Tegelikult, sorry, ma eksin.
Mu oma sõbrannal läks küll nii... mees saatis ta pikalt kuna arvas, et tunded on kadunud (peale mitme aastast koosolekut). Nad olid oma kaks kuud lahus, sõbranna peaaegu leppis juba sellega, et on oma armastusest ilma jäänud. Mees tuli aga teda tagasi manguma - sai lahus olles ja teistega ringi tõmmates aru, et see naine on tema jaoks õige.
Retsept ongi see, et pead olema tugev ning oma elu elama. Sõbranna nuttis vaid üksi või sõbrannade juuresolekul, nii kui ta juhtus oma meest kuskil trehvama, tegi ta hea näo pähe - nagu ta oleks üle saanud ja et ta on õnnelik. Kui mees manguma tuli, ei andnud ta ka kohe uuesti oma südant vaid lasi ennast seebitada. Peaksid üksi edasi minema, et su armas saaks seedida. Kui ta tõesti tagasi ei tule, siis kahjuks nii peabki minema.
Minu algne pessimism oli tingitud sellest, et mul endal ei ole sel moel vedanud kahjuks.
ps. mu sõbranna on nüüd oma mehega õnnelikum kui kunagi varem