kummaline: kas tõesti? Mulle endale tundub, et sõnastan liiga pikalt ja keeruliselt. Ja siis loen mõne targa mehe (või ka naise) aforismi ja kogu mõte on ühes lauses...
blue: tänan tunnustuse eest!
Pärlite varrukast puistamine... ja midagi tõsiselt puudu... mis mõttes?
Kui tsiteeritakse midagi lihtsalt tsiteerimise enese pärast, siis küll on tühjad sõnad, aga kui sellele eelneb tsiteerija arusaamine pärli tuumast, siis on asjal hoopis teine hingus :) Samas arvan, et harva juhtub, kui tsiteerija aru ei saa, mida loobib, ilmselt ikka teab, et on pärl, aga kui pole sisust aru saanud, siis ta ei peaks ju seda pärliks.
Näiteks Goethe aforism "muuda ennast - muutub maailm", oli mulle mõnda aega tagasi täiesti arusaamatu ja ebaloogiline, pidasin seda suisa tobedakski. Nüüd saan aru, mida ta sellega öelda tahtis :)