Küsimus lihtne! Miks inimesed kipuvad unustama ja ära kasutama häid inimesi, kasutades nende vastu kogu oma kuhjunud põlgust maailma vastu ja elades välja oma eelmisi ebaõnnestumisi? Reaalsus on selline, et oli mul sõber kellel aitasin üle saada ja välja tulla vägagi komplitseeritud ja raskest olukorrast. Seda on ta ise ja teised tuttavad ka tunnistanud, et mina aitasin teda. Tänasel päeval käitub ta minuga halvasti nagu ei kellegi teisega! Kas käituda oma põhimõtete vastaselt ja tõmmata temalt "jalad alt", sest täna see võimalus on? Selle tagajärjel oleks ta peaaegu sealsamas tagasi kust ma tal üles aitasin tõusta või veel hullemas seisus, sest elu on edasi läinud!

Vahest ta väsis tänulik olemisest lihtsalt ära?

Tahad kätte maksta/karistada teda tema halva käitumise eest? Või selle eest, et ta tänulik pole? Milles see halb käitumine seisab?

Vanaeidel on mu meelest õigus. Inimene lihtsalt ei jõua lõputult tänulik olla. See, keda aitasid, tunnistas sulle, et on tänu võlgu ja nüüd tema meelest aitab. Ise olen sama kogenud - enamik
inimesi, keda proovid raskest olukorrast välja aidata, ei taha sind mingi aja pärast tunda ega tõsiselt võtta.. Asi on vist selles, et teine tunneb ennast sinu juuresolekul alandatuna ja hakkabki tunde vältimiseks ülbelt käituma.

Mitte keegi ei jaksa elu lõpuni tänulik olla ja kas seda peab igal võimalikul hetkel välja näitama? Abistamine on vabatahtlik ning sellele viidates ei saagi jääma abivajanut manipuleerima, kas pole?

Ma arvan, et ära käitu oma põhimõtete vastaselt. Lihtsalt lõpeta temaga suhtlemine. Sa ei pea ju laskma end halvasti kohelda!

Ma olen isegi mõelnud sarnase olukorra tekke põhjuste üle. Miski ütlemine on, et iga heategu saab karistatud. Kummaline eks? Teine ütlemine on, et see, kes (kasvõi oma heategude sooritamisega) meeldida tahab, mõjub just vastupidi - ebameeldivalt.
Võib-olla mõjud hea inimesena talle kuidagi ahistavalt? Võib-olla tunneb ta alateadlikult, et ootad vastuteenet/tänulikkust elu lõpuni, aga tal pole vahendeid, et seda pakkuda ja see tekitab temas trotsi (ilma, et ta ise seda aduks)?
Igatahes, pole mõtet sellise inimese peale oma aega raisata ja veel vähem tema peale vimma kanda. Tunne elust rõõmu! Ja aita inimesi ikka, aga siis, kui tunned, et Sa sellega oma identiteeti ei kahjusta. Veel parem, ära oota kunagi vastuteenet või tänulikkust. Olen aru saanud, et kõik hea tuleb ellu alles, siis, kui seda kõige vähem ootad :)

Eesti vanasõna: heategu kirjutatakse liivale, pahategu paele.

Kaua peaks olema tänulik heateo eest....tead mind hakkaks tüütama liigne tänukoorem - et kui lõpmatuseni kiidetakse ja tänatakse....sis oled varsti ise justkui võlgu juba milegi eest.
Kas nüüd just sigadusi peaks vastu hakkama tegema aga...ega heateo peale inimese lomus suurt ei muutu..tulebki teda võtt anagu t aon...ja seda rahulikult. Igal oma arengustaadium, omad probleemidja vaegused, mida tuleb kuidagi välja elada. KUi a Niisama ei taha enam taluda teda..siis ära talu...ja käitugi vastavalt..kas ütled talle mis mõtled või lihtsalt kaod...ja ei maksagi lõpmatuseni oodata, et ta elu lõpuni Sind ümmardab selle hea eest..

..ja veel üks ütlemine...Murphist vist: ükski heategu ei jää karistamata ..:)
Edu!:)

Ja veel. Meenus ühe tuttava väljend "agressiivselt abivalmis", mis ilmekalt iseloomustab tema suhtumist ja tunnet "heategijatesse". Su sõber võib sedasama tunda...
Ja ära kasutatakse ju ikka neid, kes lasevad end ära kasutada...

Loll ja sinisilmne küsimus. Maailm on juba selline et, suurem sööb väikse ja suure sööb veel suurem. Kui ise lõtv oled ja lased liiga kergelt endale siis loomulikut saad kolki(vesi voolab ikka sinna poole kuhu kalle on)

Võib olla ta ei taha seda rasket olukorda meenutada, kuid sina tahtmata tuletad seda talle meelde. Seetõttu su sõber käitubki nii imelikult. Algul oli ta tänulik, aga praegu arvab ta et on ehk aeg kogu loo ära unustada...

Olen Lingiga sama meelt. Võib-olla põhjustab sinuga suhtlemine talle meeletut valu, mille eest ta end kaitsta püüab - ja parim kaitse on rünnak.
Samas on muidugi see küsimuse esitamine pisut liiga märterlikult välja kukkunud. Äkki ikka on omad kasud ka mängus?

Sa oled hea sõber, kui aitad hädas sõpra midagi vastu ootamata. Kuigi tema ei pea sinu tegu ilmselt millekski, ära "löö tal jalgu uuesti alt ära", võid hiljem kahetseda ja see pole sõbra tegu. Hoia tast mõnda aega eemale, siis saab ta ehk ise aru, et käitub sinuga halvasti ja kui ei saa, pole sa millestki ilma jäänud - ta pole lihtsalt õige sõber.

Ära hakka talle midagi "keerama", see pole sõbra tegu. Hoia tast lihtsalt mõnda aega eemale, ehk saab ise aru, et teeb oma käitumisega sulle haiget ja kui ta ei saa aru, siis ei kaota sa ka midagi - ju ta pole õige sõber!

Kats andis hea nõuande!

Ma tunnen ka ühte tuttavat, kes pidevalt sebis ja omas arust õudselt hea inimene oli. Nimelt kui ta kuulis et keegi tuttavatest uut töökohta otsis, kukkus ta kohe firmadesse helistama ja seda inimest kiitma, et a la mul on teile suurepärane töötaja väljapakkuda. Kujutage ette. No ole siis sellisele tänulik või? ´Pigem ta rikkus inimese shansse seda töökohta saada...
Aga ise ta raskelt õnnelik ja uhke, et aitab teisi. Lemmiklause oli tal veel, et mul endal head töökohta pole, elu missiooniks -hobiks ongi teistele töökoht leida.
Aga ta ei saa sellest aru, et teeb oma "heateoga" teistele hoopis karuteene. No mis sa hakkad peale sellise paadunud heategijaga... ei tahagi temaga enam õieti suhelda...

variante on mitu

sa ootad temalt liiga palju (võibolla isegi mitte soses selle abistamisega)
ta ei tea, mida sa temalt ootad
ta tunneb end (ikka veel) nõrgana, kuna vajas millalgi abi ja see mõjub alavääristavalt

aga võibolla pole te kunagi sõbrad olnudki, kui te nii erinevalt asjadest aru saate, ja mida erilist sa võõralt inimeselt ikka ootad?

Oih, nüüd läks küll topelt. Esimene teade oli kuidagi pikalt kuskil kaotsis.

ta küll tunnistab,et sina aitasid,aga inimene,on selline loom,et talle südamest see EI MEELDI.sellepärast ta selline ongi.On vihane,et on olnud selline jobu,et keegi pidi päästma.

selline mõiste existeerib nagu macchiavellism, ühesõnaga makkiavellilik käitumisstiil. tean ka paari sellist
(see makkiavelli oli üks paras sitapea)

Sa oled teda lihtsalt näinud seisus, mis oli talle alandav. Võib arvata, et ta püüab oma enesehinnangut tõsta sind alandades. Sest sina olid ju tol hetkel tugevam ja tema sõltus sinust. Sind alandades püüab ta tasakaalu sisse seada. Nii et võta asja rahulikult ja siinkohal passib hästi levinud ütlus "see on tema probleem". Ära mängi tema mängu kaasa, sest alateadlikult ta just ootabki, et nüüd Sina temast madalam ja kannatavam oleksid.

no aru ma ei saa, kuskohast te loete seda välja et lõpmatult tänulikkust nagu oleks Niisama oma sõbralt oodanud
halvasti käitumise üle võiksid võtta sõbral nööbist kinni ja teha ettepaneku lihtsalt rääkida - ilma et seda raskest ajast ülesaamise momenti üldse jutuks võtaks ja tehke selgeks oma suhe mõlemapoolselt