Kuidas käituksite, mehed, kui saaksite teada, et teie naine on armunud teise naisesse?

Vaikselt loodaks, et äkki on võimalus grupikaks.
Aga muidu niikaua kui kaasal veel tunded minu vastu, siis teine naine probleemiks pole.

Minu küsimus on ajendatud sellest, et olen ise sellises olukorras. Olen üsna pikka aega abielus (tükk maad üle 10 aasta), mul on 2 toredat last ja mehega on suhted head, seks toimib, kõik oleks nagu ideaalne. Aga... juba viimased 4-5 kuud olen ma armunud teise naisesse. Meie vahel ei ole midagi füüsilist, ma pole isegi kindel, et ta on sellest aru saanud, mis minu hinges toimub aga see tunne muutub ainult tugevamaks. Ma ei looda, et sellest kujuneb välja suhe kuna ka temal on pikk kooselu mehega. Aga ma olen ummikus. Esiteks on kogu see asi minu jaoks väga ootamatu, pole mitte kunagi kaldunud naiste poole, täiesti hetero olen ning teiseks ma enam isegi ei oska loota, et see armumine mul lihtsalt üle läheks, selleks on see juba piisavalt pikka aega kestnud. Mehe ees on piinlik. Ma armastan ju ka teda. Ma ei ole teda petnud aga vaikselt hakkab see armumine iseenesest tunduma teatava petmisena. Lisaks ma ei kujuta ette, mis saab siis kui ta peaks sellest kuidagi teada saama.

Kuidas on läbisaamine oma mehega? Ehk peaks temaga sellest rääkima. Pole mõtet ju ka end selle naise ees lolliks teha, suur on vöimalus, et tema ei tunne sama. Teine võimalus, et ürita temaga mitte enam kohtuda ja katsu ta unustada.

Oma mehega on mul kõik väga hästi. Tõsiselt kohe.
Aga see naine... me ei ole väga pikka aega omavahel tuttavad kuigi näinud oleme üksteist pidevalt mõnda aega kauem. Ise tegin esimese sammu reaalselt tuttavaks saamiseks, ta võttis selle rõõmsalt vastu. Ja nüüd ta ise suhtleb minuga üsna aktiivselt, otsib pidevalt ka ise kontakti. See teeb minu jaoks asja veel segasemaks. Signaale on nagu igasuguseid. Või siis ma ise tahan näha neid signaale. Iial ma ei julgeks talle seda kõike tunnistada ja seda just kartusest ennast lolliks teha.

Aga kogu selle jutu lisaks sooviks siiski ka meeste arvamusi, et mis teeksite, kui saaksite midagi sellist teada oma naise kohta :)

Lase aur välja, räägi sellest kellelegi. Oma mehele näiteks, natuke enda üle nalja heites.
Mõtle selle naise peale, et mis temas sulle nii sümpaatne on ja siis tuleta meelde, et sa ei tunne teda nii hästi, et tegelikult teada, milline inimene ta on. Temas on kindlasti ka ebameeldivaid või tüütuid või "neutraalseid" elemente. Ükski inimene pole tegelikult selline pool-jumal, mis temast armudes tehakse.

Iga sümpaatia ei pea lõppema ju voodisse minekuga. Võid inimest imetleda ka niisama kui nähtust ja nautida tema seltskonda nii nagu see on.

Igatahes on kõige parem potikaant kergitada ja auru välja lasta, nii-öelda... Ja mehe ees salatsemine lisab seda pinget ainult juurde.
(Ja lisaks - tuleta meelde, kui fantastiline inimene on sinu mees. Kuidas te olite noored ja armunud. Meenutamine aitab kirge elustada.)

no aga äkki lihtsalt see teine naine tahab sõber olla sinuga ja sina mõtled ei tea mida kohe....

Jah, ma annan endale täielikult aru, et üsna kindlasti ei ole temal mingeid selliseid tundeid nagu minul ning meil lihtsalt jutt klapib omavahel. Aga see ei muuda seda, mis toimub minu sees. Loodan vaid, et see läheks üle. Ma arvan, et ta oleks väga tore sõber.
Ja seda ei ole ma ka unustanud, et mul on väga tore mees, keda ma armastan. Selles olen ma endiselt vägagi veendunud, et kedagi teist ma enda kõrval ette ei kujutaks. Aga talle sellest kõigest ma rääkida ei taha. Tekitaksin ehk mittemillestki probleemi. Tegelikult ju ei ole mitte midagi juhtunud, mul lihtsalt veidi segadus endas.

Aga huvitav oleks siiski kuulda meeste arvamust teemal, et kuidas võiksid regeeringud olla üldse :)

Tunnen kaasa. Olen kogenud, mida tähendab armuda naisesse. Usun, et ka see teine naine tajub sama. Kui temalt ei tuleks signaale, siis sina kui heterosuhtes olija ei oleks lambist selliseid tundeid tundma hakanud. Aga soovitan sellest kuidagi üle saada, usu, see ei vii kuhugi. Kui aga sellele järele annad ja ka teine samaga vastab, võib tulemuseks olla katastroof, sest tunne ja kõik muu sinna juurde kuuluv võib osutuda palju võimsamaks kui mehega iial olnud. Ja siis on senine elukorraldus kildudeks ning ka tulevikku ei pruugi olla.

Kas sa ise suutsid sellest üle saada ilma, et midagi oleks armumisest arenenud? Kas teine pool oli asjast teadlik? Kui jah, siis kuidas selleni jõudsite.
Lihtsalt huvitav oleks teada kuidas sellised asjad üldse liiguvad ja arenevad. Minu jaoks väga võõras ja kummaline olukord. Meestega oleks kõik kuidagi lihtne ja loogiline see kõik aga kas naistel käivad asjad sama rada või siiski kuidagi keerulisemalt.

Mina ei suutnud vastu panna ja astusin selle naisega suhtesse. Meie aga olime nooremad, kummalgi polnud lapsi näiteks. Teine pool oli vägagi teadlik, tegelikult oli tema n-ö juhtivam pool, kellelt tulid ikka väga võimsad signaalid. Naiste puhul areneb kõik üsna sama moodi kui meestega, ainult et, jah, igasugu kahtlusi ja arusaamatuse tunnet on palju. Et mis toimub. Aga ise olen jõudnud arusaamisele, et igas inimeses on olemas võimalus nii hetero- kui ka gaysuhteks, kõik oleneb sellest, kas satud kokku selle saatusliku inimesega, kes need tunded sinus vallandab.

Ehk, et siis sina korjasid signaalid üles ja lasid ennast nö. võrgutada? Mulle tundub, et minus ei ole seda julgust, et haarata ohjad ja asju ise suunata ning teisest poolest ma ikkagi ei suuda uskuda, et tal mingeid selliseid mõtteid üldse ollagi võiks. Seega ilmselt jään veel pikemaks ajaks omadega ummikusse ja teadmatusse, miks või kuidas sellised lood minuga üldse juhtuda said.

Laseks minna nagu läheks, vahest tundub sulle, et teine saadab signaale, vahest tajub teine , et ta sulle meeldib. See on tajutav muide, kui sa kellelegi meeldid, olgu see siis mees või naine. Ise olen vist vale inimene nõu andma, kuna eelistan naisi ja olen naine, kuid meil on palju bi-si, pole siis võimatu, et ka su teine pool on sinust siisi huvitatud. Mida üks mees ikka arvaks ja kas peaksid talle seda rääkima tõttama? Arvan ei arvaks su mees midagi head ja mehed õnneks on nii arusaamatud, et nad ei tule selle pealegi, et naisel võiks olla voodisuhe sõbrannaga. Kunagi nooruses ammu on olnud selline seis mul ja no ei saanud kumbki mees pihta, kuid rohkem ei tea, kuna pole mehi vaadanud.

kogemusest: on naine rääkinud oma fantaasiast teise naisega, olen ka olnud juures, kui on suudeldud. fantaasiatega läksid minu fantaasiad kohe kaasa-milline mees ei sooviks osa saada kahe kena naisega koos olemisest !!!
Suudlemise puhul tekkis hetkeline nõutus, aga kogu tegevus läks sujuvalt edasi ja see nagu ei tekitanud miskit imestust-solvumist vms.
Armumisest pole aga juttu olnud, ega pole ka ise aru saanud.
Eks need kaks eri asja muidugi: armumine ja fantaasiad.
Armumine ikkagi tunne Sinus eneses, mille teine inimene käivitab. Ühiskond on normiks kirjutanud, et see teine saab olla vaid vastassoost. Kui nüüd äkki teisiti, siis...segadus !!! keda kuulata, teiste arvamust ja n.n. moraalinorme ? Või oma tunnet, mis tuleb südamest(eeldatavalt armastuse puhul nii on)
Kas Sinu hing ja tema rahulolu, armastus. Või mehe arvamus ja eeldatav negatiivne reageering.
Sina teed valiku ja nii lähebki.
Kogemuse saad Sa ikkagi, küsimus on vaid ajas...
Armastust Sulle !

Tahan öelda, et kui naine, kes on olnud pea 10 a. nö rahuldavas suhtes mehega, armub äkitse naisesse, siis mõneti võib see ka loomulik vajadus olla.. Nimelt on paarisuhte eksperdid tähele pannud, et pikas (heteroseksuaalses) kooselus võib haihtuda "naiseksolemine" ja ka "meheksolemine". Põhjusel, et mõlemad partnerid on nö lahustunud teineteises. Ja et taastada "naine"/"mees" tunne kui kaks erinevat alget=tõmmet (tänu millele kunagi need kaks inimest ka kokku said), on naisel vaja kusagilt võtta juurde "naiselikkust" (=naiseksolemise tunnet) ja sama ka mehe puhul.
Naiselikkust kogeb naine naises ja mees mehelikkust mehes. Milliseid valikuid sellisel "toitumisel" keegi teeb, sõltub inimesest endast. Ja "armumine" on üks võimalus, samas keegi teine võib end "naiselikkusega täita" lihtsalt mõne sõbrannaga poes osteldes..
Samas on hea, kui su meeski "toidaks" taas oma mehelikkust, siis saaksid taas mehes Meest näha ja tunda..

Aitäh teile! Poleks uskunud nii mõistlikke vastuseid saada oma teemale :) Eks ma lasen asjadel ise kujuneda ja vaatab siis mis sellest saab. Tänud veel kord :)

Mina otsustasin oma suhte mehega lõpetada ja astuda suhtesse siis veel üsnagi tundmatu naisega. Lapsi mul ei olnud. Asi oli seda väärt, tugevast tõmbest kasvas armastus. Loomulikult ei ole kõik roosiline, sest mu oma pere näiteks ütles minust lahti, aga mina ei kavatse küll oma südant niimoodi sundida. Ole julge! Ära kahetse midagi, elu on liiga lühike!

"otsi sobivad rohud, siis leiad ka endasugused vinn-punnilised puindunud lesbimammid."

Kui sa vaid teaksid, kui ilusaid ja ahvatlevaid lesbi- ja bi-naisi maailmas elab...

See on isegi teisejärguline, kas see teine inimene on mees või naine. Samasooliste suhe lisab huvitavust teemase juurde, kuid probleemi sisu on selles, et sa oled kellessegi teise armunud.
Võib-olla on sul lihtsam ennast analüüsida, kui mõtled, et see naine on teine mees. Mida sa siis teeksid?
Mehena ma tean, kuidas hormoonid kogu aeg lollitavad. Olen ka mehega ära proovinud. Tekivad armumised ja meeldimised. Mina soovitan, sul sellest naisest fantaseerida, rahuldada ennast temale mõeldes. Seksi oma mehega ja mõtle sellele naisele.
Aga ikkagi praktiline soovitus: ära lase sellel hormoonipuhangul oma elu vastu taevast visata. Kahju neist teistest, kes sinna lagunenud pereriismete vahele jäävad.
Ära mehele midagi räägi.

see võib olla ka midagi sarnast, kui armutakse filminäitlejasse. temas on midagi, mida sa imetled
tegu võib olla su illusiooniga..ainus viis teda saada on asi reaalseks teha.. ütle talle,kui julged
ja sa näed et see on roosa prill, mille läbi sa vaatad
kui ta reag vaenulikult, saad külma dushi osaliseks
ja kui teeb ettepaneku edasi minna, siis, vean kihla, et sa ise hüppad alt ära
mõlemal juhul on hea see, et tuled maa peale tagasi
aga ega kindlat ei saa väita enne, kui uurid järele, mis on tõsi ja mis mitte
fantaasiad on tavaliselt head ja ahvatlevad seni, kuni nadon fantaasiad.. kes päriselt tahab erinevaid asju proovida, see ei unele nii palju

Olen suhteliselt tolerantne igasuguste puudustega inimeste suhtes, aga vot sellest homo promomisest ma küll aru ei saa.

Ei lähe ju ükski teiselaadilise puudega, nagu näiteks autist või siis muu vaimupuudega inimene oma puuet tänavale demonstreerima ja välja karjuma.

Miks need homod ei saa rahulikult oma elu elatud ?

Olen kindel, et kui nad ise ei käituks nii väljakutsuvalt, siis poleks neil mingit põhjust kurta, et neid ei sallita või et neid lausa vihatakse.

Ei saa aru, vist tõesti ei saanud aru või ei lugenud teemat läbi. Teemaalgataja ju ei ole homo.

naine, kuidas Sul vahepeal läinud on? Kas need segased tunded on veel alles või on saanud Sinu lugu mingi lahenduse?

Omadest kogemustest võin öelda, et olin abielunaisega päris mitu aastat salaja suhtes, kes samuti avastas endas tunded üllatuslikult teise naise vastu ja seda alles 30-ndates aastates. Tema oli siiski aktiivsem pool, mistõttu see suhe alguse sai. Lihtsalt ta ei suutnud enam oma tundeid varjata ja mina läksin sellega kaasa. Paraku aga oli ta liiga arg, et oma elu lõplikult muuta ning oma südame järgi toimetada. Nii ta jäi oma pere (mehe ja kahe lapse) juurde. Mina teda selles ei süüdista ka, saan aru. Aga südamevalu oli, ma arvan, meile mõlemale veel pikaks ajaks. Ma loodan, et tal läheb hästi ja ta on siiski suutnud leida tasakaalu ning et ta on õnnelik.

Kui Sul on tunne, et tahaksid sellest teemast veel rääkida, olen nõus Sind kuulama.

Ei ole erilisi muudatusi vahepeal toimunud. Kõik on minu sees endine aga selle vahega, et oskan nüüd veidi rahulikum olla ise. Kõik muu on ikka samamoodi.

aga kas see siin ei purusta müüdi, et seksusaalsusega sünnitakse. Vabandan lesbi, kuid sinu positusest jäi kõlama, et sinu valitu oli paha ja jäi mehe juurde. Aga äkki ta ikka polnudki lesbi. Ta oli lihtsalt hetero, kes katsetas?
Et kuidas siis on? Korra katsetad ja kohe oledki. Olen isegi päris mitme naisega suudelnud, kuid minul isiklikult ajas see südame pahaks.

to vabandust: ma ehk ei väljendanud end kõige paremini, aga seda, et ta paha oleks, ma kindlasti ei arva. Ja ei arva ka seda, et ta tegelikult hetero on. Neid põhjuseid ma ei hakka avalikult siin lahkama, miks ta oma pere minu asemel valis, asi oli hoopis milleski muus ja see oli meile algusest peale teada. See ei tulnud mulle üllatusena.
Jah, inimesed sünnivad kindla seksuaalsusega, aga kui ühiskond ei kiida seksuaalvähemusi heaks ja elu on juba teisiti üles ehitatud, siis seda kõike lõhkuda ei ole nii lihtne. Mida rohkem ühiskond gaysid ja lesbisid tolereerib, seda vähem inimesed julgevad tunnistada, kes nad tegelikult on ja elavad suhetes, milles nad pole õnnelikud.

st. mida vähem ühiskond gaysid ja lesbisid tolereerib...

Minu jaoks ongi see kõige kummalisem, et ma pean ennast täiesti heteroks, olen alati pidanud ning ilmselt pean ka edaspidi. Kust siis järsku sai tulla armumine samasoolisse?

Sama arvas ka minu eks, kuniks... Ainult vahe oli selles, et ta ei nautinud mehega olemist.
Sarjast 'L-word' üks hea repliik: "All girls are straight until they're not!" :P

Aga tegelikult, kas Sa kujutad ennast ette selle naisega ka füüsilises kontaktis olemist? Selles mõttes, et on Sul ka tema osas füüsiline tõmme või on see armumine rohkem emotsionaalne? On see naine naiselik või pigem nö 'tomboy'? Kuidas Sa homodest arvasid/neisse suhtusid enne kui Sa sellesse naisesse armusid?

Jah, vägagi kujutan ette ka füüsilist lähedust. Tegemist on väga naiseliku naisega, ma ise olen samasugune. Üldiselt olen olnud homode suhtes üsna neutraalne terve elu aga mehi omavahel intiimses kontaktis lähedalt siiski ei ole kunagi näha tahtnud. Naisi lihtsalt pole juhtunud nägema päris elus sedasi. Aga nt "tomboy" tüüpi naised on minus tekitanud pigem ebameeldivaid emotsioone alati.