Mul jookseb abielunaisena juba kümnes aasta. Sellele avamerele kihutasin oma lootuste ja ootustega ja tõesti kõik oli hüper-super ilus. Mul oli oma ettekujutus õnnelikust perest ja see ei läinudki väga lahku mu abikaasa omast. Ja algusest peale olen ma teadnud, et emmetamine on mu mehe jaoks ebamugav ja ebameeldiv. Ja siis tulid lapsed, mina jäin koduperenaiseks. Mees käis tööl, tuli väsinuna koju ja esimene küsimus oli: "Mis täna söögiks on?" Õppisin selgeks, et väsinud tegelasele on kõhumure tähtsam, kui emmetamise ebamugavus. Ja ega õhtu jooksul rohkem küsimusi/seletamisi ei tulnudki, ta oli ju väsinud. Väsinud inimest ei segata. Kui lapsed suuremad ja pere harjumused juurdunud, siis ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa pidada mitut õhtusöögikorda. Kui söök valmis, kutsusin pere sööma. Kes hiljaks jäi, nägi ees koristatud lauda. Abikaasa küll ei kobisenud, aga see polnud ka lahendus minu jaoks. Minu meelest näitavad vanemad eeskuju lastele, kuidas austada oma pere liikmeid ja üheks seigaks selle õpetuse juures on ka toidu ja toiduvalmistaja austamine oma õigeaegse kohalolekuga õhtusöögil.
Niisiis tõstis minus pead ema, kes kujutas ette, kuidas ta oma lastest inimesed saab, aga tegelik pereelu käis sellele vastupidises suunas. Ma olin mõttes ehitanud valmis oma pere mudeli ja nüüd selgus, et tegelikud ehituskivid ei sobinud sellesks või osutusid ristküliku asemel keraks. Minu turvaline pilt meie pere heaolust hakkas murenema.
Võibolla ka sinu kaasa tahab olla sulle parim ja õpib sinu kõrval selgeks selle mida tegelikult vajad. Aga et ta ei õpiks omapead, siis tõesti võiks olla parim viis probleemidest rääkimine.
Meie ei räägi juba ammu, sest mu mehel pole kunagi probleeme olnud! ja mina ei jaksa kogu aeg õppida õhust valesti aru saama tema lennutatud soove. Ja ikkagi tahaks sama mehega mõnusat kodu edasi "mängida". Mulle tundub, et rääkimine aitaks ikkagi veel. Ilmselt oleks tunduvalt lihtsam olnud, kui oleksin jaksanud teda rääkima tirida, nagu ma seda algusaastatel tegin. Ja ega ma enam täpselt mäletagi, millal rääkima meelitamise/keelitamise lõpetasin. Vist siis, kui abi kaasa teatas, et ta kardab neid jutuajamisi. Ära sina karda! Tüütu on tegeleda argade ja laiskade meestega, kes arvavad, et sa oled nende emme nagu oled emmeks ta lastelegi.
Õhtusöögi jama on küll sobiv näide, kuid emmetamise juurde käib kõik muu koduste töödega seonduv.
Ahjaa! Keegi küsis, kas su sõbranna on koduperenaine, et nii palju aega jääb emmetamisele. Ma olen meie abielu ajal koduperenaine olnud ühe aasta ja viimased 4 aastat töötan spetsialistina(julgen väita, et ka hinnatud), kuid see ei ole kuidagi parandanud minu oskust kodus hakkama saada.
Kuskilt kuulsin kunagi, et korteris elavatelt meestelt oleks justkui meeste tööd ära võetud. Lund ju rookima ei pea. Ahju, mida kütta kah pole. Rääkimata katuse parandamisest või korstna puhastamisest. Isegi autosid ei saa enam omal käel putitada. Jäänud on vaid korteri remont, aga seda iga päev kah ei tee.
Rääkige, äkki saad kodusesse ellu sinagi sekkuda võttes naiselt mõned tööd üle, et teda ennast emmetada. Ilusat õhtupoolikut teile!