Millised on teie elukogemused, et sellist mulli siin puhute
(heatahtlikult)?
Mina abiellusin (23.a.)malbe tütarlapsega ja ma mäletan seda selgelt, et minu ümberkasvatuse (mitte ümberkasvamise)protsess sai alguse kolmandast abielu päevast. Olin esialgu väga üllatunud, sest muutus hääletoon, kehakeel jne. Naiivse noormehena arvasin, et ahh selline ongi siis see abielu. Kuna olin ise valiku teinud, tuli olukorraga leppida. Ega noor abikaasa ei nõudnudki midagi ebanormaalset, aga viis (käskiv kõneviis+ vastav intonatsioon ja kehakeel-põhiliselt käed puusas), kuidas ta seda tegi oli minule täiesti vastuvõetamatu ja tegi kurvaks.... . Mida ohkida, seda sain, mida otsisin.
Inimest on võimalik ümber kasvatada (ütleme vormida), aga selleks on vaja omada natukenegi diplomaatiat. Nõrgukestel pole
mõtet seda teed jalge alla võtta. Selleks peab naisel nuppu olema.
.....ah, et kas ma leppisin olukorraga? Peale 9.a. abielu panin
ma hõlmad vöövahele, jättes kõik naisele ja lahkusin. Minu jaoks oli see maine vara peenraha. Ma ei suutnud enam.
Läksin maale elama ja seal pani mulle käpa peale üks lilleke, kelle käe all ma olen ennast muutnud päris palju. Ta on lihtsalt
tark ja arukas lilleke. Tropp mees ilmselt... aga ei- olen jäär ja jäära juba kotti ei topi kui ta ise sellega päri ei ole. Ta on lihtsalt arukas naine, kellega koos elades oleme mõlemad lihtsalt kokku kasvanud. Ta ei püüdnud mind suruda oma raamidesse vaid oskas arvestada ka minu vajadustega.
Kulla naised, arvestage sellega, et kõik on võimalik kui te vaid seda soovite ja oskate ka mõistust kasutada.
Jõudu Teile!