On uskumatu, kui palju on noorte ja keskealiste naiste hulgas üksikemasid. Pere luua lasteta ja eluterve naisega on keeruline, kuna valikut peaaegu polegi.

Lisaks kipuvad üksikemad olema üleolevad ja üllatavalt agarad oma olemasoleva lapsega seonduvate lisakohustuste pealesundimisel, nagu ise ei saakski eluga hakkama või lapse pärisisa polekski olemas?

Kas on üldse ilma lasteta ning mõistlikke vallalisi naisi, vanuses 27-34?

Sellepärast on üksikemasi nii palju,et naised annavad suvalistele meestele end ilma kummita...

Täpselt sama probleem! Kui 30. eluaastani tegelenud enda arendamisega ja nüüd tekkinud pereloomissoov siis ongi "turul" vaid üksikemad. 20-30 vanusest sõltumata.

Ennast kummiga panna laskev emane on hullem kui lits, palju kordi hullem. Oma isase viskab solgipangesse. Ja mismees see on kes ise nii teeb, see polegi mingi mees.

ollakse siiski sageli vaid ametlikult. Tegelikult on neil elukaaslased olemas, kuid üksikema staatus annab õiguse paljudele lisatoetustele. Sama lugu oli nõuk. ajal. Vallalised ja ametlikult lastetud mehed pidid hakkama alates 20. eluaastast lastetusmaksu maksma. Lastetud naised pidid lastetusmaksu tasuma vaid siis, kui nad olid abielus. Seetõttu oli kasulikum elada "vabalt" (abielu registreerimata) kuni lapse sünnini. Sellega hoiti kokku naise lastetusmaks. Ühiskond ise soodustab niisugust kooselu vormi.

Vaheta tutvusringkonda. Jääb mulje et suhtled kanatüüpi naistega kes ei oska elus õigeid valikuid teha ja lasevad esimese ettejuhtuva viljastamisvõimelise isase ees jalad laiali.
Tõsta oma latti, mees ja otsi üles arukad, endast lugupidavad naised. Nende seas on oi kui palju lastetuid. Nad on haritud, reeglina saavad oma eluga hästi hakkama ega klammerdu sinu kui püksikandja või rahakoti külge keda endale iga hinna eest koju vedada. Aga sellise naise südant võita, teda pereloomisele mõtlema panna on muidugi kordades raskem kui mõne üksikema voodisoendajaks kandideerida.

Ma ka ei saa aru, mis tutvusringkond sul on või mille alusel sa üldse väidad mingit üksikemade asja. EESTIS POLE PALJU LAPSI. Meie iive on viimased 20 aastat negatiivne olnud ja alles 2010 oli napiltnapilt positiivne. Ei saa olla massiliselt üksikemasid, kui juba emasid on vähe. Ma olen 27 ja minu kunagises keskkooli klassis oli 20 tüdrukut. Praeguseks on meie hulgas umbes-täpselt 5 ema ja abiellunud on ka max 5.
+ mina tegin juhuslikult oma bakatöö 120 täisealise naise andmete põhjal ja pooled neist olid lasteta (keskmine vanus 30).
Nii et probleemi ju pole.
* hullut tahaks kiunuda, et ma tean ka mõnda üksikema ja nad on küll haritud, eluga hakkama saavad, ei klammerdu kuhugile jne, aga noh, see pole teema :D

Hakkab pihta jälle... Eks kõike annab vaadata just sellises valguses, nagu endale sobib ja kuidas IQ tase lubab, kuid inimesed on erinevad, ka on erinevad need põhjused, miks on selline arv üksikemasid, nagu täna on. Kas ehk teemaalgatajale turgatab vahel pähe, et mitte kõik üksi last/lapsi kasvatavad naised ei ole vabatahtlikult selle tee valinud? Kas ei või ometi olla, et paljude värskelt emaks saanud naiste juurest on just mees ära läinud, leides noorema (ja "ilusama") neiu. Või ehk on mõni naine üksikuks jäänud julma saatuse tahtel?
Kindlasti on ka naisi, kes otsivadki oma lapsele uut isa ja endale sponsorit, kuid palun ära üldista.
Sellistlaadi sõnavõtud mind isiklikult solvavad, sest olgugi, et tulin ise lapse isa juurest ära, ei olnud see siiski kerge otsus ja mitte sellisena ei kujutanud ma oma pere 5 aastat tagasi ette. Ajad muutuvad ja koos ajaga ka inimesed.
Vähe rohkem tolerantsust inimeste suhtes ja kui Sind üksikemad nii väga häirivad, siis ei ole Sul vaja ka nende seltskonnas aega veeta. Vabu, lasteta naisi on ilma peal küll ja veel, kes just otsivad ehk Sinusugust "ideaalmeest"

Edu otsingutel

Ei tea. Mul just vastupidine mulje jäänud. Olen 35+ lahutatud mees ja poleks midagi olnud selle vastu, et suhelda ja siduda end mõne üksikemaga. Kuivõrd endal lapsed olemas ja rohkem lapsi ei soovinud, siis tundus nagu täitsa aus diil - mõlemad sarnase elukogemusega ning ootused-lootused suhte osas ka sümmeetrilised. Kuid ei meeldinud ma lastega naistele. Tundub, et intellektuaalsete kalduvustega, vähe vaimsemate huvidega mehed üksiemadele peale ei lähe. Ning ei saa ka mulle ette heita, et kõrend või lodev ludri oleksin. Sportlik vorm kindlasti üle keskmise. Ei teagi, miks ma ei sobinud. Kas polnud piisavalt alfa, et neil jalgu nõrgaks võtta või siis loodavad nad tõesti leida esimese ringi meest. Samal ajal lasteta naistega polnud suhete loomine üldse probleem. Nüüd ongi, et olen end sidunud endast oluliselt noorema, lastetu ja kõrgharidusega ning sõna otseses mõttes atraktiivse neiuga. Ainult, et nüüd tuleb mul arvestada noore naise õigustatud ootustega, mis tähendab, et mõne aasta pärast saab minust paljulapseline isa.

Uskumatu ja mina 32a, oma arust kena välimusega, haritud normaalne naine ei leia omavanuste seas omakorda meest, kes ei oleks juba "teab mitmendal ringil" ja minusuguseid on veel päris palju. Lapsi ei ole, sest sai omal ajal töötatud, õpitud, elu sisse seatud....nüüd on valik kehvaks jäänud:)

Hea kuulda, et vallalisi ja lasteta ning adekvaatse ellusuhtumisega naisi on olemas. Mõnikord kipub pilt väga monotoonseks kippuma, kuna peaaegu alati tuleb vastus, et ollakse 2 lapse ema, lahutatud, just mindi lahku, planeerimata rasedusest sündis laps ja isa on üldse teadmata.

Kõigil on õigus oma õnnele, aga tuska tekitab üsna tihti kogetud tüüpsituatsioon, kus oma tegelik seis (korduvalt lahutatud, üksikemadus) tuuakse esile alles siis, kui hakkavad soojemad tunded tekkima ja on keerulisem asju selgeks rääkida. Paistab, et kõige kriitilisem piir tutvuste loomisel ongi nn. esimese ringi ja juba korduvatel ringidel olevate inimgruppide vahel.

Kusjuures tavaliselt, kui jõutakse küsimuseni "noooh, mitu last sul on" ja vastan siiralt, et veel ei ole ühtegi, siis kiputakse ikka veel vana hea nõukogude aja mentaliteedikohaselt pead vangutama ja nagu pooletoobist vaatama...et issand, mis sul viga siis on?

Aga õnneks meeste puhul pean küll ütlema, et siiani on kõik ausad olnud ja suhteliselt kiirelt öelnud, et neil on juba X arv lapsi ja ex naisi, keegi pole väga salanud. Selle eest aitäh, ausus ennekõike:)

See ei ole niivõrd nõukaaegse mentaliteedi, kuivõrd eluterve suhtumise küsimus. Vastassoo jaoks atraktiivsel 30+ mehel või naisel on üldiselt selleks vanuseks juba lapsed olema, kui ei ole tegemist just erilist sorti elunautlejate või karjeristidega. Lasteta inimestest on jäänud ainult nagu ütled "kehva valik". Kusjuures meeste osas on valik veel oluliselt kehvam, kui naiste puhul.

32 ka juba natuke vana (ära nüüd pahanda, eks ole). Loogika selline, et enne laste saamist peaks natuke ühist vundamendi laduma ca 3 aastat miinimum - kooselu katsetamine, ühise kodu soetamine, materiaalne kindlustamine, pulmad jne. Kuid 35-lt lapsi tegema hakata on naise jaoks üsna hiline aeg. No ühe veel kuidagi, aga kui mees tahab kahte-kolme? Ning kogu jutt kehtib ainult juhul kui on "armastus esimesest silmapilgust". Vastasel korral läheb veel rohkem aega. Seeg pole see imestamine nii vanamoodne midagi :)

Eks neid yksikemasid ole ka sellepärast palju et suur osa mehi töötavad välismaal ja keda selline elu on lahutanud.Kas mees sealt leidnud kellegi,naine siit või lihtsalt võõraks jäädud.

Nõustun, et teineteise tundmaõppimieks ja laste tegemiseni viivaks ajavälbaks oleks vaja normaalsel juhul oma paar aastat, kiirustamine võib tuua kaasa prognoosimatuid lahkhelisid ja kooselu lagunemise.

Heas tervislikus seisundis ja toonuses naisterahvas pole 32 aastaselt kindlasti vana. Isegi kui esiklaps sünnib näiteks 36 vanuses, on võimalik täiesti normaalset pereelu elada ja isegi kõrvaltvaatajate kriitilise pilgu läbi normaalse perena välja näha.

Ma ei püüa näiteid tuua Kaie Kõrbi laadsete juhtumite kaudu, kus erakorraline elukäik on tinginud pisut teistsugused valikud ja ajastamised. Vanusega kaasnevad normaalsel inimesel elukogemused ja võime olla adekvaatsem reaalsuse suhtes. See on trump väga noorte inimeste ees, kes toimivad tihti emotsionaalselt ja mõtlematult ning ülejäänud elu kipub olema tõsine keerdkäikudega rägastik.

Samuti olen nõus, et paljud 30+ inimesed on juba abielus või lastega, vallalised on enamuses kas karjeristid või muude eraelu pärssivate asjaoludega tegemises olnud. See pole etteheide ega negatiivne hinnang, eelarvamus vanuselise faktori põhjal heidikuteks või hälvikuteks liigitamisel, on ülekohtune. Mõndades riikides alles alustatakse u.40 aastaselt tõsise pereloomise sooviga ja midagi pole katki. Fertiilsuse küsimused on tõenäolisemad ikkagi pigem kehva tervisega inimeste puhul.

Eks see tegelikult on nii, igas vanuses on vabu naisi ja alati ei pruugi olla see nii mingi "vea" tõttu, vaid lihtsalt mõni tahabki enne õppida, töötada jne. Samas ei leia ka kõik vabad naised endale nii lihtsalt meest, kes oleks normaalsel järjel ja ilma (lastega) eksnaiseta. Vabad mehed on enamasti kas ebaatraktiivsed (kuigi maitseasi) või tööle pühendunud. Elumehega pole aga nagunii midagi teha, veel enam siis, kui tal mõne tibiga laps juba olemas.
Kõik ei peagi ülikoolis käima (ka oskustöölised on toredad inimesed ja mõnikord haritumadki, kui ülikoolidiplomiga "tegijad"), seega mõnel on haridus (kutseõppeasutus vms) lõpetatud 20. eluaastaks. Sealtmaalt tuleb juba töö, hiljem kaaslane ja pere - pole midagi halba öelda. Imestama paneb aga asjaolu, et paljud naised sünnitavad juba enne, kui jõuavad koolis käia ja ameti selgeks saada, rääkimata töökoha omamisest vms.

30. a mees on minu meelest täpselt sellises vanuses, kel peaks juba peas miskit olema, töökoht ja kodu ka. Sellisega võib juba pereloomise peale mõelda - enne seda (muidugi on erandeid) pole eriti mõtet, sest 20.-30. a on nagunii n-ö sarvede mahajooksmise aeg (ma muidugi ei ütle, et ka üle 30. a mehed oma naisi ei peta ja teisi ei vaata, kuid enamasti on selleks ajaks juba sarved maha joostud).

Üksikemad ei teki ka enamasti iseenesest, vaid ikka selletõttu, et mehed on minema jooksnud ega täida oma kohustusi. Ei ole mõtet rääkida, et naine jäi rasedaks kogemata, et mees ei tahtnud, aga naine tegi jne. Mees teab, et seksides võib naine rasedaks jääda, seega kui lapsi ei taha, siis võtab kasutusele vajalikud meetmed (mitte lootma jääda, et naine võtab ju pille, sest ka pillid pole 100% kindlad).

Üksikemad ei taha lastega meest selletõttu, et sellises suhtes on väga raske jagada nii aega kui raha. Eelmine naine nõuab alimente, samas tahab isa (kui tahab muidugi) lastega kohtuda. Seega uus pere peab elatuma peamiselt naise raha eest (ja isa peab jagama oma aega kõigile lastele). Ma ei tea eriti naisi, kes tahavad eluaeg oma meest (ja oma peret) üleval pidada, et mees saaks oma eksile ja lastele raha viia (lollilegi selge, et tänu sellele halveneb praeguse pere rahaline seis oluliselt). Siit tulevadki probleemid. Tihtipeale ei ole mehe eks ja tema uus naine erilised "sõbrannad" ja nii mõnigi eks püüab koguaeg oma endise mehe uuele naisele "keerata".
Milleks sellist jama vaja on?

Njah, no lahutatud mehe viimane sõnavõtt ongi ehe näide sellest "kaastundlikust" kodanikust, kes minusugusele vanurile kaasa tunneb, et lastetu veel olen.
Sama kaastundlikult vaadataks otsa, kui oleksin üksiema, et jälle ei saanud hakkama.
Põhimõtteliselt pole ükski variant vist hea.
Kõige arusaamatumaks on mulle siiski jäänud, mismoodi see pere planeerimine täpselt numbrite ja aastate kaupa käib, kella peale tuleb armastus uksest sisse, siis kellapeale 2-3a õpime tundma ja siis lapsi tegema?
Mul on hea meel, kui kõigil asjad nii kenasti paika seatud ja nutad ja võtad 24selt kellegi ette, keda tundma õppida, aga kõigil ei tule neid armastusi uksest aknast nii sisse, et kenasti ühiskonnale sobilikus eas saaks suhte jooskma ja lapsi tegema hakata:)
Teinekord õpidki see 2+a tundma inimest ja selgubki, et pole "materjal" lapse tegemiseks ja nii lahku minnaksegi ja need vabad tekivadki turule ringiga tagasi. Ilmselt oleks ikka pidanud vast kiirelt 1-2 last tegema, üksikemana tundub, et oleksin "tegijam" variant turul, kui lastetuna hetkel.

Ma ei saagi aru, miks inimesed viitsivad elada sellises piiratud maailmas, kus 32 on vana, üksikema on läbikukkunud ja lastega mees vaene rott, kellele elatisest midagi üle ei jää. Kõlab kuidagi masendavalt. Ma saan aru, kui oma õpinguid ja karjääri hoolega planeeritakse, aga armastust? Miks seda ei võiks vabalt võtta. Kui oled eluterve inimene, siis võiksid oma elu usaldada ja mitte pidevalt oma lasermõõgaga vehikida, et jumala eest 32-aastasega kokku ei sattuks. Armumine ja armastus sõltub sinust nii kui nii ainult 50% - seda polegi mõtet 100% kontrollida. Pealegi, kui tahad oma elu muuta, siis ei saa elada samamoodi nagu alati elanud oled.

No tõesti ju su suhtluringkond piirneb mingi x külga või madalalaubalistega. Meil on tööl, kõik kõrgharitud, 14 naist, neist 6 vallalised lapsetud ja jäävad vanusesse 25-45. Ja väga toredad naised, mitte mingid tibinad ega fuuriad.

32 nüüd mingi vana. Selleks ajaks on naine ikka jõudnud aru saada, kas ta tahab lapsi ja kui palju. Tibin 23 pole seda veel eriti mõelda jõudnud. Ta ei ole prekonnale orienteeritud. Nohh mõtleme sellega veel paar aastat ja paari aasta pärast on ta omale juba kobedama kuti leidnud. Iseloom ja prioriteedid siin elus pole ka veel välja kujunenud ja tõenäosus lahku minekuks on suur.

Kuidas su postitusest aru saada, karjääri planeeri, majandust planeeri aga mehed ja lapsed las tulevad millal tahavad ja kuidas tahavad ellu? äh, las lennata, nagu Kiir ütles.
Selle ülejala suhtumise pärast ongi niipalju oma eluga kimbus üksikemasid ja nende õnnetuid abieluväliseid lapsi

Minu point oli rohkem see, et karjääri võib tõesti detailideni ära planeerida, aga koostada konkreetne plaan, et 32-aastasse naisesse ma ei armu, on natuke tobe juba.
Miks ei või armastus ellu tulla, millal iganes, vot sellest ma küll aru ei saa.
Lastest ma ei rääkinud midagi. Tüüpiline delfi :D

Tahad mõnu maitsta pead valu kannatama.

Mis tähendab, miks on? Siin pole tegemist ju ometigi ühepoolega, miks jätavad mehed maha oma naisi? Miks?
Arvad, et valitakse mingi jorss, kellel lastakse taha keerata....elatakse ka 10-15 a koos, kas see mees kuulub ka suvalise jorsi alla?? Mitte midagi siin maailmas pole garanteeritud, jäta see omale meelde!

Kulla kirjutaja, ütle teistele ka, mis toetusi need üksikemad siis saavad? Seda oleks ka üksikemadel endil väga huvitav teada saada. Eestis ei ole üksi lapsi kasvatavale vanemale mitte mingisuguseid toetusi, olegu ta siis ema või isa. Inimesed, mõelge ikka enne, kui rääkima hakkate.

Sest ühiskonna suhtumine soosib seda.
Meeste ja naiste vahel on tõukumise ajajärk. Mehed õpivad vihkama naisi ja vastupidi, sest mees ja naine ei oska vedada ühist vankrit.

Lahkuminek pole ainult ühepoolne. Initsiatiiv võib olla vaatamata halale, naisepoolne. Mehe patuoinaks tegemine on naistekeskse kogukonna keskel lihtsalt mugav võimalus varjata naistepoolset saamatust olla emarollis ja truu abikaasa mehele. Kindlasti ei ole kõik mehed pahad mahajätjad!

Ma olen uuduga nõus - ühiskonna suhtumine soosib seda. Kui keegi noorik(kasvõi koolilaps alles) titega maha saab, ei vaadata sellele sitasti(mina muidugi vaatan, aga kelle asi). Vastupidi. Väga hea on! Sellele käib otsa jutt, et oh mis...polegi meil mingit meest siin vaja ja saame ise hakkama küll ja nii edasi. Sisuliselt on see häbiplekk. Vallaslapsed. Isatud. Jäetud täiesti teadlikult ilma normaalsest kasvukeskkonnast - perekonnast. Kodust. Oma isast. Selline poolik, lõhutud ja emotsionaalselt vildakas vundament uuele elule. Mis elutervet suhtumist näeb sellises olukorras kasvanud laps? Arvate, et tal tekib lambist mõte hakata omale normaalset meest valima, kellega lapsi teha? Vaevalt küll. Eks saab samamoodi omale sabaalla kaku, nagu muuseas ja elu läheb samas stiilis edasi.

Mina küll ei ütleks, et nüüd rõõmalt ja positiivselt vaadatakse noore naise vallasemaks saamist. No sellist häbistamist nagu vanasti tõesti pole, aga miks sa selle õnnetu vallaslapse elu oma mõnitamisega siis veel kibedamaks peaksid tegema? Või tahad nad üldse ära uputada nagu kassipoja? Tänapäeval saab naine üksi ikkagi täitsa normaalselt hakkama. Oleks siis need abielud püsivad, aga ei ole ju. Abielust sündinud lapsed jäävad samuti iga kolmas ainult ema kasvatada. Eesti mees üleüldse on koduses keskkonnas apaatne ja lastega vähe tegelev olend ja vallaslapsed kokkuvõttes ei jää eriti paljust ilma.

Küll nüüd ütles kuldmune! Ohh milline üllatus, selle peale vist tõesti keegi meist poleks ulnud, et alati pole mees mahajätja ja algataja. Kas keegi on seda nii must-valgelt üldse kusagil väitnud, et alati mehe süü?