Probleem on mul järgnev: olen tudeng ja õpin teisel kursusel. Avanes võimalus sõita välismaale õppima 1-2 aastaks ja vastuse peab andma esmaspäevaks. Kuid kardan otsustada, sest olen juba 4 aastat koos olnud (nn visiitabielus) ühe mehega - ta armastab mind ja mina teda..... Kuid kardan, et kui lahkun Eestist nii kauaks (alla aasta pole võimalik), siis on ka meie vahel kõik läbi :(( Nuuks
Nii palju veel, et viimased paar nädalat on ta rääkinud sellest, et hakkab siia (Tartu) tööd otsima, et saaksime koos elada. Tahan mõlemat ja ei suuda otsustada.... Kas uskuda suhete tugevusse ja sõita või...
Mida teeksite teie? Kool ja karjäär või mees ja armastus?

Nüüd tuli veel kogemata ühe teema asemel kaks...

Aastaid tagasi seisin silmitsi sama probleemga-kas poiss voi haridus. Loomulikult valisin poisi, kuigi nyyd kahetsen. Kahetsus on aga mitte sellleparast, et poisi poolt otsustasin vaid hoopis selleparast, et sisimas tegelikult teadsin, mis peab vett ja mis mitte. Poisiga olen nyyd lahus ja suurest voimalusest ka ilma.
Tead, kui see on armastus, siis voib oodata ka seitse aastat. Ja tegelikult kardad sa ju minna just selleparast, et void ta kaotada. Aga kas ei ole parem otsustada millegi poolt, mis on kindel, kui jaada sinna selle juurde vaid pohjusel, et kardad teda kaotada. Kui on toelised tunded, siis ei takista neid miski, ja usu mind, aastane vahe on toesti meeletult lyhike aeg. Ja kes vaidab, et su noormees ei saa sind kylastada voi sina teda? Asju saab paigutada tapselt nii, et koik oleksin enamvahem rahul ja onnelikud.

Mine maailma, praegu on just õige aeg... Kui poiss ei oota Sind ära, pole ta Sind väärt... Ära muretse, mine kindlasti!!!

Mine välismaale! Jääd mehest ilma, saad uue. Võib-olla saad mehe tagasi. Armastus on ja ei ole ka tähtis. Aga siin on karjäär tähtsam.

Kusjuures mõtlesin ise ka nati teise külje alt - et kui oleks kellelgi teisel sama probleem, siis soovitaksin kindlasti ka, et mina maailma! Probleem ongi vist selles, et kardan teda kaotada (nagu Ronja juba ütles), sest seni on ta ju olnud kõik minu jaoks - esimene suur armastus, esimene suudlus, esimine vahekord.... Raske on temast loobuda...
Aga teil on vist õigus: õige suhe peaks selle aja üle elama, muidu ta polegi midagi väärt...
Suur TÄHH arvamuste eest

Armastus on kindlasti olulisem, kuid kui see on tõesti ARMASTUS siis võib see märksa kauem oodata kui 1-2 aastat. Ütleme et tuleproov sellele tundele. Nii et kott selga ja tuld.

Sama soovitus: mine õppima. Ise olen olnud ootaja osas. Armsam õppis kaugel-kaugel, ei kohtunud me pool aastat. Kirjad olid imeilusad. Koos oleme siiamaani. Oleks teda ilmselt oodanud ka kaks aastat.

Kui on tõsine armastus, siis see tugevdab seda. Raske on, aga taas kohtuda on nii hea, et öö otsa ollakse üleval.

mina olen teinud mitu korda sellise valiku ja alati olen otsustanud oma mehe kasuks. Ja olen selle üle superõnnelik. Aa mees peab olema seda väärt, minu oma on. Lisaks sellele meeldib mulle Eestis elada, siin on mu sõbrad jne. Mu vend läks üheks aastaks, leidis seal kallima ja sai väikse tütre ka. Kõike võib juhtuda, mu vend poleks seda minnes iial uskunud. eestlased fetisheerivad välismaal õppimist liialt üle :(. Mitu mu sõbrannat on sellepärast oma superlahedad mehed pekki saatnud...

ps. kui oled aasta ära, ei saa teie suhe enam kunagi olla endine

Pikamaasuhete pikaajalise eksperdina :-) võin öelda, et suhe, mis pole "õige" ei pea tõesti pooltki aastat vastu, samas kui pooled suhet enda jaoks tõeliselt oluliseks peavad, ei ole ka pikem aeg kui aasta probleemiks.

no mis absurdne jutt see on, et kui aasta ära olla, pole suhe enam endine! mina olin ära aasta ja mind oodati, armastusega. mees, kes ei suuda sind aasta aega oodata, ei ole seda väärt, et tema pärast suurest shansist loobuda!

aga mina võin kindlalt väita, et see, kas armastus jääb pysima või mitte oleneb inimese temperamendist, mitte armastuse tugevusest! ma olen ise läbi elanud selle distantsiga värgi ja armastus oli suur (mine sa tea, ehk siiani kummitab sees miski), aga lõhki läx see värk ikkagi! ja see mees seal armastab mind siiani. aga... minul on uus elu.
nomaeitea! abielluge enne, võta kallim kaasa! kõige kergem... milleks piinelda? elu on liiga lyhike selleks, et haiget endale ja teistele teha. ja mis see välismaal õppimine siis nii väga eriline on? kui endal ikka mõistus peas on ja käed-jalad kyljes, siis pole vahet. minna tuleks ikka siis, kui sellega kellelegi haiget ei tee.. eelkõige iseendale!

Lihtne öelda, et võta kallim kaasa! siin pole tegemist mingi prestiizhika tööpakkumisega koos kahele äraelamist tagava palgaga, vaid ikkagi tudengistipendiumiga. Kahekesi ei pruugi nad viisat/elamislubagi saada.
Aga jah, mine ikka! Kui kõhkled, siis kujutle ennast näiteks viie aasta pärast tilkuva laega köögis makaronitaldriku tagant mehe peale tänitamas: "millest ma küll sinu pärast loobusin, aga sina...!"

loomilikult mine õppima
armastus püsib kui on tõeline
õppida tuleb aga kohe ja noorelt pärast ei viitsi ei saa või ei taha

urrloom, tahad sa teada kurba tõde? firma bossid ja niisama rikkad tegelased ei tea haridusest midagi! õpitakse "hiljem" ja nö trendi pärast! samas need kõrgharidusega tegelased õmblevad baltikas pükstele lukke ette! aga õnneks on asju ka nö õigetpidi! ja liiguvad ka õiges suunas.
milleks nii trastilised näited? haridus ei anna võimalusi tööks, küll aga annab neile juurde, kes sealt võtta oskavad! töövestlusel ei loe 4 lehekülge õpinguid vaid kogemus, suhtlemine, juba saavutatud erialased oskused ja kahjuks ka välimus. kui antud omadustega väljavalituid on mitu, siis ehk tehakse valik teostatud õpingute põhjal, kuid see on väga ebatõenäoline! pole vahet, kas sa õpid siin või kusagil mujal. õpingud annavad ehk eelkõige haritust ja pole vahet, kas koolist välja minnes räägitakse eesti või udmurdi keelt.
aa... hea on keelepraktikaks :) ja teiste rahvuste traditsioonidega tutvumiseks... kuid seda kõike saab ka niisama reisides.
ytlen veel, et hea on, kui pakutakse, aga mingi "välismaa" pärast ei peaks kyll nahast välja pugema ja sydameid purustama!
ja artikli autoril soovitaksin eelkõige südame häält kuulata.

Lugesin teie arvamusi ja otsustasin, et ikka lähen. Rääkisin just mehega ka - ta muutus küll kurvaks, kuid ütles, et saab minust aru ja ootab ära :) Loodan, et kõik sujub. Aitäh heade soovituste ja arvamuste eest!!!

see on ehk õige otsus, kuid ära lase ennast kunagi mitte kellelgi mõjutada! otsuta ikka ise nii nagu hing ja süda soovivad. siis elad enda, mitte teiste elu :)
kõike ilusat õpingutes!

kuule x, karjääri pärast välismaale õppima minemine on ainult üks põhjus. Noore inimese jaoks on see ikka hea kogemus ilma ja inimesi näha ja annab tohutu elukogemuse- kuidas võõras keskkonnas hakkama saada, end maksma panna jne. just need omadused, mida ka siin töötades vaja on ja mida meie ülikoolides ju ei saa. samuti niisama reisides- kellel ikka on raha ni palju, et ühe maa ja rahva tõeliseks tundmaõppimiseks kuude kaupa välismaal elada. ja oleneb ikka erialast ka- mõnel puhul on väljamaa haridus ikka väga suur pluss.