Mul selline jama: elukaaslane on jube armas inimene, hoolitsev, hea etc. Ja poeg on tal jube lahe tüüp. Kolmekesi koos "kaunistame kodu" ja on ühiseid huvisid, millest rääkida. Aga viimasel ajal on see ilus elu hakanud üha rohkem ära paiskama. Tööl on jubedad jamad, lähen ära koju, et tegeleks parem kallitega, sõbrants kohe, et hakkan sulle siin sööki vaaritama, sina mine lao keldris puid. Laon puud ära, lähen võtan duzhi, tema pahane, et nüüd jahtub toit ära. Ma ju oskan ise ka süüa teha, kokkan vaat et pareminigi ja ei pea mulle kiirkorras pada-pada ette vaaritama. Ja hakkab õhtune jama peale: vaataks videot - sõbrants tahab telekat vaadata, kuulaks musa - sõbrants tuleb arvutiga töötama, läheks ratast sõitma - sõbrants on dressid kõik korraga pesumasinasse toppinud, no vaatame siis koos telekat - sõbrants alustab mingi perekoosolekuga, lähen voodisse lugema - sõbrants arvab, et olen millegi peale solvunud etc. Ja minul jälle vererõhk 1000, hingeldan läbi nina, naeratan ja endale tundub, et olen jube kannataja. Mõtlesin, et lähen elan nädalakese suvilas, kuulan linnulaulu ja teen sõpradega ühe peo, sõbrants hüsteerias: "Sa jätad mu maha! Kui lähed, mine igaveseks..." No nüüd on nõutus majas, kas ma olen ilgem egomaniakk või on tegemist tavapärase pereelu mõõnaga või tuleks kõikide osapoolte terve mõistuse & vastastikuse austuse säilimiseks ikkagi suhe ära lõpetada?

Sul on vast kodus kitsas? Normaalne oleks ju peale tööd, et igaüks saaks omaette oma toas teha, mis tahab, näiteks, et elutoas vaatab telekat kes tahab, teine saab magamistoas samal ajal arvutit toksida, muusikat saab kõrvaklappidega ka kuulata. Normaalne on, et inimene töölt tulles teeb seda, mida tahab suurema osa ajast (noh, laob pool tundi puid vastumeelselt).

Ära nüüd pereelu küll lõpetama hakka kui sa naist ikka armastad! Mulle näiteks mõjub hästi see kui mul tund peale töölt tulekut rahus lastakse olla. Siis saad end kodusele miljööle ümber häälestada ja puhkad isegi natuke tööpäevast. Leppige naisega kokku, et kui koju jõutakse, võetakse tunnikeseks hoog maha ja kaisutatakse niisama. Ja siis tehakse rahulikult, mis vaja teha. Mullegi tundub, et teil on jube kitsas--see ajab iga inimese närvi. Muul juhul saaks ju arvutiga teises toas tööd teha. Sul on lihtsalt iskilikku ruumi (nii otseses kui ka kaudses tähenduses) väheks jäänud. Proovi seda vaikselt tagasi võita. Ja ära lase enda kallal näägutada ega naaksuda--kui seda vähe-haaval võimaldad, muutub see naisele sõltuvuseks. Lahku minemine on viimane variant.

Kas su elukaaslane on kodune,et Tal aega ninnu-nännutada? Ise olen tähendanud,et kui Mul on vaba päev ja pole sammugi kodust välja saanud ,siis kohe tahan meest õhtul ninnu-nännutada:söögi teen valmis ja lobisemise vajadus on suur.Ning samamoodi kui mehel vaba päev ja kui Ma koju kõuan siis oh seda rõõmu,et Naine jõudnud koju ja mees taha lobiseda jne. Lihtsalt inimesel tekib kodus olles suhtlemisvajadus,isegi kui üks päev on kodus oldud. Tuleb ikka kas või poes ära käia kui muid kohustusi sel päeval pole ,muidu võib ikka elukaaslasele nii pinda käia. Aga jah kui hommikust õhtuni mõlemad kodust ära ,siis õhtul Me ei viitsi enam kumbki aktiivselt üksteisega suhelda vaid lihtsalt igaüks tegeleb oma asjadega.

ehk on tal hirm, et sa kaod ära? seepärast üritabki iga võimaliku hetke sisutada nii nagu peaks - kõik kodutööd tehtud, mehel kõht täis sööta, pärast paar sõna juttu veeta jne.

Tead,Ants, sulle kuluks mingi shokk ära. Oled lihtsalt selle toreda ja hea eluga ära harjunud ja mida parem inimesel olla on, seda rohkem ta tahad. Kujuta ette, et su sõbranna võtaks oma 10 (100) asja ja ütleks järsku ühel hetkel "ok, ma nüüd lähen" ja lähekski päriselt minema, siis oleks sa vist küll väga "murdunud" ja hakkaksid vana mugavust taga igatsema. Püüdke asja omavahel arutada ja otsige vaheldust!Olge vahepeal nt. nädal aega eraldi,see aitab!

See on klassikaline näide sellest, kuidas aktiivsem pool teise ära lämmatab.Ausõna ,mehed, parim rohi selle vastu on ise rünnakule asuda. Ratsuta tal kaks nädalat sõna otseses ja kaudses mõttes seljas ja vaata siis kus tahab ise privaatsust ja rahu ning emmelik poputamine kaob ka ära! Naistel tuleb see emmetamise asi vist juba rinnapiimaga sisse ja kui siis mees tagasihoidlik ja liiga delikaatne on ,siis on varsti suhe läbi. Ega naised ise ka selliseid mehi austa - sisimas tahavad nad ikka naised olla ja kannatada ja vahel pisara poetada.

Räägi temaga. Räägi talle, mida sa tunned.

Mulle tundub, et teil on see rääkimise probleem, sest kui sa ütleksid sõbrannale, et mina ei taha nii, tahan muud moodi, siis saaks ju asja lahendatud. Aga kui sa ei räägi, siis sõbranna ju ei teagi, et sulle käib see kõik närvidele. Olen kindel, et ta ei kujuta seda ettegi... Ja kui sa kannatad ja kannatad ja nüüd laod talle selle kõik korraga ette, siis temake ju tunneb tõesti, et sa jätad ta maha, kunas ta on sulle iati vastumeelne!? Või mis sa ise arvad!?

Mul mehega ongi peamine rääkida, rääkida, rääkida. Ja me ei saa aru vaikivatest paaridest. Võibolla teine tegi enda meelest kõik ideaalselt, aga ainult sina mossitad hullult ja tema ei saa ju sellest aru, kui sa ei räägi!!! Keegi ei saaks.

Mul jookseb abielunaisena juba kümnes aasta. Sellele avamerele kihutasin oma lootuste ja ootustega ja tõesti kõik oli hüper-super ilus. Mul oli oma ettekujutus õnnelikust perest ja see ei läinudki väga lahku mu abikaasa omast. Ja algusest peale olen ma teadnud, et emmetamine on mu mehe jaoks ebamugav ja ebameeldiv. Ja siis tulid lapsed, mina jäin koduperenaiseks. Mees käis tööl, tuli väsinuna koju ja esimene küsimus oli: "Mis täna söögiks on?" Õppisin selgeks, et väsinud tegelasele on kõhumure tähtsam, kui emmetamise ebamugavus. Ja ega õhtu jooksul rohkem küsimusi/seletamisi ei tulnudki, ta oli ju väsinud. Väsinud inimest ei segata. Kui lapsed suuremad ja pere harjumused juurdunud, siis ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa pidada mitut õhtusöögikorda. Kui söök valmis, kutsusin pere sööma. Kes hiljaks jäi, nägi ees koristatud lauda. Abikaasa küll ei kobisenud, aga see polnud ka lahendus minu jaoks. Minu meelest näitavad vanemad eeskuju lastele, kuidas austada oma pere liikmeid ja üheks seigaks selle õpetuse juures on ka toidu ja toiduvalmistaja austamine oma õigeaegse kohalolekuga õhtusöögil.
Niisiis tõstis minus pead ema, kes kujutas ette, kuidas ta oma lastest inimesed saab, aga tegelik pereelu käis sellele vastupidises suunas. Ma olin mõttes ehitanud valmis oma pere mudeli ja nüüd selgus, et tegelikud ehituskivid ei sobinud sellesks või osutusid ristküliku asemel keraks. Minu turvaline pilt meie pere heaolust hakkas murenema.
Võibolla ka sinu kaasa tahab olla sulle parim ja õpib sinu kõrval selgeks selle mida tegelikult vajad. Aga et ta ei õpiks omapead, siis tõesti võiks olla parim viis probleemidest rääkimine.
Meie ei räägi juba ammu, sest mu mehel pole kunagi probleeme olnud! ja mina ei jaksa kogu aeg õppida õhust valesti aru saama tema lennutatud soove. Ja ikkagi tahaks sama mehega mõnusat kodu edasi "mängida". Mulle tundub, et rääkimine aitaks ikkagi veel. Ilmselt oleks tunduvalt lihtsam olnud, kui oleksin jaksanud teda rääkima tirida, nagu ma seda algusaastatel tegin. Ja ega ma enam täpselt mäletagi, millal rääkima meelitamise/keelitamise lõpetasin. Vist siis, kui abi kaasa teatas, et ta kardab neid jutuajamisi. Ära sina karda! Tüütu on tegeleda argade ja laiskade meestega, kes arvavad, et sa oled nende emme nagu oled emmeks ta lastelegi.
Õhtusöögi jama on küll sobiv näide, kuid emmetamise juurde käib kõik muu koduste töödega seonduv.
Ahjaa! Keegi küsis, kas su sõbranna on koduperenaine, et nii palju aega jääb emmetamisele. Ma olen meie abielu ajal koduperenaine olnud ühe aasta ja viimased 4 aastat töötan spetsialistina(julgen väita, et ka hinnatud), kuid see ei ole kuidagi parandanud minu oskust kodus hakkama saada.
Kuskilt kuulsin kunagi, et korteris elavatelt meestelt oleks justkui meeste tööd ära võetud. Lund ju rookima ei pea. Ahju, mida kütta kah pole. Rääkimata katuse parandamisest või korstna puhastamisest. Isegi autosid ei saa enam omal käel putitada. Jäänud on vaid korteri remont, aga seda iga päev kah ei tee.
Rääkige, äkki saad kodusesse ellu sinagi sekkuda võttes naiselt mõned tööd üle, et teda ennast emmetada. Ilusat õhtupoolikut teile!

Kurb lugeda neid lugusid. Mul on väga hea mees. Kui jään tööle kauemaks kui tema, ootab mind ees soe toit, mida ta mulle meeldivalt serveerib, vajadusel (kui ka ise ennast pesema ei paku) ka nõud peseb. Nädalavahetusel oleme toiduvalmistamise ära jaganud: enamasti teeb laupäeval lõuna mees. Talle meeldib teha ja ta teeb väga põnevaid asju. Ühesõnaga: meil ei ole rangelt meeste ja naiste tööd (et mees lesib diivanil ja naine vehib nii et higimull otsa ees). Muideks, oleme 16 aastat abielus.

mul tuleb kah aegajalt oma kallimale meelde tuletada, et hoolimata kõigist oma voorustest ei oska ma mõtteid lugeda. näoilmete peale olen jube andekas, nii et taipan küsida-pinnida mis värk on. (muidu oleks me vist ammu lahku läinud)
su parem pool ei või teada, mida sa mõtled ja mida sa tahad, kui sa talle selgelt ennast ei väljenda. tusane "ei midagi erilist" ei vii mitte kuskile. Näiteks "musi, ma olen väsinud, las ma puhkan väheke" on tunduvalt selgem väljend. kui ta ilusast, OTSE ütlemisest hoolimata klotsi ei jaga, vaheta naist.

jälle see iidne probleem....
meie majas. kui me tuleme õhtul hilja koju (peale tööd ja kooli), ei tahaks mina kah üksinda hakata toimetama -söök, pesu, lapsed, koristus, homsed asjad ja päevaplaan jne jne. Ja siis mees rahuliku südamega vajub teleri või arvuti ette, mustad sokid lendavad sinnasamma, kõht tal koriseb ja ootab, et ette kantakse....
Kas see mitte ei aja vihaseks... päevast päeva.... mõningaste vaheaegadega.
Kas sa mitte ei ole lasknud liiga palju asju langeda oma kaaslase õlgade peale ja nüüd ta tunneb, et peab kõik ise ära korraldama ja on pahur? pahur et sa appi ei tule, pahur, et niipalju teha, pahur, et aega nii vähe...
minul on küll nii.

Lahendusena näen mina pisukest puhkuse reisi, koos kuskil käimist, mulle mõjub see küll hästi. Kui rahakott lubab, siis muudki asjad. Ja õige on see jah, et iga inimene vajab hingamisruumi. Ka naine. Ka mees.