Mind häirivad mõned asjad. Näiteks häirib mind must-valge maailm: kui miski-keski ei meeldi, siis on ta halb. Ja üdini halb. Kui miski on hästi...siis ta ei pruugi ikkagi olla hää. Miski peab selles hääs asjas olema ikkagi halb. Ja kui ei ole, siis mõtleme juurde..kohe kergem hakkab justkui.
Ma olen õppinud vaatama ilma-elu positiivsena. Selleks, et inimene mu silmis negatiivsena paistaks, peab ta ennast minu silmis negatiivse kangelasena tõestama. Kas see on sinisilmsus ja/või naiivsus? Kas ma olen erand, või lollakas.
Mis on see, mis inimesi nõnda kibestunuks on teind, mis ei luba isegi võhivõõrastele andestada? Kas see on pataloogia...ja kui on, kas seda annab ravida?
Olen nõus väitega, et see kirjatükk on ajendatud möödunud nädalasest insitendist, kus Feliks osutus paha rongaisa musternäidiseks. Ju ma siis ikka natuke olen sellest häiritud...a mis sest...kuigi tulemust (mu lapsele isa) see hurjutamine ju ei and:(