Paradoxes of our time by George Carlin


Meil on suuremad kodud, aga väiksemad perekonnad; rohkem mugavusi, aga vähem aega; rohkem haridust, aga vähem haritust; rohkem teadmisi, aga vähem otsustusvõimet; rohkem eksperte, aga rohkem probleeme; parem meditsiin, aga vähem tervist.

Meil on kõrgemad majad, aga lühem kannatus; laiemad teed, aga kitsamad vaatenurgad.

Me kulutame rohkem, aga omame vähem; me ostame rohkem, aga naudime seda vähem.

Me oleme mitmekordistanud oma varandused, kuid vähendanud väärtusi.

Me oleme õppinud, kuidas leida elatist, aga mitte elu; me oleme lisanud aastaid elukaarele, aga mitte elu aastatesse.

Me oleme käinud Kuul, aga meil on raskusi külastada naabrit üle tänava.

Me oleme teinud rohkem ja suuremaid asju, aga mitte paremaid asju.

Oleme vallutanud kosmose, kuid mitte avastanud enamat oma sisemuses.

Oleme konditsioneerinud ja puhastanud õhu, kuid saastanud oma hinge.

Oleme lõhkunud aatomi, aga mitte eelarvamusi.

Kirjutame rohkem, aga õpime vähem.

Me õpime rohkem, aga teostame vähem.

On rohkem puhkust aga vähem rõõmu;

Oleme õppinud kiirustama, aga unustanud ootamise.

On kiirtoidu, kuid aeglase seedimise aeg; on pikkade meeste, kuid mannetute karakterite aeg; on külluslike kasumite, kuid pealiskautsete suhete aeg. On maailmarahu, kuid sisepingete aeg;

Meil on palju sissetulekuid, aga rohkem lahkuminekuid, on palju hoolitsetud maju, aga rohkem katkiseid kodusid.

On ajad, mil see kiri jõuab korraga paljudeni, kuid selle võib kustutada enne, kui see kohale jõuab.


(üsna vaba ja pisut kärbitud tõlge George Carlin'i mõtisklusest)

just nii see ongi, tegelikult pole vahet kas teed palju või vähe või head või halba, niikuinii ootavad sind ikka paremad ja halvemad päevad, rõõmsad ja kurvad hetked, head ja halvad inimesed. Presidendi rõõm ei ole rõõmsam kui prükkari rõõm.

Jutt jumala tõsi - ja see teeb kurvaks ..

Head mõtted, polegi nagu midagi lisada :)

:)) noorus on hukas?:)))

Kui maailm muutub...on see hea või halb? Kui muutuvad hinnagud, väärtused, kombed.....
Ühega olen nõus - inimesed on ainuke loomaliik, kes tegutseb ise oma liigi hävingu nimel.....

Elu läheb mööda ..õnneks pikkamööda..

ja ei anna tendentsid ajas õigustust järeleandmistele iseendas ja iseendale.....aeg antud elada kui kingitus, iga päev, iga hetk....selsamalgi ilmal on pakkuda nõndapalju ilusat-vägevat, valikud igal sammul väärtustamaks iseenda jaoks just minule antud aega....

Nii see on...
Pole head ilma halvata ja tõusule järgneb mõõn. Õnneks ka vastupidi :)

No Nii:... kui ta hetke vaid kestaks, mis mõtet on tulla siis vaevama talujaid, kasijaid, kandijaid... :)

Päris mitme punktiga ei saa nõus olla:
rohkem haridust, aga vähem haritust;
rohkem teadmisi, aga vähem otsustusvõimet;
laiemad teed, aga kitsamad vaatenurgad;
Me kulutame rohkem, aga omame vähem;
Me oleme õppinud, kuidas leida elatist, aga mitte elu;
me oleme lisanud aastaid elukaarele, aga mitte elu aastatesse.

Noppisin need välja, kuna ilma taustsüsteemita ei oma need tähendust. Kui võtame taustsüsteemiks minevikus, siis need ei kehti või on täiesti vastupidi.

Minu meelest on need fraasid täiesti populistlikud ja üritavad oma sõnamänguga pimestada. Enamus neist on negatiivsed, nagu areng oleks halva suunas läinud.
Mida tähendab: oleme lisanud aastaid elukaarele, aga mitte elu aastatesse (peaks vist üks sõna olema). Kas siis tõepoolest elukaare aastad ei lisa eluaastaid, mis siis veel lisab? Autori meelest lisab seda, sõja pidamine, vaesus, madal haridus, vähem mugavusi jne.

Seesinane George näikse olevat väga mul-on-kõik-sitasti-mees. Mul on kuri kahtlus, et ta lõpetab suitsiidiga, kui ta seda juba teinud pole.

Tarakan: Ausalt - usu, ela, jälgi mängu ja koge, Sa jõuad ise ka samale järeldusele, milleni onu George jõudis. Miski, mis on liialt ühele poole kaldus, välistab teise äärmuse. Heaoluühiskond on liialt ühele poole vildakas. Paraku. Antud juhul sellest kirjutatigi. Võiks lausa öelda, et heal ja halval pole vahet. Liiga hästi on juba halvasti. Liiga halb võib jälle hea olla (paneb elu väärtustama ja selle üle mõtlema, oma hinge päästma)

Elu siht on harmoonia - tasakaal, mitte äärmuste vahel kõikumine. Seda me siin Emakesel Maal harjutamegi :)

Asjade tagurpidi pööramine ei anna alati oodatud tulemust. Põhjaga ülespidi vaas ei täida oma otstarvet, põhja sisse augu puurimine ei päästa ka olukorrast välja :)

kassikakk: kas ikka on nii, et kui " Miski, mis on liialt ühele poole kaldus, välistab teise äärmuse"?

mu meelest on lausa vastupidi. üks äärmus kutsub teise esile automaatselt. enamasti küll. ja äärmused on keskpunkti kindlaksmääramiseks lausa eluliselt olulised. ja see kehtib mu meelest rääkides millest iganes...

Jah, Gita, nõus!
Ma mõtlesin seda, et kui üks kaalukauss on üleval, siis ei saa teine samaaegselt üleval olla.
Sõnastasin segaselt tõesti. Vabandan eksitamise pärast :)

Onu George on populist. Ma oskaks ka selliseid fraase loopida a'la stiilis oleme tugevad, aga samas nõrgad. Tema teeb seda lihtsalt teistest paremini, veel eufoorilisemalt.
Kes Jumal Sina oled, et ütled, et heaoluühiskond on vildakas. Kas Sa siis ei pürgi sinna poole? Tahad marksistlikku võrdsust?
Mida rohkem olen elanud, olen näinud, et sellised tagurpidi pööratud vaasi olukorrad saavadki järsku mõistlikuks. Korraga selgub, et tõepoolest on odavam vaasi põhja auk puurida ja vesi sisse lasta, sest vaasi alus ei lase vett läbi ja kui tahame vaasi tõsta kuskile, on odavam osta uus vaas ja uus auk puurida.
Sa ju võid igas asja pessimistlikult vaadata. Igal asjal on halvad küljed, kui tahta neid näha, iseasi, kas need halvad küljed midagi mõjutavad.

Kulla inimesed, milleks võtta elu liiga tõsiselt, niikui nii ei pääse me sellest eluga! Pessimistlikult võttes me olemegi huku äärel - meie kultuuri on tabanud talv - ei ole ideid ega nende loojaid, toimub vaid läbitud faaside taaskordamine erinevates variatsioonides. Inimesed tunduvad mõtteloiud - nagu 19 sajandi vene kõrgklass ning seeläbi pidevas otsingus ja eneseteostamise ihas. Optimistlikult võttes- selliseid kriise on inimsugu ka ennemgi üleelanud, alati leiduvad mõõtehiiglased, kes suudavad uute ideedega inimkonnale uue arengusuuna kätte näidata. Ei ole ühtegi epohhi ajaloost, kus poleks selliseid inimesi. Pregust aega arvestades on nad lihtsalt sündimata või arenemas! Ei taha inimene ennast hävitada - ta piisavalt nutikas, et leida mingi tee pääsemiseks.

Esiteks, ma pole pessimist, lihtsalt realist - igas heas on midagi halba ja igas halvas on midagi head. Mõlemal juhul on vaja teist poolt näha, et kuidagi tasakaalus püsida (seesama, mida Gita selgitas).
Kuidas puutub marksistlik võrdsus siia?! Ükski ühiskond pole iial ideaalne. Sest inimesed on erinevad. Heaoluühiskond vildakas, sest on füüsiliselt liiga hea. See omakorda kasvatab mõttelaisaks ja madalalaubaliseks (milleks ajusid piinata, kui kõik niigi hea on)
Ma ei hakka vaidlema ega ümber kirjutama onu George sõnu. Arvan sama. Tunnen sama.
Sellise arusaamani jõudmist võrdleks Goethe aforismi "muuda ennast, muutub maailm" mõistmisega. Tundub totra ja kauni sõnadereana? Tundus mullegi. Aga maailm muutub, sest nägija silmad ja suhtumise mätas on muutunud.

lee: loomulikult, kõik uus on unustatud vana. Mõttehiiglasi oli juba antiikajal (ja on seda siiani), neid on täna (unustatut meelde tuletamas, sõnastanud arusaadavamalt ja täiendanud omalt poolt oma kogemustega). Iseasi see, kes mida näha on tahtnud. Ja kas on tahtnud :)

PS. Ma ei kuulu ühtegi ususekti. Mida aeg edasi, seda vähem on võimalust, et hakkaksin kuuluma.

Tarakan, anna aga tulla oma positiivsed paradoksid, näiteks samapalju, kui onuGeorgel oli "negatiivseid"...ja soovitavalt siis mittepopulistlikult...
Umbes, et "käitume, kuidasjuhtub, aga maailm on ikka veel alles", või et "aega on küll vähe, aga tähtsad toimetused saavad alati tehtud"... ?
või kui sa ei taha üldiselt rääkida, ütle siis, mida sa ise igal uuel päeval teed/näed paremini kui eelmisel, millega oma optimismi toidad? Küllap oleks paljudel sinu kogemusest õppida...

Huvitav, mida Sinuga heaoluühiskond teinud on, kas on kasvatanud mõttelaisaks ja madalalaubaliseks või oled üks kaasaja mõttehiiglasi?
Ma kahtlen selles, kas heaoluühiskond mõttelaisaks kasvatab, pigem füüsiliselt laisaks. Keskmine heaoluühiskonna inimene mõtleb võrratult rohkem kui sajand tagasi keskmine inimene. Oled ehk tähelepannud, et ainult mõtted ongi tõeliselt kallid asjad kaasajal. Vaata kui palju kontorirotte on tekkinud, kes mõtlevad ainult. Ka minu töö on ainult mõtlemine.

Mina vaatlesin neid paradokse üldistena ja ei saanud tänu sellele nende kõigiga nõustuda. Üldiselt ei ole ju nii, et haridusega inimene ei oma haritus. On erandeid. Kui teie tahate üldise asemel vaadelda erijuhtusid, siis on teil õigus ja need paradoksid kehtivad ehk esinevad.
Ei hakka siin vaidlust aretama, sest suudan ka mõista, et teatud kontekstides on need fraasid tõesed.

Kahtlen, et mõtted mida praegu mõeldakse üldse eriti produktiivsed oleksid - seda mitte reaalmaailmas vaid just vaimu tasandil. Mõtleme küll palju ent peaasjalikult kuidas, kust ,kui palju ja milleks... saada. kui vaadata nende inimeste suhtumist, kes käivad praegu ülikoolis töö kõrvalt (ma ei ütle, et kõik), siis tundub, et see vaimne mida sealt kah peaks saama on suht teisejärguline - oluline on paber kätte saada ning siis sellega koos mõelda kuidas, kui palju, kust jne

Mõte on mõte, miks peaks praktiline inseneri mõte ja majandusinimese mõte kultuuriinimese mõttest kehvem olema. Mõlema mõtted viivad elu edasi ja peab parajas koguses olema.
Peaasi, et inimesed pingutavad. Ja see ongi ülikooli eesmärk - ette valmistada mingiks erialaks, aga päris oskused tulevad siiski praktikast.
Üldiselt on lee suhtumine ebaviisakas.

Või ütleks siis, et mõeldakse, aga ei mõtiskleta. Vast on parem sõna.

lee: nii nõus Sinuga kui üldse olla saab :)

Tarakan: täpsustuseks, kas oled mõnikord mõtteid mõlgutand, miks pagana pärast Sa siia Maa peale sündinud oled? Ei, mitte et nüüd nööri kaela peaks panema, et mõtet polegi. Kindlalt on! Ja teps mitte pöörane tarbimine ja üüratult hästi äraelamine pole põhjus.
Vat see "peapõhjuse" väljaselgitamine on tõelise enesearenduse esimene etapp, sealt järgneb väljaselgitatud sihti mööda edasi liikumine (vaimne/hingeline arenemine).

Tinglikult võiks teismeiga pidada selleks eneseleidmise ja "peapõhjuse" väljaselgitamise ajaks. Mul isiklikult kestis see 26 eluaastani. Kusjuures paljud tuttavad ütlevad, et neil umbes sama kaua. Loomulikult suhtlen ikka endasugustega. Kindlalt on selliseid, kes ka 50-selt veel vaimsest teismeeast välja pole saanud.

Kui vana Sa, Tarakan, õigupoolest olidki?

Tarakan: ei olegi halvustanud majndusinimese või inseneri mõtteid. Olulised on hoiakud- üldised mõttemallid, inimkonda edasiviivad ideed. Kunsti tõin vaid näiteks, kui ühte siiski väljasuremise ohus olevat valdkonda. Ma võin ju ebaviisaks olla aga kui täiskasvanud inimene väidab, et ülikoolist tuleb vaid sujuvalt ostetud tööde abil läbi liuelda, siis ei saa ma kuidagi arvata, et temas ka mingid sügavamad vaimsed ideed pesitseksid. Ning pealegi jutt ei ole ju konkreetsetest inimestest vaid üldistest hoiakutest.
Veel...
Mõte, et tänapäeva inimesed mõtlevad rohkem kui keskajal on minu meelest vaieldav. Kõik suuremad avastused ja leiutised on siiski olnud kauges ajaloos, tänapäev vaid täiustab ja parandab neid. Suuri avastusi ei ole, kõik baseerub ammuavastatul. Ning inimesed keskajal olid kui lähtuda nende aja teadusest ja kultuurist siiski palju haritumad kui praegu, mil inimene spetsialiseerub ühele kitsale valdkonnale ja muust ei pruugi tal aimugi olla.ning muu reeglina teda ei huvitagi.

See on õige, et kõik baseerub ammu avastatul. Kuid on selge, et kaasajal tehakse tuhandeid kordi rohkem avastusi, kui terve inimeksistentsi jooksul kokku. Maailmas on hulganisti laboreid, kes avastavad Sinu jaoks esialgu tähtsusetuid asju. Kunagi oli elekter ka nalja pärast, samuti internet jne.

millest tundub kõige rohkem puudu olevat: inimesed ei oska või ei viitsi öelda, miks nad midagi teevad, kuidas nad ennast seejuures tunnevad; või ei hooli üldse sellest, mida nad teevad (enda kaudu teistele)
ükskõiksus ja isekus.
Ja isgi mitte need ei ole nii väsitavad, vaid see, kui nendest kõnelemisel hakatakse hoopis kulutama aega süüdistustega "mõttetust pessimismist"
Keegi ei süüdista ju , vaid küsimus on - kas paljude probleemide algus on ükskõiksuses ja isekuses või mitte? Ja kuidas ja miks? Ja kuidas teisiti?
Kui need küsimused tunduvad ebaolulised või vastuvõetamatud...siis võib näiteks rääkida sellest, kas sel hooajal on rohkem moes skuutrisõit, rulluisutamine või skangpoomimine ;-) Siis on vähemalt konkreetne ja norrrmaalne teema, mitte lõputu hala sellest, kuidas kõik on nii kehvasti, nii kehvasti ;-)

Sa ära intrigeeri mind ;)
Muidugi olen selle peale mõelnud.
Seda peapõhjust ei tea keegi ja kui inimene saab aru, et seda ei saagi teada, siis on ta peapõhjuse leidnud. Heal juhul tunneb seda peapõhjust kuidagi - armastus, mingi tahe jne.