mul ei olnud ennist aega pikemalt kribada, aga ütleks nüüd siis ka sõna sekka.
üks vahepealne arvamusavaldaja vahutab küll palju ja tükati paistab ka ise juba järje kaotavat, aga tal on sellegipoolest mõned head mõtted, katsun need nüüd välja tuua:
"valus on siis, kui sina usudki kellestki sõprust, kuid osutud talle vaid tuttavaks, kuna ka see teine kasutab valesid väljendeid, nimetades sind talle sõbraks. juba sellistel juhtudel tuleb kainelt arutleda, sest kui keegi nimetab sind endale sõbraks ja sina ise tunnetad ka oma tegudes, et oled talle sõber, tuleb "kontrollida", kas ka tema sulle samaväärelt vastab-tema sulle võibki sellisel juhul osutuda vaid tuttavaks"
kas see pole mitte tihti elus nõnda, et suhtes (ka sõbrasuhtes) ei ole kõik absoluutselt tasakaalus, et saadakse täpselt samapalju kui antakse? kuidas siis kindlaks teha, kas ka sõber tunneb minu suhtes täpselt sedasama, mida mina tema suhtes? kuidas käib see niinimetatud "kontrollimine"? see ei ole ju nagu meditsiinis, et võetakse vereproovid, kraaditakse, tehakse veel paar uuringut ja ongi selge, mis haigusega on tegemist. sõbrasuhe on kontrollitav vaid tunnetuslikul tasandil. kuna aga kõik tunnetatav on sügavalt subjektiivne, siis kui tõepärane on selline "kontrollimine"? sel juhul võiks ju väita, et sõbrasuhe kui selline on täiesti tõestamatu.
mida ma oma keerulise mõttekäiguga öelda tahan- elus ei ole kõik nii mustvalge ja lihtsustatud, nagu siin mõningad inimesed üritavad näidata. väga palju tuleb ette, et tunded, ka sõbratunded, on vaid ühepoolsed. olen selle kõik kunagi ise läbi elanud. minu parim sõber armus minusse, kõik toimus kuidagi loomulikult ja järk-järgult, see lihtsalt läks nii. mõnda aega arvasin ka ise, et mul on samaväärsed tunded tema vastu, meie suhe muutus füüsilisemaks. me küll ei seksinud, aga suudlesime ja vahetasime õrnusi. kõik oli ilus, me olime tõelised hingesugulased. paraku oli mul siiski midagi puudu, minu parim sõber ei suutnud mulle seksuaalses mõttes seda pakkuda, mida ma vajasin. kuna tema oli väga armunud, olingi ääretult tobedas olukorras. tema projitseeris mulle oma tundeid, rääkis tõelisest hingesugulusest, ainukordsest vaimsest seotusest, täiuslikust sobivusest. see oligi nii, ta oli mulle sõbrana ääretult kallis, aga seksuaalses mõttes ei pakkunud ta mulle midagi. see oli üks kõige hullumeelsem ja jubedam aeg mu elus. samas õpetas see mulle, et armastajad võivad omada sügavat sõbrasuhet, aga sügava sõprusega ei kaasne alati füüsilist armastust.