Olin mahlasedaeldised hoopis unustanud, tänud meenutamise eest! Ja isetehtud marlisidemed õmmeldi pükste külge kinni. Mul oli mõnikord 5 paari valmistehtud aluspükse kaasas.

Olin laps nõukogude ajal, kuid eredaid mälestusi on säilinud.
Kord hakkasin ma, väike laps, bussis kõva häälega laulma laulu "Sinine ja must ja valge", ema oli täiesti šokis, hoidis mul vägisi suud kinni ja tiris bussist maha. Mul oli seljas punase-sinise kirju marati pluus, lilleline ise õmmeldud sitsiseelik, põlvikud ja sandaalid. Peas need mummukestega patsikummid, mis oli sel ajal suur uhkuse asi. Neid müüdi ühes kindlas pose, kuhu minek oli eraldi sündmus, saab patsimummusid vaatama minna.
Kui midagi poodi tuli, pidid kõik tormama, hetkega moodustus pikk järjekord ja kestis seni, kui kaup oli otsas. Kord haaras mu tädi poest umbes 5 paari kingi, suur ime, sattus peale. Pärast prooviti tervele suguvõsale jalga, et kellele see number läheks.
Mäletan, kuidas emaga seisime taimerasva järjekorras mitu korda, et rohkem saada. Pakid kotti ja jälle järjekorra lõppu. Ema vahetas mul kiiresti riideid, et müüja ära ei tunneks, et sama laps. Siis laenati võõraid lapsi järjekorras, sest kaupa anti inimeste arvu järgi. Ühte kohvi järjekorda mäletan, kus veetsime terve päeva, sest järjekord keerles uksest välja. Müüja rääkis ainult vene keelt, ka väikese lapsega, nii et enne minu poodi saatmist õpetas ema mulle numbreid, et aru saaks, palju raha tuleb anda.
Seebid olid teravate äärtega kandilised, pesu pesti pruuni pesuseebiga, laste hambapastal oli puratiino pilt. Leib oli hea ja krõbe (tahaks praegu ka kileta leiba!)
Asutustesse saadeti toidupakke(ma siiamaani ei ole uurinud, mis pakid need olid, olin laps), kokku olid pandud väga haruldased asjad ja need, mida muidu ei ostaks - selleks, et midagi head saada, näiteks viinereid, pidi ostma ka mõttetut kraami.
Mäletan, kui sain esimest korda välismaa šokolaadi, see oli tupla, soome tädi saatis. hoidsin seda nagu imet kuu aega kapis ja siis sõin iga päev ühe väikese tüki.
Kui sugulane sai banaane, pani ühe Tartu-Tallinn bussi, me läksime vastu ja saime ühe banaani, suur sündmus.
Talongi aega mäletan eredalt, siis tulid tšekiraamatud, tutvuste kaudu sai tšekke rahaks vahetada. Pingviini jäätis tuli ja esimesed valuutapoed, mille aknaid vesise suuga vaatamas käisime. Piima anti lapse sünnitunnistuse näitamisel, teised piima ei saanud.

esimene kalevi näts - nämma

ma nagu olen nii meeldivalt hämmelduses:D
SUUUR-SUUR AITÄHH KÕIGILE KES VIITSISID MIDAGI KIRJA PANNA!
PS!tänu teile saan töö vb õigeks ajaks isegi valmis

Kollase klasuuriga kooli jäätis :)

Peale kooli päts krõbeda koorikuga saia ja pudel Buratiino limonaadi ja lõuna missugune:)

Maisipulgad...paksu suhkru korra all, pakkide viisi sai sisse söödud.

Hambaravi tasuta, ühistransport mega odav, telefoniga helistamine kodust tasuta (väljaarvatud kaugekõned) taksofonist 2 kopikat,
taara eest võisid lausa rikkaks saada jne.

*ilus aeg oli:-)

vremya sdvinulas na chas; na Sovyetskom globuse; ranche doma hui stoyal; a teper v avtobuse!

pead arvestama, et nõukaaeg oli pikk, ca 45 a. ja need mälestused siin on ka väga erinevatest aegadest, kahjuks keegi pole lisanud aastaid juurde. Nii et inimene, kes ise sel ajal pole elanud, võib saada natuke viltuse pildi, kuna kõik mälestused on läbisegi ühes katlas koos. Aeg ei seisnud ka nõukaajal paigal, vaid arenes ja seda arengut on ka mälestustest tunda.
Kui tahad nende mälestuste põhjal mingit tööd kirjutada, siis peaksid teadma, mis perioodi üks või teine mälestus puudutab, aga aastaid ei ole kellegil kahjuks lisatud.
Ja kas ei oleks otstarbekam koguda mälestusi mingil kindlal teemal, näiteks kuidas nõukaajal koolis õpiti või mis iganes muu teema ja anda sellest korralik ülevaade. Praegused mälestused siin olid ju seinast seina, tera siit ja teine sealt, mingit korralikku üldpilti sellest ju ei saa, eriti need, kes ise sel ajal pole elanud.

Aga ikkagi veel üks mälestus - nõukogude liidus ei osatud ilusaid eredaid värve teha. Tollaseid ajalehti ja ajakirju ei anna praegustega võrrelda. Kommipaberid olid tuhmide värvidega nagu läbi halli kile vaadates. Huvitav, mis seal nii rasket oli.
Ja riietest oli kohe aru sada, kui kedagi välismaalast nägi.
Kuid - eesti perenaised olid tublid, kuigi toidupoes oli valik väga väike, olid vähemalt peolauad väga ilusti ja hästi kaetud. Eesti naised oskasid s.itast saia teha.
Eraldi mainimist väärib 1.mai ja 7.novembri demonstaratsioonid. Kes mäletab seda nõmedust, see mäletab, ei ole aega pikemalt kirjutada.

mäletan, kuidas viisime(olime u 10-11a) sõbrannaga ühele tuttavale poisile ukse taha kaks peotäit 2-kopikalisi, et too meile telefoni automaadist helistaks...
Ükskord oli mingi laat ja olin väga uhke enda üle, et ostsin emale omal algatusel taimerasva, sest olin kuulnud, et ega seda alati osta ju ei ole...
Ka mina mäletan seda kasukatega käimist(mul oli neid ikka mitmeid). Ema ütleb, et käisin juba 3-aastaselt majade vahel uisutamas, endal kasukas seljas...
Taluvõi maksis 68 kopikat ja oli hõbedases- tumeroosas pakendis. Veel mäletan, et mingi aeg oli müügil külmutatud ananassitükid ja nende maitse tundus taevalik...
Vanemad käisid Leningradis kurki ja tilli müümas, ja siis toodi sealt omakorda veidi paremat defitsiitkraami. Ema ütles, et venelased olid nagu loomad, ostsid isegi mustaks ja koledaks läinud tilli, anna aind kätte:)

ja lisaks loomulikult see, et siin räägiti elu-olulisi pisiasju, tegelik nõukogude aja iseloom on hoopis midagi muud, selles siin lihtsales meenutustes ei räägita. on sul mõni tuttav keskealine või vanem haritlane või kultuuritegelane, las räägib sulle, mis õudus valitses. see, et ühtki ausat sõna öelda ei tohtinud, pealt-ja ülekuulamised, korralikku kunsti, muusikat, kirjandust teha ei saanud, kõikjal haiged normid, kõik pidi olema "punane", iga sõna pidi kaaluma jne jne. Mina ei ole kõige õigem inimene seda sulle jutustada, sest olin ise ka laps nagu eelpool kirjutasin ja olen hiljem aru saanud, lugenud, eriala tõttu uurinud, elanud ma sel ajal pole. arvan aga, et tänapäeva noortel oleks vaja selliseid asju teada. las keegi jutustab sulle

kirjutasin oma meelest kohe autori 'kätlinile' järel, seepärast see algus: ja lisaks..

joogiautomaadid olid tänavate peal. sai paari kopka eest gaseeritud vett ja veel mingit maitsestatud vett. tavalistest klaasidest joodi, klaasid olid korduvkasutatavad, panid pärast tagurpidi mingi purskkaevu otsa, mis pidi ta siis puhtaks pesema. kes praegu sellist asja ette kujutaks või julgeks sellisest klaasist juua ?!? siis ei mõelnud keegi bakterite peale. kui tulid müüki limonaadid baikal (pruun) ja tarhunn (roheline), siis viis keele alla. kohupiimakreemi oli ka vist ainult paar sorti, kakaoga ja ilma. ja kohukesed olid. kui neid poest sai, siis oli pidu.

ma olen sündinud 1974, nii et minu mälestused põhiliselt siis aastatest 80-90. Lapsed käisid puuvillaste sukkpükstega. need olid pruunid, punased, sinised jms imelikke värve. pidulikel puhkudel kanti valgeid : ) mäletan, et patsipaelad olid tegijad. patsikumm alla ja mingist nailonlindist lehv otsa. marati dressid olid tavaliselt sinist värvi ja venisid kohe välja. riidest tennised olid ja valatud tallaga "kommunaari" kingad ja Tartu botased. Hiina ketsid oli juba peenem ja moodsam kaup. koolis olid koolisussid. üleni nahast, ees peal oli laiast kummipaelast osa, et jalga läheks. meil olid koolis parkettpõrandad ja ümaraks kulunud servadega kivitrepid. sussidega oli ülimõnus liugu lasta. koolivorm oli kohustuslik. ja ranitsad olid, hiljem torukujulised nailonist valgete sangadega spordikotid. laste riided olid hästi koledad. kummalist värvi nailonjoped, sitsist ürbid, paksust trikotaazhist kiirelt välja venivad t-särgid. mul oli vanaema rätsep ja õmbles mulle kes-teab-kust kätte saadud peentest riidejuppidest vähe moodsamaid hilpe. lapsed kandsid kodus kootud käpikuid, salle, mütse ja villaseid sokke. jänesenahast läki-läkisid ja kasukaid-krae üles tõstetud ja sall peale seotud. klassiõhtuid peeti. kodust toodi võileibu, omaküpsetatud kooki, kodumahlast tehti veega morssi kõrvale. mingi isetegevuslik taidluskava vist oli ka alati. õhtu nael oli muidugi tants (mis oli selline näod vastamisi küljelt-küljele tammumine) käis kassettmaki või lintmaki saatel. kui kellegil oli välismaa muusikat raadiost kasseti peale võetud, siis oli see juba väga tegija. tüdrukud istusid kombekalt seina ääres ja sosistasid omavahel kuni leidus julgeid poisse, kes neid kummarduse ja kraapsu saatel tantsule palusid. värviline lõhnav välismaine kustukumm või pinal oli suur varandus, mida kõik klassikaaslased kadestasid. kui koolis oli kellelgi välismaa riideid, siis need olid automaatselt kohe tuntud tüübid ja pälvisid ülejäänute siirast kadedust.

kuna normaalne riietus oli suur defitsiit, siis kanti koos täiesti kummalisi kombinatsioone, kuna tavaliselt polnud kellelgi kasvavatest lastest eriti palju rohkem, kui üks korralik paar saapaid/kingi või jope/teksad/kampsun mida siis kanti kuni enam selga/jalga ei mahtunud või oli ribadeks jne jne
mingi hetk olid moes sellised suured "kosmonaudisaapad" mul olid hõbedased - olin nedega ülimoodne. poed olid "teemade kaupa". minu maja läheduses asus "keemiapood" (värvid, liimid jms) seal müüdi haruharva ka defitsiitset WCpaberit. Seda oli siis linnapildis kohe näha, sest tänavatele ilmusid inimesed - kaelas nööri otsa lükitud WC paberi rullid : ) nendelt siis kõik küsisid, et kus müüakse ja tõttasid ka sappa.
Lisaks suurematele toidupoodidele mille ühisnimetus oli "selvehall" olid väikesed kalapoed, juurviljapoed, lihapoed, piimapoed, leiva/saia poed jne
leib toodi poodi ratastel puuriiulitega ja leiva värskuse katsumiseks oli riiulis ka pakike paberitükke. poekorvid olid metalltraadist. Kõik pereemad teadsid kõikide poodide lahtioleku ja lõuna aegu ja mida on lootust kusagilt poest leida. Kui kusagil oli mingit eriti head defitsiiti müügil, siis helistati ja anti sellest tuttavatele teada. Lapsed said raha kui viisid tühje pudeleid poodi. Suuri kolmeliitriseid ja ka väiksemaid purke säilitati keldrites, sest sinna tehti sügisel kurke, seeni, mahle ja moosi sisse. Purgid olid eriti väärtuslikud maainimeste jaoks, sest nemad ostsid poest vähem süüa aga sisse oli vaja rohkem teha. Linnas elavad sugulased siis kogusid maal elajatele tühja taarat. Kõik kilekotid koguti ka kokku ja neid pesti ja kasutati seni kuni tükid taga. Ära üldse eriti midagi ei visatud. Kõik asjad hoiti igaks juhuks kusagil keldris, kapi otsas, rõdul vms paigas alles, et äkki läheb kunagi vaja või äkki muutub defitsiidiks.

Nõuka ajal ilmus ajaleht Sirp ja Vasar (praegu Sirp, üks väheseid lehti, mille päis oli värviline, kuid mitte kunagi sinine, sest sel juhul oleks moodustunud värvikombinatsioonsini-must-valge. Kord, kui ma õigesti mäletan enne laulupidu nii juhtus. Peatoimetaja lasti lahti.
1981. a. “Loomingu” 9. numbris ilmus Kunstiinstituudi tudengi Andrus Rõugu luuletus “Silmades taevas ja meri”, mille tähed ülevalt alla moodustasid “sini-must-valge”. Selle eest visati Rõuk koolist välja ja kirjastuse “Perioodika” peatoimetaja Kalle Kurg sai parteilise karistuse.
Oh jah, lõputult võiks neid lugusid vesta...

Mida te irvitate nõuka aega?
Kas praegu on palju muutunud?
Tavalised inimesed elavad praegu samuti:















Kuna pension on väike, ja noortel ning paljulapselistel peredel raha napib, töötud on päris rahatud, siis teatakse täpselt, kus poes on hakkliha odavam, kus müüakse riisi lahtiselt. Tavaliselt käiakse mitmes poes järjest läbi, ühest ostetakse ühte, teisest teist.
Elu hammasrataste vahele jäänud ja kodutud tuhnivad prügikastides.
Kas linnade ümbruses on aiamaasid vähemaks jäänud, kus inimesed endale hädapärast toidukraami kasvatavad. Kartuleid ja moosi-kurgi-mahlapurke hoitakse garaazhide keldrites. Klaaspurgid on ikka hinnas.
Riides käivad inimesed kohutavalt. Kulunud teksad, lotendavad T-särgid, mõnedel roheliseks värvitud juuksed kukeharjana, teised nigu needihunnikud.
Noored, peaaegu lapsed veel, on narkomaanid...

Ah, ei viitsi rohkem seda eesti vabariiki kiita.

Kuid mõnekümne aasta pärast on sama "naljakas" tagasi vaadata tänasesse päeva.

A, aga nii ongi, kindlasti on tänast päeva imelik vaadata juba paari aasta pärast, nagu praegu on imelik isegi 90-ndaid vaadata. aga seepärast meenutataksegi. ja meenutame ka praegust aega tulevikus.

Tahtsin veel öelda, et tegelikult on terminil "nõukogude aeg" ikka palju tõsisem ja sügavam tähendus, kui ainult see, mida selga ja suhu sai. Banaani ei olnud, kuid prügikastist ei söönud keegi. Riided olid defitsiit, kuid lausa närudes, nagu nüüd ei käinud keegi. Olid nn heal järjel inimesed: kaubandutöötajad, parteijuhtkond, kolhoosnikud ja KEKide inimesed.
Aga oli palju ka ülimalt traagilisi korraldusi ja nõudmisi. Ning kui mõtlesid teisiti, siis läksid vangi. (Mati Kiirend, Arvo Pesti, Kalju Mätik jne). Neid ei olnudki nii vähe. Mäletan, et oli korraldus, mille kohaselt Villu Tammet oli keelatud võtta tööle isagi katlakütjaks enne kui hakkab "korralikuks", st loobub punkar olemst. Tunne Kelam jah katlakütjaks ikka kõlbas.
Ka praegu pole paljudel kirkaid ja ilusaid riideid. Mitte see ei ole nõuka aja sümbol, vähemalt minu jaoks, vaid ikka see, et igal juhul tuli alluda poliitilistele normidele. Majanduslikest võis mööda vaadata: kõik tedsid, et mööblikaupluse müüja päevane lisateenistus oli nii 3-400 rubla ja seetõttu töötati poole kohaga, sest teenida tahtsid teisedki jne. Vanemad kutsuti kooli, kui lastel olid suusatamisel seljas sini.must.valged kampsunid, meie klassi poistel, kes jõululaupäeval kandsid kuuseoksa rinnataskus alandati käitumishinnet.

oh mul läks hammas kohe verele... niii jätkame -
kõikides kodudes olid ühesugused asjad - mistra vaip, VanaToomase lamp, totakad nurgadiivanid ja sektsioonkapid, köögitaburetid, plekist kuplitega kirjutuslaualambid, plastmassist "Estoplasti" valgustid, "Vasara" emailpotid, ustel olid "Vasara" lukud. ihaldati kõike välismaist. lapsed kogusid jumal teab kust hangitud välismaa kommide ja nätsude pabereid. vanemad aga välismaa suitsupakke ja õllepurke jms. iial ei visanud naised ära ühti välismaist kreemipurki või lõhnaõlipudelit. kuna kõik oli sisuliselt riigi oma, siis reklaami ei olnud praktiliselt. pimedal ajal olid ainult tänavavalgustid ja üksikud neoonkirjas nimed üksikutel kauplustel. ajalehtedes olid kuulutused. autod olid ainult vene omad.
ületamatult häid asju meenub ka - vahvlirauad, kaneeli-rukki maisipulgad, kakaohalvaa, metsapähklitega sherbett, pealt suhkruga 25 kopikane kringli moodi sai ja 40 kopikane magus keerdudega sai, krõbeda koorikuga leivad, koorejäätis, aromaatne shokolaad.
TV kanaleid oli 3 - ETV, Moskva kesktelevisioon ja Leningradi Ostankino. Haltuur korras sai salaja tellida telekaparandajatelt nn "soome ploki". kodanik meisterdas midagi teleka kallal, et sellega saaks vaadata Soome TV1 ja TV2, hiljem lisandus ka TV3. Telekaid, autosid jms sai osta vaid siis kui oli vastav luba. Aga aastaid järjekorras pidi ikka seisma. Lisaks koolivormile pidi 1-3 klassini kandma oktoobrilapse märki, edaspidi pioneeri märki&kaelarätikut.

kriva,
punkarid on kindlasti eestimaa suurim uhkus;) kohutav kaotus, et see nõukaajal keelatud oli

olid ju reklaamid: Hoidke raha hoiukassas!

Ostankino juba Leningradis - irv

kadestan sinu detailset mälu.

NB! poodi tuli minna kindlasti oma kotiga, sest ega siis poest midagi kaasa ei saanud.

Veel - pioneerilaagrid, üks vahetus 24 päeva. Ise tõsi nendes ei käinud küll aga Töö ja puhkelaagrites, igal suvel. Hommikul 4 tundi põllul kõplamas, siis lõuna ja vaikne tund ning pealelõunal lõputu isetegevus, maastikumängud, spordivõistlused.

Keegi meenutas joogiautomaate, äh kuidas endal poleks meelde tulnudki.
Väga nostalgiat tekitavad on väikesed spetsialiseerunud toidupoed - puuvili, leib-sai, piimapood.

Hapukoort käidi ostmas, oma purk kaasas. Heeringas pakiti ajalehe sisse. Püstijala söögikohtades viinerid hapukapsa ja sinepiga, loomilikult ligased pelmeenid ja libedad kahvlid.
Vorstileivad ja juustusaiad Kellukese limpsiga - praegu tahaks proovida;-)

Ükskord jalutasin lapsega väljas ja nägin, et majatarvete kaupluses oli pikk järjekord uksest välja. Mul oli lapsetõend (sellega sai ilma järjekorrata sisse). Surusin oma häbi maha, võtsin lapse sülle ja trügisin poodi. Igaühele anti 3 pakki pesupulbrit. Ja kujutate ette, müüa andis mulle 6 pakki pesupulbrit: olime ju kahekesi. Milline vedamine, rääkisin sellest ämmale ka ja mäletan, et tema oli ka õnnelik.

Söök peale kooli: pudel limonaadi,100 g lastevorsti, kypsisepakk vöi sai. Kui nyyd mu tytrel pidi kirjutama ajaloo tunni jaoks kiviajast,siis jutustasin talle oma lapsepölvest(1965-1971).

Huvitav on see, et nõuka-aega kipuvad eriti ja kõige lärmakamalt meenutama ning pretendeerivad absoluutseteks ekspertideks need, kes nõuka-aja viimases lõpus alles uhkelt mähkmetesse kusesid.
Oli nigu oli, aga lapsepõlv selles ajas elatud. Üldiselt kena lapsepõlv oli. Nätsu, pastakate ja värvilise traadiga oli sitasti, aga kas see ongi oluline? Sinimustvalgete jutu, et igal sammul käis kagebee sabas jne, võib ka @!#$ pista. Ega ikka ei käinud küll, kuna selle firma tondid olid liiga haritud ja intelligentsed, et mitte igasuguste katlakütjate, kes purjuspäi "Konstantin Päts" kraaksuvad, sabas käia. Aeg-ajalt muidugi tehti mõni poliitiline "näidishukkamine" - ent kui metsa raiud, laastud lendavad.
Kõik halisevad, et poes polnud sittagi saada. Aga minnes ükskõik, kuhu näit. juubelile külla, oli laud alati nagu äke. Angerjad-hujangerjad, silmud, suitsuvorstist röökimata... Jne.jne. Mälestusi palju, aga ei hakka foorumit umbe ka kirjutama.

kiisumiisu ja c,

telekaostuload (ka pesumasinad, tolmuimejad) tulid alles 1989.a. lõpus e. selleks ajaks hakkas nõukaaeg ümber saama ja tõmbles juba agooniakrampides.
Samasse aega kuuluvad ka tõendid väikelaste ja paljulapselistele emadele, samuti veteranidele, mille abil siis järjekorrast mööda sai minna.
Selleks ajaks oli tekkinud totaalne kaubapuudus, mida siis üritati igasugu tõenditega reguleerida.

Vaat vaja on õiglast riiki mitte õigusriiki mis meil on. Õigusriik on esimese eestile näha küll kel raha sel õigus aga õiglane riik on teise eesti töölisklassi jaoks. Õiglase riigi peamised tunnused on miinimum ja maksimum palga kõige rohkem kolmekordne vahe ja inimese mitteekspluateerimine teise inimese poolt. Noh ütleme et riigi esimesel sekretäril võib ka aastas korra neljakordne vahe olla preemia näol. Vat see oli ka Nõukogude Liidu üks kokkuvarisemise põhjuseid et see vahe oli suurem ja tekitas inimestes ebaõigluse tunnet. Ja ka poliitilised ja muidu vastalised hea küll tapma ei pea aga kui tahavad mingu läände aga tagasi enam ei tule ja ei mingeid kontakte kodumaaga ka. Muidugi jah majandusele see hästi ei mõju aga ega neist vastalistest suuremaid töötajaid ikka ei ole ja hakkavad ausas nõukogude ühiskonnas muidu ussitama. Siis ei saaks loll lääs ka öelda et me jälle ebahumaansed oleme. Muidugi kes relva tõstab need armutult maha tappa. Ka võiks meditsiin haridus ja vähemalt bussiühistrantsport tasuta olla. Ja ega ma eraettevõtluse vastu ei ole aga ise teed ise saad. Ikka oma kümmne küünega mitte ei kasuta teiste küüsi. See annab sulle eelise saad rohkem teenida pole vahelüli tööandja näol. Ka kliendile tuleb hind soodsam. On palju töid mida saab ise teha näiteks korstnapühkija juuksur plekksepp või ka ehituses kus saab üksi teha. Ja kui teenib kolmest korrast rohkem hea küll ärgem karistagem ettevõtlikku inimest aga peab tähelepanelikult jälgima et ei kasutaks abijõudu. Aga jah muidugi kui on masstööstus ja suurtootmine siis on ikka riiklik. Muidugi nendel niinimetatud eraettevõtjatel kui tahavad pensioni ja tervisekindlustust siis peaksid midagi ka maksma. Noh võib ka ilma kui nad ei taha aga siis seda ei saa ka. Läänelt võiks ainult tehnoloogiaid üle võtta kasvõi spioneerides teadmisi rotti pannes. Aga kultuurist pole sealt midagi võtta see mürgitab ainult ausa inimese meelt ja hinge. Ka riigikorterid erineva suurusega et saad elamise töö lähedale et ei peaks teede peal aega raisates niipalju oorama kui praegu. Ühisköögiga ühiselamukortereid popeks vaja igal korteril olgu köök sisse ehitatud. Ka hooldekodudes võiks ühetoalised olla. Ega ennem need tööst tulenevad pahed(streik kutsehaigused tööõnnetused tööpuudus jne) senikaua ei lahene kuni inimkond ise peab tööd tegema Selline tulevikunägemus seoses praeguse majanduskriisiga. Et miks on asjad nii nagu nad on. Esiteks mis on inimkonna põhiprobleemiks aegade algusest peale. Olgu see siis orjanduslik feodaal kapitalistlik või sotsialistlik kord. See on töö. Et inimesed peavad tööd tegema. Ja selle väärastunud vorm et ühed inimesed peavad teiste inimeste jaoks tööd tegema. Miks tekkis Nõukogude Liit. Sellepärast et ühed inimesed ei tahtnud enam teiste heaks tööd teha. Miks lagunes Nõukogude Liit. Sest need teised inimesed ei tahtnud enam ise tööd teha vaid et need esimesed inimesed nende jaoks tööd teeksid. Miks tekivad sõjad. Sest need esimesed inimesed tahavad teiste inimeste tööga loodud väärtusi hõlpsalt endale saada. Miks tekivad kutsehaigused. Jällegi töö tagajärjel ka ületunnitöö. Muidugi loevad ka töötingimused. Miks tekib teatud liiki kuritegevus. Sest osa inimesi tahab hüvesi selleks vajalikku tööprotsessi vahele jättes. Sotsialismis ei ole rahul need kes ise ei viitsi tööd teha ja tegeleks ekspluateerimisega ja kapitalismis ei ole rahul jälle ekspluateeritavad. Aga kujutame ette et kui inimesed saaksid tarbida selleks midagi tegematta. Kas sa läheksid vargile mingit asja võtma kui selle niisama saaksid. Vaevalt sellisel juhul on ju vargus palju aeganõudvam ja tülikam. Ka tööst tingitud haigusi ei oleks enam. Tähendab inimkond tuleks eraldada tööprotsessist. Aga sellisel juhul kes toodaks inimeksistentsiks vajalikke väärtusi. Nõukogude Liidul oli selline nägemus nagu kommunism. Et selline tegur nagu raha kaoks vahelt ära ja et inimene saaks otse töö läbi neid tarbimisväärtusi. Aga sellisel juhul on ikkagi vaja arvestussüsteemi palju iga inimese kohta neid tarbimisühikuid tuleks vastavalt tööpanusele mille arvestuse praegu korraldab raha. Muidugi kui kõik inimesed oleksid ausad ja teeksid ilma rahata tööd. Aga see ei ole inimloomusele kohane. Kõigepealt hakkaksid viilima osa inimesi et miks ma ikka niipalju tööd teen saan ju nagunii ilma rahata. Ja kui mida rohkem inimesi hakkab nii mõtlema seda rohkem süveneb defitiit. Tähendab on vaja süsteemi mis toodaks tarbimisühikuid ilma inimese osaluseta või siis väga minimaalse osalusega. Selle süsteemi peavad looma robotid. Kommunismi ei oleks tulnud siis pigem juba robotism. Muidugi jah see võib olla küll et kapitalism mis on tänu konkurentsile kiirem jõuab enne robotismini kui sotsialism aga miinus on see et ta on ebainimlikult ebahumaane. Ja kus meil kiiret on päike paistab veel miljardeid aastaid. Robotid võiksid toota kõik vajaliku ja kui on toodetud tarbimisest rohkem võiks osa neist ka seista. Muidugi peaks olema rahvaarv maakeraga tasakaalus ja kasutatama ainult taastuvenergiat sest robotid võivad ju toota ükskõik kui suure tarbijaskonna jaoks ükskõik kui suures mahus kuid probleem tekib millest toota. Muidugi kas roboteid saab kasutada kohe igas sektoris (haridus teadus meditsiin) aga tehisintellektiga ja inimese organismi siirdavate nanorobotitega kes teab. Kuigi jah ajaloos siiani ei olegi inimkond suutnud ellimineerida tööst tulnud pahesid sest ei ole suudetud seda süsteemi luua aga tulevikus kindlasti. Mis jääb siis inimese osaks. Inimesed saavad tegeleda hobidega. Sport muusika näitlemine loomistöö teadus aga ka enda ühiskonnaelu korraldamisega. Ja nii see paradiis maapeale tulebki nagu Jehoova tunnistajad kuulutavad. Sest mis see maapealne paradiis muud ongi kui et inimene saaks ilma tööta ära elada. Nõukogude ajal poleks viga midagi olnud kui ei oleks venestamist olnud