No ei usu mina, et sinu sünnipäevalised KÕIK sulle ainult komme ja lilli toovad. Ja need, kes toovad, ei arva kindlasti, et see on su ainus vaimustus ja kirg ja ei tahaks nad ise ka sellist kinki saada. Siin ikka tegu sellesama kitsidusega. Aga see ülaltoodud valem kehtib ikka siis, kui inimesel on mõistust ka lisaks südametarkusele. Mul ei tuleks pähegi, et võiksin kõik oma tuttavad teha sünnipäeval õnnelikuks kommikarbi ja lilledega.Niipalju ma neid ju tunnen, et tean, millega kellegi puhul arvestada.

Täpselt, ei raatsita rõõmu tegemiseks isegi ajusid liigutada ja kingitakse kommikarp. Samas ostetakse endale samal osturetkel ikka ka mingi ilus kingitus ja seda ikka kindlasti enda väärtust hinnates. Peaasi, et endal tuju hea ja ei saa ennast teiste peale raiskamises ka süüdistada. Nähtud selliseid kingituse ostjaid ja omaarust on nad ikka teistest rikkamad.

.. komme võid siis viia, kui sõbrannale konjakiga külla lähed, mitte sünnipäevaks :)))))

Mulle tuli meelde veel üks teemassepuutuv lugu, nii paari aasta tagune. Võib-olla mõni teistki mäletab, ajalehes kirjutati ühest väikesest Ida-Virumaa tüdrukust, kes oli igati tore ja arenenud laps, ainult mingi eriti raske ja harvaesineva kaasasündinud suulae- ja huulelõhega, mida sai opereeida ainult Moskvas ja mis maksis väga palju. Juures oli ka abipalve ja lapse ema kontonumber. Üks minu töökaaslane kandis üle üsna korraliku summa (mina seekord mitte, sest olin sel aastal juba toetanud ühte käeproteesi vajavat poissi ja üht taastusravi vajavat tüdrukut ja hetkel polnud mul rohkem võimalik). Veidi aega hiljem lugesin, et Ida-Virumaal mingi kohalik organisatsioon korraldas kohalike edukamate ärimeeste balli (vist mingi jõuluüritus oli), mille raames oli kavas korraldada ka korjandus selle tüdruku operatsiooniks. See oli ärimeestele saadetud kutsetel ka kirjas. Pärast pidu, kui korjanduskast avati, leidsid ürituse korraldajada sellest - 60 (loe: kuuskümmend!) krooni!!!! Kui keegi nüüd ütleb, et ärimeestel pole kunagi sularaha taskus, kasutavad ainult plastikut, siis tuletan meelde, et kutsel oli annetamise võimalusest kirjutatud. Mina igatahes olin sõnatu!!

Oi kullakesed, te saite mu jutust täiesti valesti aru. Ma ei kurda nende lillede ja kommide üle sellepärast, et ma nende asemel mingeid asju tahaksin. Meie suguvõsas ei ole üldiselt kombeks täiskasvanutele kingitusi teha - kui tehakse, siis ehk juubeliks kamba peale midagi väga vajalikku.

Mulle piisab täiesti sellest lugupidamisavaldusest, et tullakse, õnnitletakse ja suheldakse. Lihtsalt veel parem meel oleks, kui mu armsad sugulased oleksid minu suhtes natuke tähelepanelikumad ja taipaksid lilled ja shokolaadi toomata jätta, sest need ei meeldi mulle. Näiteks ema ja vend teavad (või vähemalt peaksid teadma - olen neile rääkinud!), et ma lilli ei taha, aga ikka toovad - nagu programmeeritud robotid.

Lugedes teie arvamusi,iga vastus räägib kellega tegemist......
Andmiserõõmust ja saamiserõõmust ei tea te midagi.Teen kingitusi ikka selleks et teisele rõõmu valmistada kuidas sellele reageeritaks loen siit kirjutistest.Tegelikult pole see enam ju minu probleem.Kõigi tahtmise järgi ikka elada eisaa.

Lu, ka sinu kiri räägib sinu eest ja mitte mingit kinkimissoovi sealt välja küll ei loe. Paras ego kiri, ah mis see minusse puutub ja mis mind teiste soovid huvitavad.

inimesed võiks lihtsamad olla, võib olla see kes saab kalli kingituse arvab et ta nüüd võlgneb midagi, tegelikult on rikkal inimesel ju võimalik seda endale lubada, ma arvan et teeb seda pigem selleks, et ei jääks mulje, näe raha küllalt aga koonerdab. Teine rikas teeb lihtsama kingituse just seepärast, et too vaesem ei tunneks ennast võlgnikuna. Kõik oleneb ju sellest kellele kingitakse ja kui rikas on. Rikas on suhteline

imelik on kuulata kuidas asjad inimeste suhteid paika panevad, kurb.

Pole mõtet põdeda tehtud asjade üle.Kui soovid arusaada enamus inimesi kingib südamest ja vastavalt oma võimalustele ega probleemitse pärast.Pole mul küll juhust olnud et oleksin solvunud olnud mingi kingituse pärast.Naljakas mõelda,see pole elu küsimus

Teenin paremini, kui isa ja ema omal ajal, seepärast teen ka neile kallimaid kinke - nad nüüd pensionärid, tahaksin, et nad saaksid nüüd seda, mida nad ise endale osta ei raatsi. Aga ise saadud kingitusi rahas mõõtma hakata pole pähegi tulnud, pigem mõtlen, mida kinkijad mulle ühe või teise kingituse kaudu öelda tahtsid.
Muide, ka mina eelistan lõikelilledele potililli. Minu lähedasemad inimesed teavad seda ja püüavad sellega võimalusel arvestada. Nii jätkub mõnest lillest ilu mitmeks kuuks, mõnest aga lausa paljudeks aastateks.