On ju nii et kleptomaanid on need kes peavad lihtsalt poest midagi varastama,nö ei saa oma tahtele vms vastu panna.... Nad võtavad kasvõi mingi pliiatsi,et vähemalt midagi saada. Aga mind hakkas huvitama ükspäev see,et kui inimene tahab ennast ravida sellest haigusest välja,siis kuidas ta seda teeb? Kas ta läheb poodi minnes nt.turva juurde ja ütleb et vabandage olen kleptomaan ja kas te võiksite mul kaasas käia ja vaataksite et ma midagi ei võtaks...
Ärge arvake et mul selle jutuga kellegi vastu midagi on öelda,kuid mind lihtsalt hakkas see mõte kimbutama,et kuidas seda ravi siis ikka tehakse...??? kui üldse tehakse...

P.S üks kirjanduse uurija ja nö.teadlane rääkis mulle et nt.Lydia Koidula oli kleptomaan....Kas keegi oskab öelda kas see asi peab vett?

Asja peaks ravitama psühhoteraapiaga - mingid isiksuslikud häired panevad varastama, need tuleb kõrvaldada psühholoogi või psühhiaatri abiga.

oli jah Koidula kleptomaan, mitmes kohas läbi lipsanud inf, kas oled enda pärast mures või? ja miks sa mitu korda küsisid?

sry selle eest et mitu korda tuli,lihtsalt kui üritasin seda postitada siis arvuti näitas et see ebaõnnestus,kuid nagu näha ei ebaõnnestunud... :)
ja ma ei küsinud seda enda pärast,vaid hakkas lihtsalt huvitama,eriti see et koidula oli...

psühhoteraapiaga võimalik ravida, kui inimene soovib paraneda.

Eks psüühikahädasid ravitakse ikka psühhiaatri juhiste järgi.

Mis Koidulasse puutub... Kurat seda teab. Võimalik. Kuigi mitte nii kindel, kui Juhan Liivi hullumeelsus.

Juhan Liiv, (Koidula?),van Gogh....kust see kunst siis tuleb, kui mitte kergelt hullumeelsetelt...Vähem kunsti!(:

Kleptom. on tung varastada - kusjuures ta varastab endale mitte vajajalike asju. ehk see on suur erinevud varga ka jahige inimese -kleptonaani puhul. Tegu on isegi psühiaatrilise haigusega - vaimu haigus, ja seda ravib psühhiaater mitte psüholoog.

Ja diagnoosimine on nii problemaatiline, et sellist asja ei ole diagnoositudki eestis.

Mul oli noorest peast see haigus küljes. Takkajärgi võiks öelda ka et see tekkis suuremalt jaolt selle tõttu, et meie peres ei olnud piisavalt igatsugu eluks vajalikke asju ja käis lõputu raha korjamine vanemate poolt suuremate asjade ostmiseks. Aga ma ütleks et minu puhul aitas lõpuks see, kui ise hakkasin nii korralikult teenima, et saan osta praktiliselt kõike mida süda ihaldab.
Aga kui tagasi tulla kleptomaania juurde, siis mul avaldus see järgmiselt: miski vidina omamise soov läheb nii suureks... see kripeldab kuratlikult... võitled iseendaga, sest saad ju aru et varastamine on patt, kuid lõpuks saab kurat su sees sinust võitu... ja varastadki, sest see süümepiin mis varastamisel tekkib ei ole karvavõrdki nii hull kui hingepiin mis kleptomaanil tekkib et mingit vidinat omandada...
Äkki saite aru, kuigi vast segaselt kirjeldasin.

"kõik justkui teavad, et lydia koidula oli oma elu lõpupoole vaimsetes raskustes. et põdenud kleptomaaniat. see info on liikuma hakanud tegelikult ainult ühest allikast - jakob hurda abikaasalt eugenie hurdalt, kes oli koidula sõbranna peterburis. ning eugenie hurt rääkis seda lugu hiljem aino kallasele ja villem reimanile. aino kallas pani selle fakti oma koidula-raamatu ("tähelend") sisse. mille peale hakati teda sajatama, et näe see soome vurhva tuleb meie emajõe ööbikut ja isamaalist laulikut laimama. see ajas teda segadusse ja ta läks uuesti eugenie hurda juurde seda lugu täpsustama. ning eugenie hurt ütles, et tema pole sellist lugu rääkinud. "tähelennu" teises trükis ei olegi enam sees koidula kleptomaaniat."