kas tunnete, et see mees, kellega koos olete, ongi see õige-see, kellega oled loodud kokku jääma, sest saatus viis teid niimoodi kokku. Ma küll olen teist korda pikemas suhtes, meil on laps, aga peale 6-ndat aastat tunnen ikka, et me vist tegelikult pole kokku loodud. Järjest hullemaks läheb asi. See kindlasti tundub ainult mulle nii, aga esimene armastus tundub nagu olevat see, kellega tegelikult oleksin pidanud eluks ajaks kokku jääma. Ja mingi loll uskumus on koguaeg, et kunagi viib meid saatus esimesega taas kokku, kuigi see on absurd. Alguses oli kõik ilus praeguse mehega, aga miks ma end siiski kehvasti tunnen. Samas lahku minna ka ei oskaks ja ei kujutaks seda ette. Kas siis ikkagi peaksime tegema kõik selleks, et üksteisele paremini sobida? Kui ei peaks koos olema, sisi peaks ikka mingi tugev hääl selgelt selgeks tegema, et tuleb lahku minna, aga sellist puhast selget tunnet selles suhtes ikka pole, et julgeksin selle sammu ka ette võtta. Mida ma endale ette kujutan.....?

kas oled mõelnud, mis jääb sul praeguses suhtes sellist vajaka, mille tõttu esimene suhe see ainuõige tundub?

imelik on see, et esimene suhe oli just tegelikult frustreeriv ja tegi mulle palju haiget, aga olen ise mõelnud, et äkki sellepärast jäigi rohkem meelde. Armastus oli ikka nii suur, et sellele andis vastu panna. Kui saaks aega tagasi, siis tean, mida oleks teinud teisiti, aga paraku. Praegune suhe rutiinne. Mina kodune, mehel omad huvid ja hobid. Me eriti ei räägi, sest meil pole ühiseid huvisid/ asju millest rääkida. Kõik on kuidagi nii... igav, jama. Aga kuidas me 6-7 aastat vastu oleme pidanud, ei tea. Miks ma varem aru ei saanud... tegelt sain, aga ikkagi tundus, et lahkuminek olek skuidagi vale või..päris nii ka ei tahtnud. Tean, et hakkaksin kahetsema. Eks praegu muudab laps ka palju, sest laps veel väike ja ei saa tõmmelda edasi-tagasi, kokku-lahku. Aga mis siis ikkagi saab, kui me oleme nii erinevad, mitte midagi ühist pole (peale lapse ja kodu), õiget tõmmet pole, olen õnnetu, vastikuks vingujaks ja bitchiks muutunud, mida ma enne ei olnud. Ei saa ju olla siis me kokku loodud või mis?

panin oma teema ju valesse rubriiki.... oeh, andestust.Aga see ei tähenda, et sellest osa ei võtta ka mehed

Ei ole sellist mees siia ilma sündind......

tunnen, täpselt sama mis sina :S ja ei suuda ka lahku minna, lihtsalt pole nagu jõudu selleks...

esimene suhe tegi Sulle palju haiget ja seepärast arvad, et jäi ka ehk rohkem meelde? praegune suhe on rutiinne ja seega ka igav? kas saan õigesti aru, et vajad dramaatilisi tundeid, mehe vägivaldsust, lõputuid leppimisi ja jälle haiget saamisi? kui jah, siis... kahju, aga siis on küll viimane aeg Sul endaga hakata tööd tegema, päriselt, sest see kõik viitab sisemisele sõltuvusele... mõtle veelkord ja kui tõesti nii, siis alusta iseendaga. peret ära lõhkuma hakka, sest sellest rutiinsest, turvalisest suhtest võib Sulle hoopistükkis abi olla, kui end "ravima" hakkad.

Kuule blondiin, ära kuritarvita minu nime........

Mul on kusjuures sama rutiine elu,põen vist siiani oma esimest meest.Esimene suhe kestis 9 aastat ja praegune 3 aastat.Mees on hea ja kõik on kodus korras,kuid ikka ma mõtlen oma esimesele suhtele...ei saa eelnevat elu peast ära,kipun võrdlema praeguse eluga.
ex aeg näitab,kuid oma praegusest mehest ma ka lahuku ei lähe.

Naine 2, misasja sa siin sõimad. See et kirjutan sellisel teemal, ei tähenda, et ma siin midagi kuritarvitan. Mida sa tuled mind blondiiniks sõimama? Mis õigusega? Eriti heal arvamusel endast

kaebad , et kõik on nii igav ja jama
Ise istud kodus ega liiguta lillegi, et sul ja su perel huvitav oleks.
kas ootad, et mees toob sellegi sulle kandikul kätte ja veel lõbustab ka?
Naljatulk
Huvitaval inimesel ei ole kunagi igav
Kui muidu ei oska endaga midagi peale hakata, mine tööle..inimeste sekka..liiguta oma keha ja aju
taevas hoidku, miske piripill

normaalne oleks, et õpid enne seksimist meest tundma mitu aastat ja siis juba naljalt puusse ei pane

ma teen niimoodi, muuseas, ja aina paremaks suhe läheb

aga võibolla hoopis nn. iseloomu viga? äkki tunneksid absoluutselt igas kooselus, et oh, see vist pole õige...
jah, nii võib ka oola :(

Ja siis võib veel olla, et te tõepoolest pole teineteise jaoks loodud. Aga mida praegune mees sellest arvab, oled temaga rääkinud? See, et pärast 6ndat koosoldud aastat kirg kadunud, pole vist mingi uudis, nii vist käibki. Kahjuks. Aga tõesti, peaks olema sõprus, usaldus jne need muud head ja üllad tunded. Kui aga näed kõike negatiivsena, siis pead sellega tegelema ja asjad endale selgeks tegema. Kahtlane, kas see esimene oleks see õige olnud, miks siis ikkagi lahku läksite. Pigem klammerdud mõttes selle külge kui üks "pääsetee". Aga vaata ikka enda sisse. Mida üldse elult tahad? Kas praegune mees sellisena, nagu ta on, sobiks Sulle nt 10 aasta pärast, inimesena, kaaslasena? Uskumatu, kuidas me tegelikult muutume ajas, 10 aasta pärast mõtled võibolla sootuks midagi muud, tahad muud kui täna. Küsi nõu vanematelt inimestelt, kelle arvamus Sulle loeb. Võibolla on Sul lapsega kodus olemisest tekkinud lihtsalt väike deprekas, et vajad vaheldust. Kui majandus võimaldab, mine kooli või kursustele vms, kus saad uusi muljeid. Murra rutiini ja vaata, mis juhtub. Kui ikka tundub, et vale mees, siis proovi taas midagi uut, siis kasvõi lahkuminekut. Aga sedasi n-ö padja otsast lahku minna tundub küll vale.

See on hea tunne. minge kohe lahku.

imelik et mina ekse(2eksabikaasat ja lapseisa) ei põe
põdeksin pigem siis kui mu pregusega(kellega last pole ega tule) asi otsa saaks
imelik ka et eksid(2tk) küll sebivad naisi aga püsisuhet neil kohe kuidagi ei teki kuigi pruudikandidadid nii ihkaks seda
vaenlasi olen nii ainult naisteseas saanud
kurp

juhtub nagunii see, mis juhtuma peab.