Andke nõu, kuidas käituda. Läksime 2 nädalat tagasi lahku, peamiselt minu süül- ei osanud teda hoida ega hinnata, üritasin pisiasju temas muuta, ei vaevunud tema sõpru tundma õppima- olin täielik egoist. Tema oli minuga väga hea, hoolis ja püüdis isegi mu halba käitumist mõista, kuni lõpuks sai tal kõrini. Rääkisime temaga tõsiselt, lubasin ja tahtsin muutuda. Tema oli minuga jälle hea ja hooliv ja ma ei suutnud end muuta. Läksime lahku, tema enam ei tahtnud. Mõistan teda, miks. Peale lahkuminekut olen paljudest asjadest aru saanud, miks ma nii käitusin ja mida ma muudaks. Rääkisin talle mõni päev hiljem sellest, rääkisin, et igatsen ja loodan väga, et ta annaks mulle veel ühe võimaluse. Tema vastas, et ta juba andis mulle võimaluse ja praegu tahab ta minust eemal olla. Nüüd me pole üle nädala aja suhelnud üldse. Olen loll, et käitusin niimoodi inimesega, kellest tegelikult väga hoolin. Tahan end tõsiselt analüüsida ja oma käitumist muuta- ma arvan, et tean põhjust, olen ka varem nii käitunud just "heade inimestega". Olen kaalunud psühholoogi juurde minekut. Tahaks väga väga, et ta annaks mulle veel ühe võimaluse, ei taha teda kaotada. Praegu aga tahab tema eemal olla ja üldse mitte suhelda. Viimati ütles ta mulle, et vajab aega ja tahab sõpradega olla ja uute inimestega tutvuda (mulle jäi selline mulje, et tahab uute tüdrukutega tutuda). Mida soovitate? Kuidas käituksite? Kas leppida ja minna lasta ja loota, et ta ise tuleb tagasi millalgi... või võidelda... aga kuidas, kui ta isegi ei taha minuga suhelda ega kohtuda?