Kelle vanaisa ja vanaema viidi siberisse ja kas nad tulid sealt tagasi ka või surid sinna kuna seal elu oli väga raske ja suur nälg oli.
Mõnel jäid ju teenijad siia eestisse aga pererahvas viidi siberisse siis need teenijad saatsid pakke siberisse.

Seal oli ju jube,kuid loodus oli ilus ja ega eestlased seal kokku ei hoidnud.
Neil eestlastel oli seal kergem kes vene keelt oskasid.
Suvel pidid ju paljud heina tegema ja suured parmud piiansid ju heinalisi.Ma oleks seal küll hulluks läinud.

Vanaisa viidi vangilaagrisse ja tuli elusalt tagasi.

Sinna oli ju pikk reis rongis loomavagunites
ja ega seal rongis siis polnud peldikut siis nad said peldikus ära käia kui rong peatus siis aknast lasti väljaheiteid.

Aitäh venelased!!!

mu onu varjas ennast metsas,et vene sõjaväkke ei võetaks...siis varjas ennast saksa sõjaväe eest ka tükk aega,aga jäi vahele ja viidi Tallinna,pandi seal rongi peale ja sõjaväkke minek...Aga rong läks kodukandi lähedalt mööda,õnnestus maha hüpata ja mööda metsa põgeneda...sõja lõpus tuli metsast välja ja rääkis kõik ausalt ära.Noh tubli poiss oli,et saksa sõjaväest ära põgenes,taheti teda koguni külanõukogusse tööle võtta,aga tema ei tahtnud,oli metsandust õppinud,siis saigi mingi metsniku koha,elamispind ka kuulus sinna juurde,väike maja.Hakkas elama,tööd tegema,loomi pidama,tahtis naise võtta.Käis vahepeal rajoonilinnas nõupidamistel ka nagu vaja.Ükskord pahaaimamatult sõitis ka nõupidamisele ja järgmine teade talt tuli Siberi vangilaagrist,kuhu oli Saksa sõjaväkke kuulumise ees saadetud.Seal suri paari aastaga nälga.Pärast tuli välja,et mingi teine mees tahtis seda ametikohta ja maja endale ja sai ka.See teine mees jäi millegipärast hiljem haigeks ja läks hulluks ja vist surigi hullumajas.Eestlase kõige hullem vaenlane on ikka teine eestlane.

Vanaema viidi Saaremaalt Sõrvest Saksamaale nn. sõjal jalust. Ega sealgi parem polnud, ka loomavagunites, külmas ja näljas. Kaotas sellega kaks last.

minu vanaema ja vanaisa olid asumisel, mitte vangilaagris. ega elu kerge polnd, aga vanaisa rääkis ikka, et tema ei kahetse päevagi seal oldud aega. töötas end seal üles: ta oli põllumees ja seal anti talle kui agronoomile (mida ta eestis tegelt ei olnud) palju rohkem maad kkäe all kui siin. vanaema oli kavalalt õmblusmasina kaasa raband ja sai sest kasu. ja lapsed sündisid neil seal. raske, aga huvitav oli olnud.

to sõber siil
Huvitav lugu oli see mis rääkisid( kurva löpuga).
Mu vanaisa vend viidi ka siberisse ja elas siberi elu üle ja eestis siin siis tegi mootorattaga avarii ja suri.

oled sa ikka päris kindel, et nendel loomavagunitel üldse aknaid oli, kust midagi välja lasta? nurka tehti. ja ise istuti sealsamas haisus ja külmas.

Nende pension on suurem ka kes olid siberis.
Mõni läks vabatahtlikult siberisse kuna tema pere viidi ära siis mindi kaasa lihtsalt.Et koos kergem taluda õudusi.

Seal sai siis tõelist nälga näha ja toidu grammid üle loetud,et mitu viilu leiba veel on ja mitu kg jahu veel on alles kodus

jah olen kindel kuna olen kirja lugenud siberist, mingi uks või aken avati kust siis sai väljaheiteid teha.
Kuid pole ime kui mõni ei suutnud kannatada ja tegi ....vagunisse.

Loe sellist raamatut nagu "Eesti rahva elulood". Kolmandas osas jutustab Ants Paju väga huvitavalt, kuidas ta Siberis üles kasvas. Erinevate inimeste mälestused ja kogemused on ikka tohutult erinevad.
Minul viidi vanavanaema Siberisse, oli juba eakas, aga ikkagi. suri seal üksi.

Minu vanaisa küüditati Siberisse, oli seal 5 aastat kuni Stalin suri ja siis sai tagasi tulla.

Miks vaid Siberisse?Ka osa eesti rahvast uuest põlvkonnast sai tänu Eesti vabariigile uuesti küüditatud.Tõsi küll,mitte Siberisse,vaid oma kodudest välja ilma teist pinda vastu andmata.Aga vahe on vaid selles,et seda tehti Eesti Vabariigi ajal ja eestlastega.Venelased irvitasid kõrvalt pealt.Simas pean omandireformi.

Mõned pidid ju oma majad ja loomad maha jätma ja sõitma tundmatusse kohta kus anti mingi mulla onn vastu elamiseks.

Mille eest selline saatus,no mille eest.

Eks neid perega kaasaminejaid oli küll. Mu oma vanaonu oli küüditamise ajal parasjagu metsatööl, kui tagasi jõudis, oli kodu tühi. Läks siis, kirves vööl, rongijaama ja lasi end kah peale panna, et kuidas ikka lasta naisel üksi minna. Toosama kirves nad päästis, sellega ehitas vanaonu Kaug-idas endale veel maja üles ja sai sealse kolhoosi jalule. Taheti sealgi kulakuks teha, aga kohalikud olla karjuma pannud, et nad pole ilmaski nii hästi elanud, kui selle külakurnaja seal olles.
Aga jah, Siberisse ta paraku jäi. Naine sai lõpuks tagasi...

to norija

nii kurb lugu hakka või nutma.
ma jookseks ka mehel sibreisse järgi kui ta sinna viiakse.Seltsis segasem.
Nujah siberis ju puid oli,võis igast palkmaju omale ehitada.
Kuid pöllul ju kartulid ja porgandid viletsasti kasvasid ja siis oli ka ju vaja süüa kui kevadel allas pandi kartil mulda jne

Minu vanaema viidi 5 lapsega koos Siberisse.Õnneks tulid kõik eluga tagasi.Süüks pandi neile seda,et vanaisa saksa sõjaväes ja enne sõda kaitseliidus oli.

Franny: asja iroonia ongi selles, et tegelikult olid seal maaharimiseks suurepärased tingimused. Põllud ja mullad sellised, et vanaonu kodutalu kivikülviga sooserval ei andnud näolegi. Paraku oli põllumajanduse tase pärast kohalike kulakute kõrvaldamist ääretult madal, enam vähem labidaga kartulipanemise tasemel.
Aga jah, esimene aasta oli eriliselt raske. Paar aastat hiljem elasid kohaletoodud juba pareminigi, kui kohalikud.

Minu vanavanemad viidi ka siberisse, üks vanaema põgenes küll miskitpidi Ameerikasse. Polegi temast rohkem kuulnud, peale mõne ilusa pildi sealt kaugelt maalt.
Teine vanaema (ema-ema)suri üsna varsti rasedana, ei jõudnudki vist päris sihtkohta, teised hiljem sama teed. Minu ema jäi siia maha tädi kasvatada, seda mida ta Kuressare linnuses noorena sõja lõpus, nii 14.a nägi, võttis ta lõplikult peast natuke lolliks. Oma eluga ta toime ei tulnudki, lapsi 4, kõik eri meestega, kõik mööda lastekodusid laiali kasvanud.
Joodik ta polnud, aga lihtsalt mitte normaalne ka.
Mäletan väiksena, kui tädi rääkis, siis alati nuttis nii, et ei saanud pidama. Kuidas saab üks terve suguvõsa niimoodi hävineda.
Aga meid on palju Eestimaal ma arvan.
Ja venelased räägivad ahistamisest, õiguste rikkumisest. Tahaks mõne täissöönud vandi sinna siberisse saata, vaadaku kuidas hakkama saab ja kas on siin tõesti nii vastik neil elada.

minu vanavanematel algas lugu samuti kui Norijal. lõpp oli veidi õnnelikum - kõik tulid elusalt tagasi ja vanaisa jõudis peale seda veel kaks majagi eestis ehitada. see-eest sai ema, kes siberis sündinud (polnud neil eriti valikuvõimalust - kaks kuud peale väljasaatmist), hulk aega ametiasutuste uksi kulutada ning dokumente korjata, et ev passi saada. kohati oli tunne, et pannakse ka rongi peale ja saadetakse sünnikohta tagasi. huvitav kodakondsuspoliitika oli ev-l: ema ev kodanik, isa ev kodanik, võõrsil sündinud laps teps mitte.

Vanaisa viidi vangilaagrisse, 25 aastat. Hakkasid vanaemaga, kellega enne olid olnud vaid põgusalt tuttavad, kirjavahetust pidama. Seitsme aasta pärast sõitis vanaema talle Siberisse järele. Elasid seal mõned aastad, minu isagi sündis Siberis. Siis tuli amnestia ja rehabiliteerimine, sõitsid koos titega tagasi Eestisse. Elasid koos veel 15 aaastat, kasvatasid mitu last, siis vanaisa suri, ei õnnestunudki mul teda näha. Aga minu maailma parim vanaema elas koos meiega kogu mu lapsepõlve, eelmisel aastal läks mulla alla puhkama.

Olen ise küüditatute järeltulija, siberis sündinud. Tahan öelda seda, et eestlased said siberis väga hästi hakkama!!! Seal külades, kus oli ka eestlasi edenes kõik paremini. Eestlased vedasid ka venelasi ülesmäge. Aastaid hiljem käisin vanematega seal kord külas, sest isa isa oli sinna jäänud. Selgus, et peale eestlaste lahkumist lagunes jälle kõik koost. Küla oli jälle räämas nagu enne eestlaste tulekut ja töö tegemine oli jälle kõrvaline asi!

sellepärast venelased meile nii pinda käivadki - nad ei saa ilma meieta hakkama.

vanaisa viidi vangilaagrisse, suri seal, väidetavalt veremürgitusse.vanaema ja ema(siis 10 aastane) viidi asumisele, seal vanaema vangistati ja ema taheti lastekodusse panna, kolm korda joksis ära, siis võttis ta enda juurde venelanna, kelle majakesse(muldonni) nad olid majutatud...vanaema vabanes Stalini surma järel(amnestia), ema sai Eestisse peale mõlemapoolseid palvekirju aasta hiljem...
teenijaid siis enam polnud kellelgi-II küüditamine.Eestisse jäi vanavanaema, keda imekombel polnud nimekirjas, pakke saatis, kui vähegi lubati, see oli ka normeeritud.

Minu vanaisal oli suur talukoht, vanaisa vennal, minu onul ka ja kui tuli Siberisse saatmine siis laks onu, kuna tema sulased ja teenijad kaebasid tema peale (teenijaid koheldi halvasti, toit oli teistsugune kui perelauas) Vanaisa kohtles aga koiki oma toolisi vordselt oma perega ja nii ta jaigi kodumaale. Minu onu laks Siberisse ja jai sinna, ehitas uhke maja , Eestisse tagasi ei tulnud ja jarglased headel kohtadel venemaal ja isegi Ameerikas.

Siberisse ei saadetud ainult jõukaid peremehi, vaid ka tavalisi inimesi.Minu ämm viidi sellepärast,et ta värske abikaasa oli saksa sõjaväes teenunid.Äi viidi kõigepealt Siberisse vangilaagrisse ja ämm 6-kuuse lapsega järgi.Ämm elas oma lapsega 7 aastat kahekeisi ja tegi rasket tööd , elasid üle häljaasta ja töötasid lautades, kus tuli mitukümmend lehma käsitsi ära lüpsta.Kartulit pandi jah labidaga maha, aga kui juba kord midagi kasvatama hakati, saadi ka hea saak.Süüa tehti ainult ahjus ja mingites ahjupottides.Supp või lihtsalt mingid toiduained pandi pärast kütmist kuumaahju ja seal ta haudus mitu tundi.Ämm rääkis, et kui ta metsas marju käis korjamas, siis tõi koju ikka suured pangetäied ja lõppu ei paistnudki.Nii metsmaasikaid, kui pohli ja seeni.Kõik pandi tünnidesse seisma.Kohalikud ise olid nirud korjajad olnud.Ja marjad olevat imeliselt suured olnud.
Nad elasid mitmes majas, aga majad olid seal ju pisikesed ,pererahvas ja siis nemad ka veel, kõik ühes toas.Kui äi oli 7 aastat vangis äraaaaolnud, lubati tal naine ja laps üles otsida ja nende juurde minna.Siis said nad kokku ja äi nägi oma 7 aastast last esimest korda elus.Aasta hiljem sündis neil teine laps, kellest sai hiljem minu mees.Kokku olid nad Siberis 10 aastat ja siis lubati koju, üks laps oli 10, teine 3.Ka siis oli neil raske alustad.Elamist polnud ega asju.Igal poole ei lubatud neil elada ka.Pidid minema sellisesse eraldatud paika, kus isegi linna oli raske minna.Vene ajal olid igasugu metsapunktid, kus naised tegid mingit masstööd ja mehed käisid metsas, peeti loomi.Igaveses asustamata kohas, metsade vahel.Tänapäeval neid kohti enam asustatud pole.

to sõber siil
Huvitav, su onu lugu on natuke minu vanaisa loo moodi...
minu vanaisa varjas ennast metsas,et vene sõjaväkke ei võetaks.Siis varjas ennast saksa sõjaväe eest ka tükk aega,aga kui nägi, et asi väga pikaks läheb, läks oma tuttava hambaarsti juurde ja lasi kõik hambad välja tõmmata, selliseid saksa sõjaväkke ei võetud. Tubli mees oli, tugevast taluperest pärit, ministeeriumikoolis käinud ja metsandust õppinud, jäi siis riigitööle (metsnik),elamispind ka kuulus sinna juurde. Hakkas elama,tööd tegema,loomi pidama,kasvatas vanaemaga kolme last. Siis kaebas ta peale naabrimees, kelle perele minu vanaisa pere oli enne sõda ja sõja ajal süüa andnud, kui need nälgisid. Vanaisa saadeti pensionile ja pere aeti talust välja. Vanaisa suri mõned aastad hiljem, ei pidanud pingele ja ülekohtule vastu. Vanaonu arreteeriti mu vanasisa maja lähedal, peale sõda. Kes varitsuse organiseeris - ikka seesama naabrimees.Öelge veel, et kätt, mis leiba annab, ei hammustata :(

to lembelaulik

Jube lugu küll,ei maksa tõsti kunagi kedagi aidata sest sellest ei hoolita nagunii.

Et siia lõppu see "ei maksa aidata" kajama ei jääks, räägin ma ka loo oma vanaisast. Temal jäi küll Siberis käimata, aga püssimehed olid juba ukse taga. Veskiomanik, järelikult külakurnaja, poeg pealegi saksa sõjaväes. Oleksid peaaegu kätte kah saanud, aga õnnestus end siiski laoruumis ära peita ja veskitööline, juba sel ajal palgatud mees, kui vanaisa veel veski täieõiguslik omanik oli, tõi viljakottide vahel välja.
Vanaisa kolis siis perega kiires korras Lätimaale ja tänu kogu selles nõukogude süsteemis valitsenud korralagedusele jäigi küüditamata.