Kas teil, siinkirjutajad, on olnud sellist kogemust, et majanduslik ebavõrdsus rikub suhted lähedastega? Asjade seis on hetkel selline, et mina elan linnas oma majas ja teenime mõlemad mehega korralikult. Õde samas oli paar aastat tagasi sunnitud tagasi vanematekoju kolima, sest eraldi elamine käis üle jõu. Mees jäi tal töötuks.
Armastan oma kodu ja peret väga, aga viimasel ajal lausa ei taha enam maale neile külla sõita. Käitun ma siis nii või naa, ikka tunnen, et halvasti. Kui viime midagi kaasa, pudeli brändit näiteks, pahandab õde pärast, et jootsime ta mehe täis. Õde küsib kogu aeg, mis mul seljas olevad asjad maksavad, ja kas oleme koju midagi uut ostnud, mööblit vms ja palju maksis. Ise on siis sellise pika näoga. Pärast tuleb ema noomima, et mis ma eputan oma asjadega, teine isegi õnnetu. Aga õde ise küsib ju!
Ema suhtumine on selline, nagu oleks tal minu pärast piinlik. Hiljuti oli ema juubel, kuhu asjaolude sunnil tulime mehega kumbki oma autoga, sest mehel oli reedel Tartus tööasju ajada. Ema pahandas, et pidime me siis kahe autoga eputama tulema. Üks tädi küsis, et kus me elame. Kui ütlesin, et oma majas, hakkas ema ruttu seletama, et see on neil selline tagasihoidlik elamine, ja suure laenuga ostetud jne.
Oma arust ma ei eputa kodus. Rahast ei räägi kohe üldse, ja eriti ka mitte sellest, mida raha eest saab. Näit et käisime puhkusereisil, me minu vanematele ei rääkinudki. Viimasel ajal panen maale sõites ekstra tagasihoidlikult riidesse, vanad teksased ja jope. Ega ma varemgi peokleidiga käinud.
Ei tea, mida teha. Kas on keegi veel midagi taolist läbi elanud?