vms., mida Sa nagu püüad rõhutada, ära, vaid nn. teine naine kasutab ära mehe kuhtuvast kooselust tingitud nõrkuse. Egas mees lippa mööda linna ringi, silt kaelas - otsin armukest. Loe tutvumiskuulutusi
- kui palju naisi otsib endale armukest elukaaslast, õlga, nutupatja just klausliga - võib olla abielus. Nii suhte loomisel, arengul kui ka lõppfaasis o alati kaks osapoolt, mõnikord kolm, harva ka neli. Palun mõtelge ometi ka selle peale, targad naised sellised:)))

kas naine tirib vägisi meest enda juurde voodisse?
Ehee,kaval oled!süüd naiste kaela ajama,et ise puhas olla!
Või naine kasutab ära...

M69 mõtted on nagu minu peast copitud. Laurale lisatks veel, et naiste üle on kõige häälekamad kohtumõistjad naised ise. irw. Minu laps ei kiida küll takka ,kuid arvab enda oluliselt teadlikuma olevat elu varjukülgedest. Ülihea läbisaamine selle all küll ei kannata. MeesTE ja naisTE vahelised suhted ja meeldivused on ju normaalne nähtus. Ka armumine ja sellele mõõdukas järeleandmine. Kui palju on mõõdukas? No pere lõhkumine on küll täielik idiootsus.

Pere lõhkumine ja idiootsus? Kuidas saab peret üldse lõhkuda, tahaks teada. Pere laguneb ise, kui mõlemad poolet ei pinguta, et suhet hoida. Kui siis üks või teine pool kellegi uue kaaslase endale leiab, vaat siis hakkab küll teine lärmama ja süüdistama. Ja tüüpiliselt süüdistab armukest selles, olgugi, et enne on näiteks ilma armukesetagi uksi paugutatud ja kohvreid pakitud. Lastele ja perele olekski vast kõige valutum, kui koos elatakse konkreetselt nende präast ja ilus suhe on mõlemal vanemal armukesega. Aga nii vist ei saa, sest nii mehed kui naised on ilgelt rahul sellega, kui endal on keegi, aga kui samal ajal abikaasal ka on, siis on oi kui paha. Ma olen kõrvalt neid asju palju näinud ja tundub, et just nii ongi enamasti. Tegelt vist oleks õigem ja ausam ikka üldse lahku minna, kui elu ei klapi, aga ei minda, sest igasugu nänni on ühiselt soetatud ja ühine kodu ja... Kas lastele nii palju mõeldaksegi.

eks tegelt asi nii, et kui inimene petab ja see sinu jaoks on probleem, siis tuleb vist lahku minna kui sa sellega ei lepi, sest kes teeb seda korra, teeb seda ka tulevikus...

Svea mõttekäiku jagan minagi. Lisaks arvan, et kui süüdlast vaja määratleda, siis kõige suurem süü lasub ikkagi petjal. Kui enne petuteele minekut on koos otsustatud lahku minna, siis ju pettust pole. Nii et asi ju väga lihtne. Aga mõni inimene ei oskagi ilma pettuseta elada... Milleks siis teist poolt süüdistada?

Elu on julm ja ebaõiglane. Armuke leiab, et ka temal on millelegi õigus, sest mehed oleks justkui "otsa" saanud, abielunaised jälle on "omast" ilma jäämas-jäänud. Inimene pole omand, ka siis mitte, kui altari ees teineteisele mida iganes tõotatud. Aga siiski - minu eneseväärikusele käiks valusasti pihta, kui suhet minuga oleks vaja mis iganes põhjusel ja ükskõik kelle eest varjata. Ütleme siis ehk, et need, kes armukese rolliga on nõus leppima - kasvõi ajutiselt - need on selles osas järeleandlikumad. Nad on nõus olema pihiemad, geishad, kasvõi taskurätik, kui enamat ei saa. Ja neil tuleb arvestada sellega, et nende partneri võime väga alatult reeta on neil edukalt tõestatud. Kui see sobib - mis ikka.

Ma ise olen olnud nii petetud kaasa kui püsisuhtes mehe armukese rollis (selle kogemuse veeretas härra Saatus vist selleks mu teele, et lõpetaksin mõttetu vihase vastupanu armukestele). Ja niipalju olen asjast aru saanud - lõhkuda saab ainult nõrka suhet. Suhte teeb tugevaks armastus, teineteisega rääkimine, tunnete jagamine ja arvestamine ka rasketel aegadel, julgus tekkinud probleeme lahendada jne (ja seda sõltumata lapse olemasolust või sünnitusjärgsusest). Ühesõnaga, kui miskit on võimalik niisama lihtsalt lõhkuda, siis see polnudki miskit väärt. Lihtsalt laste pärast koos elada on ka totrus (laps ju ometi tunnetab suhte tühjust).
Sveaga oleksin 100% nõus olnud 6 aastat tagasi, siis kui ise sünnitusjärgse depreka käes vaevlesin ja mees mujal käis. Praegu tunnistab ta, et oli ääretult noor ja loll, olin ma ju isegi ja tagatjärgi vaadatuna polnud suhe ka miski partnerlussuhe. Aga seda poleks me endile selgeks saanud, kui vahepealset elu olnud poleks. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Kuigi, jah, alati on võimalik teiste vigadest õppida, et ise sama jama läbi tegema ei peaks :)

aleks lepajõe on öelnud 1 targa mõtte (selles jumallõinaise saates): kui suhe on korras, siis ei saa sinna vahele armukest tekkida, sest teda ei ole lihtsalt vaja!

M69, tahaks vaid mainida, et abielumeest otsivate naiste kuulutustest ikka TUNDUVALT rohkem on neid, kus abielumehed omale armukesi otsivad. naised ei taha ju tegelikult meest teise naisega jagada..aga parem pool muna kui tühi koor.

Nii et siit ikkagi moraal-naised on suuremalt jaolt süüdi abielumehe äralohistamisel.Teisele naisele on ju nii mõnus ärateha!Ja see võrgutamise värk käib tegelikult imekergelt,sedaenam,et oma naine nii argiselt kodus ringivurritamas.

suller, siin suurem osa arvab ju täpselt vastupidi, süüdi on see, kes oma partnerlussuhtes kõrvale vaatab, mitte kolmas inimene, millest sa küll sellise järelduse teed? ja kas tõesti mehed on mingid mõistuseta ja iseloomuta asjad, keda saab ära lohistada??

Suller: oot, kust Sa seda välja lugesid? Samamoodi võiks ju siit järeldada, millise peaga mehed mõtlevad... ;))) Eks katsu õnnelikus (ei oska teisiti nimetada suhet, kus armastus, probleemidest jagu saadakse ja teineteisega suheldakse) paarissuhtes olevat poolt ära võrgutada!
Pigem võiks sellest arutelust järeldada, et süüdi pole keegi, pigem ei osata oma suhet luua, arendada, hoida... liiga lihtne on põgeneda, silmad kinni pigistada ja enesele/teistele valetada. Aga nii see on... igaüks elab nii nagu oskab.

to leida: On täiesti normaalne,et süüdi on nii petja kui ka kolmas inimene,kes teab,et mehel/naisel pere kodus.Mina pean süüdlaseks just nimelt naist ,sest suhted saavad alguse ikka naiste algatusel. Enda eluski oleks korvalsuhteid teab,kui palju kui meeste jutte uskuma jääd. Sebijaid terve ilm täis,sinu teha on palju!

Täpile.

Ei ole aleks lepajõega nõus,et kui suhe on korras, armukest tekkida ei saa. Saab küll! Oleneb ikka täiesti inimesest endast.
On küll ja küll inimesi, kellel on kodus kõik korras, aga ikkagi vajavad armukest/armukesi. Üks inimene ei saa neile lihtsalt kõike pakkuda.

Kuulge, süüdistajad, tõmmake hinge ja mõelge HÄSTI järele - mis muutub ja kas muutub paremaks süüdistades?! Enesetunne? Katkine suhe?
No kindlasti on inimesi, kellele sobib polügaamia. Milles siis probleem? Oma kaasa ei suuda mõista teisepoole vajadusi? Kui mõistab, siis on OK, kui ei, siis ON ju probleem (seda enam, et haaremipidaja hoiab kaasat teadmatuses e. valetab talle). Ärge tulge ütlema, et "kodune elu on korras". Kõik ei ole ju veel kuld, mis hiilgab!

kassikakk ütles kõik ära. kui kodus jääb midagi puudu, siis EI OLE ju korras! kas keegi seal kodus on ka selles süüdi, et puudu jääb, on juba teine teema. aga see kolmas isik ehk armuke ei saa nüüd küll süüdi olla, et teistel inimestel kodus kõik korras ei ole.

et mis ripakil see ära. Et varas pole ka süüdi, kui korteriomaniku turvaseadmed ei ole ajutiselt korras?

inimene ei ole asi! mees otsustab oma naist petta. telekas ei otsusta vargaga koos ära minna.

Täpi! just nii. pidevalt räägitakse meestest kui asjadest. mees on ju ometigi mõtlev olend.
OK mees purjus, naine käib hirmsalt peale ja mees ei suuda vastu panna. Võimalik stsenaarium.

Samas jutt käib siin ju armukesest (kes iganes see siis veel on) pidevalt endaga suhtlema ei suuda ükski naine meest panna. See on absurd ju!

...ma mõtlen, et kas peab kaasa suutma rahuldada kõik soovid....kas see pole tast natukene liialt nõutud...loogikat jätkates, et kui ei täida kõik soove, et siis ei ole kõik korras. Kõik korras eeldab ideaalsust - näidake mulle ideaalset paari - palju meil neid on? Ideaali teatavasti peeakse selleks lõputuseks- ehk saavutamatuks...mina küll ei soovi, et mu kaasa suudaks rahuldada mind (ma ei mõtle siin aint seksi) 100% ja ma tean, et ka ma ise kindlasti ei ole talle 100% ideaalne...mull epiisab, kui ta on mulle taliutav, et ma suudan tema puudusd ära taluda ja ma tast niisama kah veel hoolin, lisak s igasugu muudele headele tunnetele....seda on juba niigi palju, et selle eest tänulik olla:)

200% nõus Feliksiga!

Feliks on kõik öelnud ja nüüd võiks selle teema siin tõesti lõpetada.

M69, kui kooselu sakib ja armukest vajab, milleks siis sinna last veel vaja oli???
sa oled nii haige mees, et sinu peax maha laskma... rõve vend... mega rõve!
petjad yldse seinaäärde!

Täitsa juhmid või õigemini naiivitarid on need armukesed, kes targutavad: kindlasti jäi sellel mehel kodus midagi puudu!
Jah, kindlasti nemad on nüüd lõpuks need, kes garanteerivad, et mehel ENAM MIDAGI puudu ei jää. Teie olete nüüd lõpuks need, kes oskavad 100 % mehele meelejärgi olla! Saage aru, kui me ei räägi just nendest suhetest, kus on tõesti täielik teineteisest kaugenemine või ammu kustunud armastus, siis jääb tavaliselt midagi puudu just nimelt selle ringitõmbaja mehe enda juures. Aga noh, eks igaüks pea oma kogemused ise kätte saama, ega enne ei usu nagunii!