Möödunud suvel kohtusin naisega kelle peale pidevalt mõtlen. Ma tean, et oleks parem kui saaksin esialgu temast üle kuna mu elu oleks siis meeldivam.
Mul on tunne, et kui veel pikemalt ta peale mõtlen siis teen ma sellega endale liiga selles mõttes, et teen ennast lolliks ega võta asju vabalt ja nii nagu nad on.
Aga temast üle saada ma tegelikult ei soovigi, lihtsalt tahaks olla selline nagu olin enne temaga kohtumist. Ta on mind reostanud, ta vist voolis mu ajust sileda ümara kera.
Üldiselt on mul teistest naistest kama kaks, kas kasutaksin neid ära või mitte mulle kama kaks. See vist ongi protsess arusaamaks kellega möödunud suvi kokku puutusin, et nii lihtsalt ma ei pääse. Protsess on ka oma eluga toime tulemine kui ta mul peas on, ma mõtlen ta peale tegelikult koguaeg. See on juba nati haiglane, ma nautisin oma elu väga enne temaga kokkupuutumist. Pärast teda olen ma nagu mingi külamees kes käib tublisti tööl, et raha teenida selleks, et fantaasias temaga olla saaks. See ongi haiglane, enne olin täiesti vaba, tegin mis tahtsin ja tundsin ennast nagu vana killuke universumist mida ei suuda mitte keegi mõjutada ega katsuda. Siis tuli tema. Nüüd olen nagu mõni nõmedik kellel mingisugused iseloomu omadused on mille üle otsustatakse milline olen.. jah olen hea aga temast mõtlemine teeb minust siledaajulise inimvormilise kuju kelle pihta võib iga-üks midagi heita.
Vot selline mure on minul. Mu aju ei ole sile vaid mu kaks kera. Algus seegi.