Vahel tunnen tõesti, et vihkan seda armastust, mis mu sees on... Maailmas ei ole vist küll mitte millegi muuga võimalust niiiiiiiiiiiii palju haiget saada, kui armastusega... Tunnen kuidas terve sisimus on seda valusat armastust täis... Ükskord see armastus mu tapab... Kas on võimalik tunnete kätte surra???

*vabandan oma negatiivsuse pärast ja HÄID PÜHI KÕIGILE!!!

no tunnete pärast ei tohiks küll võimalik olla ära surra... aga miks oled nii õnnetu jõulude ajal? mul ei ole ka just eriti õnnelik olla.. mees, kellesse olen ma armunud, ei tea seda ja ei saagi teadma... tundub, et vastuarmastust loota ei ole.... see teeb ka haiget:( äkki saame üksteist lohutada?

Oi, ära armastust küll vihka!

Esiteks, tunnete kätte EI OLE võimalik surra, pean sulle kurvastusega teada andma!

Teiseks, jah, armastus on kahtlemata kõihge valusam asi maailmas, aga ka kõige sügavam, kõikehaaravam. See annab kogemuse, mida kuskilt mujalt ei saa. Millagi see ikka üle läheb või vähemalt muutub, taandub ja siis oled sa teine inimene ja mitte halvem, vaid vastupidi, sügavam, kogenum, elutargem ja väga palju muid epiteete. Nii et võid vahelduseks lähtuda egoistlikust vaatenurgast.

Päikest, ;-)))

Tänud!!!

Eks õnnetu ikka selle pärast, et armastust süda nii täis aga kellelegi pole anda, see keegi kelle armastus see on, on ise segastel põhjustel kaugel ära ja ausalt öeldes ma isegi ei ole enam kindel kas ta üldse tahabki seda armastust enam :(

Aeg parandab kõik haavad, isegi kui sa tahaksid oma armastust eluaeg leinata, läheb see ikka mingi aeg üle, kuigi alguses, kui oled lüüa saanud, on küll selline tunne, et nüüd küll tuleb surm. Mul oli nii, kui avastasin oma mehe võõra naisega enda kodust, kusjuures see kodu oli enne meest juba:(( Viskasin nad välja, süda oli nii murtud, et isegi ilma enesetapumõteta oli selline tunne, et suren südamevalu kätte ära. ja see tunne kestis kuskil pool aaastat, vahepeal läks leebemaks, siis jälle tuli täiega tagasi. Nüüd on kõik korras, sest olen endale kellegi parema ja usaldusväärsema leidnud.
Jõulurahu su südamesse, loodan, et kõik läheb hästi!!!

vihkamisel pole mõtet...

armastus ei ole tappav,ta on piinav tunne. aga mida rohkem kannatad, seda tugevamaks saad. seda nad räägivad,need spetsialistid.

Tean, et vihkamisel pole mõtet, kuid armastada ka enam ei taha (preagu:)... tahaks sellest tundest kasvõi natukeseks puhkust saada... ja ilusti oma elu edasi elada :)

ei saa sa mingit puhkust,see on võimatu. kui ikka armastad, siis elad oma mõtets ikka temaga. ho kui iga minut ei mõtle,siis iga kymmnes minut ikka tuleb meelde

jah, tahaksin ka armastusest hoiduda, aga kahjuks ei saa seda südant ju käskida/keelata. KUIDAGI tuleb üle elada.
Häid pühi!

oiiii,kullake,ära surema nüüd küll hakka....ei ole asi nii kurb...tunded võivad väga masendusse viia....kuid kindalsti on midagi,mis su enesetunnet parandab...mittemidagie i toimu ju niisama..:)
Häid pühi!:)))

On küll võimalik surra, mina ükskord surin...

mul jälle see jama, et üks mees minusse koledasti armunud - aga mina temasse mitte! Ta küll meeldib mulle jne. aga armumist pole. Ja mulle teeb hoopiski see haiget/tekitab süümekaid et tema tunded nii tugevad ja minul mitte. Tahaks asja rahulikult võtta...

...ärge palun siis nüüd niii kurvalt!....laske aga halb välja....tehke jah heale ruumi...:)))

Armastus kasvõi tapku ära, ikka ei saa temast küllalt...(Tammsaare)

lõbu on üürike otsekui kastepiisk, naermise ajal ta sureb.
aga mure on tugev ja põline.
las murelik armastus olla valvel su silmis....
/Tagore/
:)))))))))
see ei olegi tegelikult nii kurvameelne stroof, kui süveneda...)))
pigem elujaatav:))))
ja rõõõõõõõõõm, see kõige alus ja elu tugi, võib olemas olla ka siis, kui murelikkus kuskil su sügavas sisemuses on..üks tunne ei välista teist..korraga, ikka korraga kogeda... meil ju mitu loomust:)))))

...mis kallis ÕNNETU! Ära ole kurb. Lase see piin ja armastus vabaks enda seest:) Ei ta tapa, armasta:) Aga ole vaba ja lase oma tunne ka vabaks:)

Anna see, mis sul üle sellele, kel puudu on...

welcome to the club

Sama et ei jöua enam seda peast ja südamest ära,

surma juhtumeid on olnud ka enesetappe.Ohtlik värk.

naine28-st on saanud naine40 vahepeal ja selle aja jooksul on kindlasti inimene veelgi enam elukogemust juurde ammutanud.

armastus võib tappa küll, palju selliseid juhtumeid, kui naine sureb ja mees läheb mõne ajapärast talle järele ning vastupidi, naine mehele järele.
Armastus on ohtlik vahest !

Armastus ei ole see soole ja välimusele keskenduv bioloogiline funktsioon, mida enamik armastuseks peab. Armastus võib olla ükskõik, mille vastu. Elu nautimine on armastus, mitte see, et kas mehele ikka meeldid, mis ei olene üldse inimestest, vaid juhusest, maitsest, kaasasündinud isikuomadustest ja välimusest. Kurb, kui täiskasvanud inimene end ikka läbi teistele meeldimise defineerib.

Armastuseta poleks siin ilmas eriti midagi.
See on sisemine liikumapanev jõud,mille energia muutub silmnähtavaks.
Ta annab meile kõik ja võtab samuti,kui illusioonid purunevad.mõni õnnelik läheb samade illusioonidega hauda aga enamasti kaotame need kas kiirelt või aegamisi.Pole viga siis otsime ja leiame jälle uued.
Armastuse jõudu ei pea vihkama vaid tule püüda suunata,et sellest kasu loeks,mitte kahju.