Ma ei oska üldse inimestega suhelda. Ma ei oska millegist rääkida. Sõpru ja tuttavid mul ei ole. Samuti ei ole naist ja peret. Põhjus ikka sama, et ei ole millegist rääkida. Naised ju tahavad, et mehel peab olema hea huumorimeel ja mees peab olema jutuks, et temaga igav ei hakaks. Muuta ma ennast ei oska

Kas teab keegi kedagi, kes on ka sarnases olukorras.
Kas on veel selliseid inimesi?

Mees 27

Pikk jutt - ★★★★ jutt. Sõpru on, mõned tuttavad ka, aga tunne on suhteliselt sama. Seega:

Kõigepealt ära unusta, et enamik inimesi tunneb ebakindlust esimest korda võõra inimesega rääkides. See pole midagi ebatavalist ega ebanormaalset.

Harjutamine teeb meistriks. Otsi olukordi, kus Sa saad ennast proovile panna. Omaette istumine ja põdemine ei muuda Sind osavamaks ega enesekindlamaks, küll aga teevad seda kogemused. Mida Sul kaotada ongi? Oletame äärmuslikku varianti, et Sa ütled midagi rumalat ja tutvusest ei tule midagi välja. Aga kui Sa vait oled, siis ei tule ju niikuinii?

Kui esialgu ei julge tuttavatega suhtlema hakata, siis hakka harjutama võõraste peal, keda Sa ehk elus esimest ja viimast korda näed. Näiteks küsides tänaval kella, kuskil ootejärjekorras või liftis olukorra kohta midagi märkides. Ühes ruumis lähestikku vaikimine pole rääkimisest sugugi kergem. Poeta märkus antud olukorra kohta - tõenäoliselt saad mõne samalaadse vastuse. See aitab suhtlemispinget väiksemaks võtta ja tasapisi hakkad end ka tuttavate keskel loomulikumalt tundma.

Katsu end vestluskaaslase asemele mõelda ning kujuta ette, kuidas talle läheneda.

Kui vestlus ikka väga kiiva kisub, siis miks mitte oma vestluspartnerile öelda, et "minu jaoks on tegelikult raske võõrastega rääkida – kuidas sinuga lood on?". Enamasti on inimesed mõistvad ning abivalmid või siis võib Su vestluspartner end tegelikult samamoodi tunda. Tunnete "lagedale toomine" aitab samuti pinget vähendada.

Mõtle, missuguste inimestega Sulle meeldib suhelda. Kas Sa ootad, et nad vahetpidamata vaimukusi loobivad või pigem räägivad loomulikult? Tõenäoliselt meeldivad Sulle ka need huvitavad inimesed, kes on tagasihoidlikud. Miks peaksid siis ise kedagi teist mängima? Ole see, kes Sa oled.

Kui Sul on mõni sõber või hea tuttav, räägi temaga oma probleemist. Las ta räägib Sulle, millisena tema Sind näeb – kas see langeb kokku sellega, millisena Sa iseennast näed?

Mida rohkem Sa suhtlemist väldid, seda vähem on Sul võimalusi oma suhtlemisoskust harjutada. Ja vastupidi – kui suhtled rohkem, harjud ajapikku ja muutud loomulikumaks.

Ära noruta kodus. Ela aktiivset elu, mine kuskile trenni või huviringi. Sealt leiad kaaslasi, kellega saab ka suhtlemist harjutada. Mõttekaaslastega tutvumine läheb ehk lihtsamalt ja loomulikumalt kui võhivõõrastega.

Kui Sa tahad uusi sõpru ja tuttavaid leida, pead ise teistest inimestest huvituma. Keegi ei taha olla Sinu sõber, kui Sa tunned huvi ainult iseenda vastu. Pööra kaaslasele tähelepanu. Hooli ja huvitu temast. Näita talle välja, et teine huvitab Sind. Sa saad just niipalju vastu kui Sa annad. Ainult teise küsimustele vastamine on passiivne viis käituda – sellega Sa ei motiveeri oma suhtluspartnerit edasisele vestlusele.

Kui satud kellegagi kõrvuti istuma või lähestikku, siis ära vaiki, vaid küsi temalt midagi. Kui ta räägib edasi (ja inimestele meeldib rääkida), siis näita, et oled tema jutust huvitatud. Küsi küsimusi, mis ei lase lühidalt vastata (ei ja jah) ja anna oma hoiakuga mõista, et oled tähelepanelik kuulaja. Vaata inimesele silma, naerata, näita mõne lühikese fraasiga ("jah?", "tõsi", "seda poleks küll oodanud", "mhmhh"), et oled huvitatud jutuajamise jätkamisest.

Ütle teistele midagi meeldivat (kuid mitte punnitatud komplimente). Ütle siis, kui Sulle tõesti mingi asi meeldib. See muudab inimesed sõbralikumaks ja avatumaks.

Kui viibid seltskonnaga koos, siis räägi teemast, mis kõiki huvitab. Näiteks: mis tund on järgmine, kas koduülesanne oli raske, mis filmid kinos jooksevad. Võimalusel osuta millelegi, mis kogu seltskonda ühendab. Näiteks "tegelikult meie klass on palju normaalsem kui paralleel".

Väldi negatiivseid märkusi ja tagamõttega repliike. Igal pool on midagi head, mida esile tõsta. Näiteks vihmasel hommikul kooli jõudes võib öelda garderoobis midagi sellist, et "ohh, küll on hea siia teie juurde sooja saada". Sõnastuse võid muidugi endale sobivama valida.

Kui teised lähevad kuhugi, võid küsida, et "kas te kavatsete kuhugi minna?", sest võimalik, et Sind kutsutakse siis kaasa. Kui rühm inimesi omavahel suhtleb ja ei pane üksikut tähele, siis see võib olla täiesti loomulik. Nemad ju ei tunne, et neil midagi puudu oleks ja seega nad ei pane tähelegi, et keegi on üksi jäänud. Ei osata tulla Sulle oma seltsi pakkuma. Kui Sina ka rääkima ei lähe, jääbki suhtlus väheseks.

Ära jää norutama, leia ise väikseid võimalusi teistega rääkida. Pöördu inimeste poole väikeste palvetega, mida neil oleks lihtne täita.

Ole heasoovlik ja abivalmis. Tervita (sest see on esimene samm Sinu poolt) alati kui näed oma kaaslasi. Võimalik, et nad ei tervita alguses vastu või on üllatunud, kuid ära lase sel ennast segada. Kui Sa oled järjekindel, siis olukord muutub üsna pea. Kui keegi on nõutu või hädas, paku esimesena oma abi. Selles olukorras pole samuti raske vestluseni jõuda.

Võta initsiatiiv enda kätte, ära jää ootama teistepoolset pöördumist.

Kui Sa ringi kõnnid, siis mõtle sellele, milline on Su ilme ja hoiak - kas kössis ja mööda seinaääri või lahke ja avatud. Reageeri sõbraliku tähelepanuga igale pöördumisele.

Suhtlemisraskuste puhul võib abi otsida ka psühholoogilt, kaaluda teraapiavõimalust (näiteks kognitiiv-käitumisteraapia) ja suhtlemis- ja videotreeninguid (näiteks psühhodraama grupid).

Kui sa olukorraga rahul pole, siis tuleb seda muuta. Nagu näha, pole. Kui oleksid introvert, siis ei vajakski väga inimesi enda ümber. Aga samas vaikiva mehega pole tõesti miskit teha... ja ma arvan, et kaks vaikivat kaasat ka pole hea kooslus... seega tuleb endaga tööd teha.
Ja kui tohib, milleks sa endale naist ja peret soovid? Sa oled ju suhteliselt nooreke veel :)

Tead, olen Sinuga üsna sarnases olukorras. Käin küll ülikoolis, kuid seal otseselt sõpru tekkinud pole: isegi loengutes, seminarides olen pigem omaette. Keskkooli ajal oli küll oma sõpruskond olemas, kuid peale kooli lõpetamist, läksid meie kõigi teed kahjuks lahku. ;(

Ehk peaksingi ennast muutma ja olema ise aktiivsem, siis tuleksid ka uued tutuvused kergemini, kuid paraku olen juba kord selline vaikseke ja ise just väga kellegagi rääkima ei tõtta. Ja olen sellega ka leppinud, et ju ma siis iseenda parim sõber olen! :) :)

Mehe huumorimeele koha pealt on sul vast isegi õigus: mees peab naljast nii-öelda aru saama, et igasuguse tühja-tähja pärast tüli ei tekiks, kuid see, et mees just ilmtingimata jutukas peab olema, küll paika ei pea. Vähemasti minu puhul küll mitte. Mu meelest see, kui saad inimesega koos olla, ilma midagi ütlemata, kuid samas justkui tead, mida teine tunneb, on kordades parem ja väärtuslikum...

Selliseid inimesi on. Ja kuidas veel. Alles siin oli üks teema, kus üks noor tüdruk tundis end üksikuna. Natuke aega läks mööda ja neid vastuseid tuli üpris palju kes oli samas situatsioonis.
Proovisin leida seda postitust, kuid ei leia hetkel. See on muidu 'Saame Tuttavaks' all.

Kirjapildi järgi sa pole just idioot. Aga miks sa ei räägi asjadest, mida sa hästi tunned ja millest huvitud?

10 sõna päevas ja kooselu toimib juba aastatid. Milleks vahetada mõttetuid sõnu aja täiteks?
ei meeldi lobisevad mehed.

seksi saab? mis täna süüa ka on? lähme nüüd magama? v?

Kui ei räägi, siis ei räägi. Miks peab üldse koguaeg rääkima? Pigem kipub nii olema, et mida mehelikum on isend seda tõsisem ta on ja vähem räägib - naised ja naiselikud mehed on pigem need kes palju räägivad.

Mis puudutab naljade tegemist siis parem tee vähe head nalja kui palju halba või "lamedat" huumorit. Teravmeelsed naljad on kõige paremad.

Algul tegele mingite selliste tegevustega kus oled koos teiste inimestega aga samas ei pea palju rääkima. Näiteks pane end kirja tantsukursustele. Seal keskendutakse pigem sammude ära õppimisele kui rääkimisele, lisaks puutud kokku ja harjud ära ka naiste läheduses olemisega. Ühesõnaga piltlikult öeldes tapaksid mitu kärbest ühe hoobiga.

Jõudu ja püsivust tegutsemiseks!

Kas on kohustus rääkida?Ei oska vaiki!

Vähe rääkimine on mehelikkuse tunnus?? Sry, no way. "Ürgmehel" ehk küll, aga kui tähele panna, siis sellele sõnale antakse tihti halvustav tähendus.
Rääkimist saab harjutada. Ega alati polegi tähtis, mida täpselt sa ütled, vaid tihti loeb kehakeel, suhtlemisviis jne.
Alustada võiks mõnest hobist, nt sportlikust hobist. Tõesti, tantsimine on supervariant, seal pead peamiselt naistega suhtlemisel viisakas olema ja muud pole vajagi. Meessõprade saamiseks jälle jalka, korvpall. Squashis ja tennises leiad mõlema sugupoole esindajad.
Võta lihtsalt vabamalt. On sul lemmikmuusika, lemmikkirjanik, lemmikfilmid? Alustuseks kõlbab neist rääkida küll. Enamikele inimestele läheb väga peale see, kui küsid nende kohta küsimusi ja kuulad osavõtlikult, kommenteerid nende juttu jne. Kui kohtamisel kardad piinlikku vaikust, siis kutsu alguses välja kinno, bowlingule, minitripile, teatrisse vms kus ei pea palju rääkima ja põhiteemaks ongi seesama film või etendus.

äkki sa oled asperger?
neil ka ju tõsiselt ei olegi soovi kellegiga rääkida ja nad ei räägigi.
ja milleks sa muretsed? tahad siis niiväga kellegagi rääkida, või tahad peret ja naist?
Mu meelest, kui endaga rahul oled, siis ela niimoodi edasi kui ennegi elasid. Ei pea olema sõpru ja tuttavaid ja peretki mitte, kui sul selle järgi vajadust ei ole.
Aga kui on .... ega kõikidele naistele ka lobisevat meest vaja ei ole. Siin teemaski ju sulle üks ealiselt sobiv naine väidab, et ka tema on samasugune üksik ja vaikija. Kirjutage teineteisele, võib olla sobitegi koos vaikides elama:)

Sama siin.

Kõige raskem ongi see, et ma ei ole eluga rahul. Samas tunnen end väga hästi, kui ma ei pea kellegagi rääkima, kui keegi ei ole mu kõrval, saan vaikselt oma elu elada. Ma ei pea mõtlema välja sõnu ja lauseid mida nüüd jälle öelda, rääkida. Mind ikka häirib mõte, et miks ma selline olen. Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi, et on veel selliseid inimesi olemas. Aga tunne on pisut parem, kui siin mõned arvavad, et on ikka selliseid.

kas sa kuulata oskad? ehk siis aru saad, mida sulle öeldakse?

polegi vaja rääkida, on vaja vestelda. Lase vestluspartner dikteerib teemad ja mine teemaga kaasa. Igal teemal saab kaasa rääkida, kasvõi seda, et sa ei tea teemast midagi, aga sooviksid rohkem teada ja paluda teisel teemat valgustada. Jas nii stpby step hkkabki vestlus arenema.
Kõige hullem ongi kaaslane, kes ainult "räägib" .... st võtab ette mingi oma arust huvitava teema ja kukub jahvatama. Kordagi jälgimata kas teist(teisi) see üldse huvitab. Minu tutvusrinfgkonnas on üks selline - kõik hoiavad temast eemale, sest ei viitsi kuulata tema igavaid monolooge tema perest ja tema tööst. Keda huvitab?

nn

Siis peab küll teisi riiki kolima, sest Eestis selliseid inimesi väga ei ela, kes räägiks.

Ma ka ei räägi eriti inimesetaga aga seda just seepärast, et vastapool ei ole võimeline suhtlema. Haruldane juhus, kui leiab suhtleva inimese.
Tahaks vestelda aga kui vastu tuleb ei, ,jah, mhhmm ja 3 sõnalised laused, siis tunne on selline, et ma vist piinan teist.
Ja kui ma jätan teemaarenduse vestluspartneri kanda, siis vestlust võibki ootama jääda.

Virtuaalselt võid olla kes iganes. Sul on ehk valusaid mälestusi hingel, mis haiget teevad ja enda väärtust madaldavad. Kuid su elu on sinu kätes. Ja on inimesi, kes aitavad toetada, kui vaja. Kas või anonüümselt internetis. Näiteks lahendus.net saidil. Mul on kõigest tunne,et oled kogenud karme vanemaid, mis pani sind endasse tõmbuma ja siis sa ei suutnud piisavalt suhtlemisoskuseid omandada. Siit ka hirm. Isegi kui tead,et pole tõsi, sa ikkagist tunned, et nad karistavad sind kõige valesti tegemise eest.

Soovitan eisalgu hoopis internetis suhelda. Hakka võtma sõna Delfis. Jälgi, mis toimub. Sa ehk tunned,et su pea on tühi. Interneti uudissaitide lugemine, aitab teda täita teadmistega. Ajaga peaksid muutuma huvitavamaks, kui sa muudkui jälgid poliitikat, teadust. Käi naistekas. Siin on juttu inimsuhetest. Saad rohkem aimu naistest. Võta naisteka foorumides sõna. Ühel hetkel virtuaalne elu, teeb sinust huvitava inimese. Siis kasuta oskuseid reaalsuses.

On olemas isiksuse tüübid. Uuri nende kohta. Kuid soovitan psühholoogide teooriaid. Mitte okultseid astroloogiaid ja numeroloogiaid. Siis tead ette, milline keegi on. Ja ürita jälgida erinevatest tüüpidest inimesi. Võtab aeg, kuid millalgi omad arusaama, kes keegi on, seal hulgas, kes on sulle sobivad.

Loe ka psühhoanalüüsist natuke. Siis mõistad, mis inimestes toimub. Ühel hetkel ühenda teadmised vaatlustega reaalsest elust. Võid taas seda proovida esmalt naisteka foorumis, hiljem kogenenumana, proovida reaalsuses.

Ja uuri mõnda valdkonda. Näiteks filosoofiat ja kultuuri, mis on küpse inimese jaoks huvitavad valdkonnad ja teevad sind teiste silmis põnevaks. Soovitan just neid, sest valdkondadest on palju raamatuid raamatukogus. Filosoofia ja kultuur on lihtsasti arusaadavad, kuid huvitavd vestlusteemad.

Kui vaeva näed, aga see vaev on enam-jaolt vaid netis suhtlemine, mis on tegelikult mõnus ajaviide, siis mõne kuu pärast oled juba edusamme teinud.

Oh, ma ei teadnudki, et selliseid inimesi veel on, ja nii palju. Tundus, et olen üksi siin koledas maailmas. Loomariigis oleks minusugune vist juba ammu hukka saanud, üksik ja sisimas nõrguke :)
Samas kui siin Tlnas ringi vaadata ja ühistranspordiga sõita, siis neid inimesi, kes naeratavad ja tunduks abivalmis... kelle käest miskit küsima läheks... on ikka jubevähe. Enamus tunduvad tõsised ja külmad, u et kui midagi küsida julged saad mööda pead.
Vot ega ei oskagi rohkem miskit öelda.. on nagu on, mis seal ikka.

Tallinnas ongi inimesed rohkem sellised külmemad, ükskõiksemad. Seda olen ise märganud ning ka kuulnud paljudelt teistelt, kes nii põhja kui lõuna pool arvestatava aja elanud. Lõunaeestlased kipuvad olema veidi avatumad ja nendega on kergem jutule saada. Ei teagi, miks see nii on.

Mina aga olen naine, kes sinusuguseid mehi elu aeg ligi on tõmmanud, sest oskan nendega vestelda (muide, mitte "millegist" vaid "millestki") ja minuga tunnevad ka tagasihoidlikud inimesed end hästi. Tean, et minusuguseid inimesi on veel küll ja küll. Seega otsi sobivaid suhtlejaid!

Aga millega sa ikkagi rahul pole ?

Kui julgust jääb puudu, siis kasvata enesekindlust näiteks kehalise arenguga. Vaevalt sa igaühega üldse vestelda tahad, aga huvipakkuva inimese kõnetamisel jääb tihti just julgusest puudu.

Rääkimine pole oluline. Oluline on suhtlus. Suhelda saab ka rääkimata.
Näiteks lao kohvikulauas taskutest välja oma BMW võti, rahakott, kuldne Iphone, võta kätte kohviku menüü ja voldi/rebi sellest kolme jalaga elevant, tee lauaserval paar galoppi, seejärel paned selle lauale seisma ja teed telefoniga pildi. Kõrvallauas olevalt piigalt küsid numbri, et pilt talle saata. Kui küsib - miks? siis vastad, et mälestuseks esimesest kohtumisest.
Tegelikult meeldib naistele mängulisus -originaalne, lihtne, isegi loll-armas tegu avab inimese ja muu järgnev jutt pole üldse oluline - see tuleb ise.

Bentley võti ja Viimsi mereäärse villa võtmed:)

http://www.jeshua.net/ee/lightworker/jeshua3.htm

Kas sa oled psühhiaatrit ka külastanud? Võib-olla peaks oma murest rääkima? Kas on võimalik, et sul on aspergeri või autisti diagnoos?

Aga kuidas Sul internetis suhtlemisega on? Kirjutamisega üldse? Ma ei pea silmas FB-i, vaid näiteks meilitsi või Skypes kirjalikult lävimist. Äkki oleks tore omada mõnd kirjasõpra? Või Sa ei tunne vajadust üldse inimestega lävida? Mina ka näiteks ei suuda tühjast-tähjast rääkida, alati imestan, et kuidas teised naised omavahel nii kergesti ühise keele leiavad. Aga kitsas ringis suhtlen küll. Ja kirjalik eneseväljendamine tuleb vist paremini välja kui lihtsalt lobisemine. Ma ei oska lobiseda. Vist kah väheke asperger. Aga psühhiaater nüüd küll vaevalt täiskasvanud aspergerit aidata saab.

Psühhiaatritest ja psühholoogidest pole miskit tolku..

Ma kõiki kommentaare ei lugenud.
Tee kindlaks kõigepealt mida sina tahad? Ära mine kaasa moe vooluga, kus nõutakse teatud asju tegema. See on täitsa normaalne, kui sa ei taha kellegiga suhelda ja oled otsustanud üksi elada. Sa ei pea tegutsema nii kuidas teised.