Ettekuulutus 2016 a. saabuvast maailmalõpust saabki teoks läbi murdepunkti, millest algab lõputu õudus, mis kestab ja kestab ning puudub võimalus seda reaalselt lõpetda.
Kogu aeg säilib lootus olukorra positiivseks lahendiks ja kogu aeg tuleb tegeleda uue negatiivse reaalsusega mida tuleb läbi kokkulepitud positiivsuse lahendada ja iga lahendus käivitab järgmise negatiivse reaalsuse. Selliselt lõputult nokk kinni saba lahti hääbutakse ja hääbutakse ning lahendust ei tekki ja suurt õudsat pauguga lõppu ka ei tule, mis oleks parem, kui lõputa õudus.
Multikultuuri tipphetk käivitab maailmalõpu.
Maailmalõpp on lihtsalt senise piibelliku kokkuleppelise maailmalõpu algus, mille lõpp venib ja seda ei ole enam võimalik läbi senise väljakujunenud loogikaga lõpetada.
Eestlastel, keda kutsutakse põrgukatlarahvaks ei pruugi selline lõpp üldse halb olla nagu nukitsame laulus: “Pahad on pahad ja head on head aga võib olla pahad on hoopis head.
Eestlaste individuaalne egoism ja suhteline umbusk kõige suhtes võib anda tulemi, mis sobitub kõige paremini segasesse aega – põrgukatlas läheb elu paremaks ja ka halvemaks, lihtsalt oleneb mis nurga alt vaadata ja oleneb kui palju allakukkumise võimalust. Lootus uuele tõusule jääb ju alati ja kukkumine annab ka kogemusi ning uusi vaatenurki juurde, mis teevad jälle targemaks aga samas on ebamugavad või katastroofilised mõnele.
Kui asi on täitsa p...s ja enam hullemaks minna ei saa, siis olgem ikka optimistlikud ja liigume ikka edasi uue reaalsuse poole.