Kui teil on teist jõukamaid tuttavaid ja sugulasi, kas need toovada siis alati ka kallimaid ja paremaid kingitusi ,kui mingi sünnipäeva või tähtpäeva pidamine on?

Minu kogemus - mida jõukam, seda kitsim. Selline "küüned omapoole" elustiil. Kunagi ei tee isegi samaväärset kingitust vastu.

Kingitus peab olema vastuvõetav saajale, st kui varakas inimene teeb kingi teisele varakale, siis on see väga suure tõenäosusega oluliselt suurema rahas mõõdetava väärtusega kui varaka inimese kingitus vähem varakale. Ja põhjus on väga lihtne - et vältida igasugust süü-, võla- ja muud tunnet.

Tähendab, kellel niigi küll on, sellele tehakse veel kalleid kinke ka ja kellel niigi pole, see ei saa ka kingina midagi väärtuslikumat juurde.Kui mina rikkamaks saan, siis ma küll nii ajuvabalt ei mõtle.

mul on ka üks rikkam sõbranna ja teeb tõesti ka kallemaid kingitusi ja ma tean küll,et puhtast südamest ja midagi samaväärset vastu ei oota,aga ikkagi on närune võlglase tunne,kui eeelarve ei luba sama kalleid asju osta.Küll olen öelnud,et üldse pole midagi vaja kinkida,aga ju talle siis meeldib.

no mis kummaline komme vaadata kinki raha järgi?! NUjah - saan aru et vaatan et kingitus mu (kui kinkija) taskule liiga ei teeks. Aga kingituse teeb väärtuslikus ika see et see südamest on kingitud ja et kingitus oleks väärtuslik kingi saajale....väärtus ei pruugi seisneda mitte selle hinnas vaid selles kas see kngitus südamest on tehtud, kas see kingituse tegemisel on pingutatud, kas see kingitus miskil moel meelde jääb jnejneje

Oi kuidas mulle ei meeldi nt raha kinkimine..........

Mina kingin alati oma emale raha.Ta on pensionär.Kui ma talle raha kingin, siis ta saab vähemalt ise hiljem poodi minna ja oma soovi järhi ringi vaadata ja ka osta midagi.Muidu käib niisama ainult vaatamas, osturõõm ja ise välja valida midagi, on ka hea.Viimane kord oli tal magamistuppa pitskardinaid vaja(vanad olid juba üle 10 aasta ees olnud) ja kinkisin raha ja ta sai ise osta ja vaadata.

Huvitav küsimus, ma pole sellest isegi mõelnud mitte. Iial ei vaata ma kingitusi selle pilguga, et mis see maksis. Kas siis teised vaatavad, huvitav? Õnneks ilmselt need, kellele mina kingitusi teen, mitte. Ma arvan, et ei tunne selliseid inimesi.
Ahjaa, ämmale-äiale kavatsen küll kallima pesumasina osta, kui nad ise oleksid ostnud. Vanad inimesed, katsuvad kõige pealt kokku hoida ja ise ostaksid ikka endale Riga. Pruugituna. Ja vaene ämm küürutaks endistviisi.

Feliks räägib nagu raamatust ja põhimõtteliselt on nii ilus ja õige ja hea. Aga ma pole ka loll ja saan tõesti aru, kas kingitus on tehtud südamest või on sellepärast odav, et inimene on kitsipung. Kui ma hakkan juba paar kuud varem kokku hoidma, et teha inimesele kingitus, mis oleks väärtuslik kingi saajale (samas ise andmisest rõõmu tundes) ja saan vastu midagi, millest ma tean, et see on kingitud talle varem, aga tal ei lähe seda vaja (kahjuks ka mulle mitte, sest mina olen naine ja tema on mees), siis tean, et tema vaatab küll kingitust raha järgi - nimelt, kuidas ei peaks sellele üldse raha kulutama (mitte selle järgi, kas see mulle rõõmu teeks või isegi vajalik oleks). Meie võimalused samal ajal on võrreldamatud (tema kasuks). Lihtsalt - ühed inimesed on andjad, teised saaja tüüpi ja neile on tundmatu andmisest rõõmu tunda.

On inimesi, kes mingil tingimusel ei ole nõus sentigi teise peale kulutama ja alati toob midagi oma kodust, mis seisab.

Rikkale inimesele ei ole mõtet osta ilmtingimata kallist kingitust. Talle on üllatust vaja, mis tuju tõstaks. Raha pole siin enam määrav.

Mõne asja puhul on ju kohe näha, et kallis, kuigi hinnasilti peal pole. Minul on väga häbi sellist vastu võtta. Et pole nagu ära teeninud või mille eest või kuidagi sellised mõtted tekivad.
Olen saanud ühelt inimeselt kalleid kinke, tean et ta teebki selliseid, ise vastu ei saa kinkida kalleid asju. Praeguseks me pole juba mitu kuud suhelnud.

Kurb on jah see, et jõukus mõjutab suhteid. Mõni jõukam teeb kalleid kinke ja saaja tunneb häbi ja süükoormat, et tema ei suuda samaga vastata ja mürgitab oma mõtlemise ja suhe läheb hukka.
Teine jõukas teeb väiksemaid kingitusi, et vaesemat mitte solvata ja siis see saaja pool on solvunud hoopis, et nii kitsilt kingitakse.
Paraku on siiski nii, et mida varakam isik, seda rohkem ta jah tahab ise juurde saada ja ei raatsi teistele midagi anda. Samas nii mõnigi vaesem annab või enda viimase teise heaks ära.

Ei väidagi, et kingitus peab ilmtingimata kallis olema ja et raha määrab kingi väärtuse. Paraku on aga nii, et kui just ise villast salli ei koo (lihtsalt näiteks), siis paraku väikese raha eest on raske üllatavat ja tujutõstvat kingitust leida, millel ka mingi mõte ja tarbimisväärtus oleks. Ja kui veel tead täpselt, mida see inimene armastab ja mis talle meeldib, siis tahad talle rõõmu valmistada, on ju nii? Öeldakse, et kingi teisele seda, mille saamine ka sulle endale rõõmu valmistaks (vrdl. ära tee teisele seda, mida ei soovi, et sulle tehtaks).

Ja tean ka täpselt, et see inimene ei tee väiksemaid kingitusi selleks, et vähemjõukat mitte solvata, vaid et 1) vähemjõukas on tema arvates ka vähemat väärt ja 2) ta lihtsalt ei raatsi.
Ja Mara kommentaari viimase lõiguga täiesti nõus. Nii tavaliselt ongi.

...raha pidavat olema probleemiks neile, kel seda napib...

ei pole minagi rikkur..kuid ma ei tee teadlikult raha endale problemeiks.Vat seepärast Ari erinebki mu jut raamatust(uvitav millisest?)

Pane sellele raamatule või eetikakoodeks nimeks kui tahad! Ka mina pole mingi rikkur aga kui tahan inimesele rõõmu teha, ei tee ma rahast endale mingit probleemi. Aga südamepõhjas põlgan rikkaid, kes teevad rahast väga suure probleemi, välja arvatud juhul, kui kõne all on nende isiklik õnn ja rõõm.

Kord püstitasin kingituse-teema järeltulijas - lapsest hakkas kahju kui jõukad sugulased aastast-aastasse kogu aeg mingit hiina plastmassi tõid. ma ei vaata kingituse peale, et mis ta rahas väärt on, ausõna ei vaata. Mul ja lapsel oleks olnud kindlasti parem meel, kui oleks olnud kasvõi midagi isetehtut, jumal küll, natuke fantaasiat ja olekski nappide vahenditega saadud. eriti vildakas on see asi tõesti veel siis, kui tegemist on tõesti n-ö rikkuritega. Olen ka täheldanud, et mida rikkam inimene, seda vaimuvaesemaid ja odavamaid kingitusi ta teeb. Minu meelest see ei ole hea toon. Tuleks ikka natuke mäletada, et kui temale kingiti mitme peale ikka 500 ja 1000 krooni vahel asi, siis peaks ikka ise ka ühiskingitustes osalema ja katsuma natuke samaga tasuda. Pole siin midagi, et tõin paki krõpse - aga see-eest puhtast südamest!

Kunagi kinke vahetanud sedasi, et sain lõhna nimega " In love again" ja ise kinkisin tutvusmiskuupäeva ja veel ühe ilusa sõnaga graveeritud võtmehoidja. Tulemusena poiss juube õnnelik kingi üle ja nagu isegi vabandas, et ta ise midagi nii tähendusrikast ei olnud leidnud, kuigi väga otsis:) Hinnad muidugi olid kordi erinevad, aga ega kumbki selle peale küll vist mõelnud.
Ka ei pea raha kinkimisest tuhkagi. Kui ikka hoomad, et kingitust tehes on vaeva nähtud ja sinu isikupäraga igati arvestada püütud, siis on ikka soe tunne küll. Ise võin vahel end poolsegaseks piinata kingituse otsimisega, sest alla max ei taha kuidagi leppida.

to: ari

_Ja tean ka täpselt, et see inimene ei tee väiksemaid kingitusi selleks, et vähemjõukat mitte solvata, vaid et 1) vähemjõukas on tema arvates ka vähemat väärt ja 2) ta lihtsalt ei raatsi._

See on hea, et sa "tead täpselt", sest huvitaval kombel tean mina täpselt just elementaarset VASTUPIDIST näidet. Üks minu jaoks lähedane naissoost inimene teeb oma sõbrannadele just meelega selliseid kinke, mis reeglina on mõistlikus hinnaklassis, vahest ehk ka kalleid aga sel juhul just vajaduse põhiselt (a la inimesel on midagi rakenduslikku puudu) ja üldiselt väga harva ning MITTE KUNAGI sündsusetult kalleid kinke, mis iseenesest oleks temale taskukohased.

Ja kui küsida miks, siis tuleb just vastuseks, et sõbrannad ei tunneks end alaväärsena. Ehk siis tinglikult - kui sõbranna kingib vaasi, siis tema kingib võibolla sarnase, võibolla natuke kallima või äärmisel juhul 2 vaasi, aga mitte iial Villeroy & Bochi serviisi.

Nii et ära põrka teemadel, mille kohta sa "täpselt tead".

Täpselt tean inimese kohta, kellest mina rääkisin ja keda kaua tunnen, ja loomulikult mitte sinu lähedase naissoost inimese kohta. Sellest oma kogemusest ma rääkisin ja ei teinudki mingit globaalset üldistust, mis hõlmaks teiste inimeste tuttavaid. Nii et palun ära ka põrka.

Kusjuures - maailm on selleks liiga suur ja ennast kordav, nii et ainueksemplar see minu tuttav kindlasti ei ole. Tean ühte inimest veel, keda tihti kutsutakse tuttavate poole külla ja kus alati külalisi ka kostitatakse. Mitte kunagi ei lähe ma sinna külla tühjade kätega, ikka kas küpsetan koogi kaasa või viin lastele komme või puuvilja. Too teine aga ütleb, et milleks viia - nagunii söövad lapsed kõik kohe ära (peres 3 last). No krt - kas ma viin siis kollektsioneerimiseks või? Ikka selleks, et rõõmu teha. Olgu või oma viimaste sentide eest enne palgapäeva. Tollel teisel aga pole endal millesti puudust. Puudub ainult oskus teistele kasvõi natukenegi andmisega rõõmu teha.

Ei tea, kes rikas või kes vaene ja ei ole sellesse süvenenudki enda tutvusringkonnas kingitusi tehes. Olen ikka alati neid südamest teinud ja kujutledes mida kingituse saaja sellega teeks või kuidas see tema elamisse sobiks. Ja huvitav, täppi on läinud ja olen ka ise sellest rõõmu saanud. Ja ei ole ma ei vaene ega rikas, vaid selline nagu me kõik.
Ei kannata tühje kingitusi, nagu nt. vaasid, lusikad, linikud, haisvad deodorandid jne.:)))Mõnele lausa meeldib selliseid mõtetusi kinkida :))) Veel üks hea kingitus tuli meelde: selline nõme päkapikk, kuhu saab hambaorgid sisse panna ja salfrätikute hoidja sama nõmeda näoga :))) Ümbrik oleks seljuhul ehk targemgi.

See on justkui vihje ,et hambavahed on mustad.Eriti nõme kink.

Tean ka seda päkapikukomplekti. Seda müüdi eelmise aasta Anttila Jõulu kataloogis, et hea kingitus jõuludeks. Aga mõni inimene ei kannata tuttavale midagi sellist kinkida, mis endale meeldib ja siis enese hingerahuks kingib totrusi. Tean ühte sellist. Kui temal on sünnipäev helistab kutsutavad läbi ja hoiatab, et ärge te midagi kinkige, meil on nt. seda või teist asja vaja ja ootame kõigilt ümbrikku. Samas ise sünnipäeval käies kingib justkui eneserõõmuks mingi tarbetu totruse.

"Öeldakse, et kingi teisele seda, mille saamine ka sulle endale rõõmu valmistab."

Ei-ei-ei! Appi, appi, ärge tehke selliseid lollusi! Selle valemi järgi mulle igal sünnipäeval lõikelilli ja shokolaadi tuuaksegi. Ja see needus jälitab mind vist elu lõpuni. Mitte keegi ei märka, et ma kunagi neid shokolaadikomme ei söö, vaid pakun ainult teistele. Ja et ma ise kunagi mingeid lilli tuppa vaasi ei too. :( Palun vaevuge siiski välja uurima, mis sünnipäevalapsele meeldib või ei meeldi! Inimesed vajavad tähelepanu ja individuaalset lähenemist. Hind on sealjuures täiesti tähtsusetu.

Mul üks sõbranna ka rikas,aga käib riides väga odavalt. Tööjuures arvatakse, et ta on väga vaene, aga keegi ei tea ju ta pangaarvet. Kinkimisega on väga tagasihoidlik ja oma sünnipäevaks tahab ainult RAHA.

Minul sugulased, kes ise peavad end suguvõsa rikkaimaks pereks, kuid kingitusi teevad nii, et mul on piinlik. Lapsed on juba mitu aastat järjest saanud sooduspakkumisest ostetud tassid, kommid sees. Kuna oleme neid poes müügil näinud, teame hinda ja siis kui avastasime, seisid lapsed ja vaikisid tükk aega. Nemad aru ei saa, miks meie teeme nii kallid kingitused neile, kui nemad...
Mitu aastat ei hoolinud ma sellest, aga nüüd ei taha lapsed enam seal peres sünnipäeval käia. Olen lastele rääkinud, et nad on sellised nagu on ja olgu pealegi, kuid lapsed leiavad, et see ei ole ju õiglane.
Samas on mul hea sõbranna, kelle kingitused ei olegi kallid (hinnalt), kuid mulle alati tähtsad, sest ta kohe oskab märgata mulle vajalikku ja südamesseminevat.
Ja raha kinkimisse suhtun ma pooldavalt - meie kodus on vähe ruumi tarbetute asjade jaoks, kingitud raha kokku pannes võib aga saada sellise kingituse, mis tõesti vajalik on.

Meil on üks sugulane, kes toob alati 20 kroonise kingi või ei too üldse.Meie oleme temale ikka alati midagi asjalikku viinud, võileivagrilli või raha.Pärast veel helistas ja ütles ,et tema meesa oelvat öelnud, et see pole eriti hea firma grill olnud, mingi tundmatu firma oma ja see võib ära laguneda rutem.

Soovitan järgmine kord sellistele sünnipäevale minna ja kinkida mingi rauast küünlajalg, nii ca 30 EEku ja ise tähtsalt seletada, et nüüd on sellised küünlajalad eriti moes ja üldse kuidas ikka kõigile sellised küünlajalad meeldivad. Mingi valge peenike küünal pista ka sisse.