Olin sellises suhtes pea 7 aastat. Mees oli väga armunud, minu jaoks oleks see võinud jääda kenaks suveromaaniks. Tutvudes olin ise õnnetult armunud teise mehesse, aga ise temaga lõpu teinud. Eks uus tuttav aitas valu leevendada,lootis, et kui üle saan, armun minagi. Kiindusin temasse, hakkasin hindama jne., sest mees armastas mind väga ja tegi kõik, et mul hea oleks ja ma temaga oleksin/jääksin. Mingist hetkest püüdsin teha kõik, et armuda. Tundsin kiindumust, hoolimist, lugupidamist, tänutunnet jne., aga see polnud armastus. Mida aeg edasi, seda raskem oli seda taluda. Tundsin ennast süüdlasena, mehe armastus hakkas mind ahistama, kuid olin talle kõik selle aja truu. Lisaks muidugi mehe negatiivsed jooned, me ei sobinud mõningates asjades kuigi hästi. Kui ma püüdsin rääkida, et ma rahul ei ole, ei saanud ta aru, tema arvates oli ju kõik kõige paremas korras ja palus, et ma teda maha ei jätaks.
Lõpuks kaotasin elurõõmu, tundsin end vana ja väsinuna. Ometi teadsin, et olen enamaks võimeline, olen võimeline armastama ja olema õnnelik. Päästis see, et lõpuks siiski läksime lahku ja ma sain uue võimaluse. Kõik need positiivsed tunded, mis olid mus olemas, aga kusagil sügaval peidus, said lõpuks võimaluse välja pääseda. Õnneks on praegune armastus mõlemapoolne.