Andke nõu, kuidas käituda. Läksime 2 nädalat tagasi lahku, peamiselt minu süül- ei osanud teda hoida ega hinnata, üritasin pisiasju temas muuta, ei vaevunud tema sõpru tundma õppima- olin täielik egoist. Tema oli minuga väga hea, hoolis ja püüdis isegi mu halba käitumist mõista, kuni lõpuks sai tal kõrini. Rääkisime temaga tõsiselt, lubasin ja tahtsin muutuda. Tema oli minuga jälle hea ja hooliv ja ma ei suutnud end muuta. Läksime lahku, tema enam ei tahtnud. Mõistan teda, miks. Peale lahkuminekut olen paljudest asjadest aru saanud, miks ma nii käitusin ja mida ma muudaks. Rääkisin talle mõni päev hiljem sellest, rääkisin, et igatsen ja loodan väga, et ta annaks mulle veel ühe võimaluse. Tema vastas, et ta juba andis mulle võimaluse ja praegu tahab ta minust eemal olla. Nüüd me pole üle nädala aja suhelnud üldse. Olen loll, et käitusin niimoodi inimesega, kellest tegelikult väga hoolin. Tahan end tõsiselt analüüsida ja oma käitumist muuta- ma arvan, et tean põhjust, olen ka varem nii käitunud just "heade inimestega". Olen kaalunud psühholoogi juurde minekut. Tahaks väga väga, et ta annaks mulle veel ühe võimaluse, ei taha teda kaotada. Praegu aga tahab tema eemal olla ja üldse mitte suhelda. Viimati ütles ta mulle, et vajab aega ja tahab sõpradega olla ja uute inimestega tutvuda (mulle jäi selline mulje, et tahab uute tüdrukutega tutuda). Mida soovitate? Kuidas käituksite? Kas leppida ja minna lasta ja loota, et ta ise tuleb tagasi millalgi... või võidelda... aga kuidas, kui ta isegi ei taha minuga suhelda ega kohtuda?

Kirjuta täpselt see sama jutt talle. Kui tõelised tunded on olemas, siis vast andestab. Anna aega järele mõelda.

Aga kas poleks ikkagi lihtsam leida keegi, kelle puhul ei teki nii soovi teist muuta ja sellest tulenevalt punnitatud enese tagasihoidmist ja "analüüsi"? Teine pool käitub õigesti ja "tõelised tunded" on üks suur blah-blah-blah, kui igapäevases elus ollakse terrorist. Need ilusad analüüsitud mõtted kaovad sul ju niipea, kui ta su uksest sisse astub. Tean selliseid nagu sina - te ei ole sugugi halvad ega pahatahtlikud, lihtsalt peate endale leidma kellegi sobivama.

ma arvan ka et selles olukorras on sul mõttekam kokku võtta ja eemale jääda. Esiteks, sa tahad teda praegu selle pärast, et lihtsalt kahetsed (äkki suurendab "igatsust" lihtsalt alateadlik soov saada, mida tahad).
Teiseks, nii halbadele kogemustele ja jamadele, mis sa suutsid korda saata, ei saa head suhet enam rajada. See jääks müürina teie vahele, kuigi te võite pruukida ju head nägu teha.

ainult praegu sa teeksid kõik ja arvad, et suudad ise muutuda... tegelikult on see ainult mahajäetusest tekkinud ahastus ja kui kokku saaksite jälle, siis läheks kõik vana rada... loobu parem, ehk leiad inimese, keda polegi vajadust muuta:)

oled vist väga noor ja alles alustanud suhtega?

mäletan, et olin ise samasugune oma esimese armastusega (umbes 15 aastat tagasi). Tüüp oli parim võimalikest, aga lihtsalt minu jaoks oli kogu aeg midagi mäda. Küll polnud üks asi piisavalt hea ja küll polnud teine asi sobiv. Läksime lahku. Väga raske aeg oli. Olen ennast parandanud, kuid eks iseloom on keeruline. Mõtlen siiamaani selle esimese armastuse peale, et no kuidas ta küll mind üldse taluda suutis ja kuidas mina nii õudne temaga olin. Väga kahju on enda lolluse pärast.

Lihtsalt arvesta teise inimesega. Sina ei ole kõige tähtsam ja maailm ei liigu ümber sinu.

Olen praegu sellises suhtes - maailma parim mees ja siis tujutsev mina. Kui palju kordi olen endale lubanud, et nüüd hakkan normaalseks... Aga ikka ja jälle suudan mingi jama kokku keerata. Hetkel veel on see mees minu kõrval, ehkki pidevate tülide tõttu on suhe juba tunduvalt jahenenud. Tundub, et olen ka oma kahetsemisega hiljaks jäänud ja lahkuminek on vaid aja küsimus. Kohati saan aru, milles minu probleem on ja suudan normaalselt käituda, aga siis jälle hakkab katus sõitma.

sellised nõmetsejad ei muutu nii pea.......selel teise asemel ma tagasi ei tuleks.

Mõned sinu kohta käivad tabavad laused, mida su teksti põhjal järeldan;
..."esimene lumi sulab alati...!"

Omad vitsad peksavad.

See mida me valesti oleme teinud, saame aru tavaliselt alles hiljem.

Mini inimene on reaalsuses ja rohkem võimalusi ei anna ehk näiteks; "Süütus kotatakse üks kord ja igaveseks."

Analüüsi oled nüüd küll teinud, aga milles oli smptom ja millise diagnoosi endale paned?

Tahtmine on taevariik, maapealne elu on reaalsus.

Võitluse, jõu ja survega ei saavutata teineteisemõistmist.

Lootus on lollide ootus.

Kasuta seda õppetundi parem oma järgmiste suhete juures. Oled veel väga noor ja terve elu ees.

Hmmmm, ma nüüd üritan pilti kokku panna... aga ma ei tea... kas su igatsetud poiss on Alari? Kui on siis... jah..kirjuta vastu, ehk oskan aidata.. või siis sulle aru pähe panna..

oo, ma tahaks ka juba teada, kas on alari?

Eino tõesti, vasta, kas on Alari? Kui on, siis on kaks varianti sul, sa kas hakkad tema eest võitlema ja saadki ta tagasi, sest tema sõnade järgi ''läksin selle aasta parimast suhtest lahku'' ja ''hakkan nüüd tsölibaadis elama'', siis peaks ju obviously näha olema, et ta tahab sind.... aga nojah.. nii palju, kui mina teda tunnen... on ta tavaliselt ainult ühe asja peal väljas olnud.. aga nüüd, kui tunded ka mängus on, siis on asi ehk teisiti:) Kirjuta, usu, ma saan aidata:)

teemaalgatajale: ehk elus ongi nii seatud, et saad oma õppetunni niikaua, kuniks sellest midagi õpid. nagu sa ise näed, oled ühte ja sama viga teinud korduvalt aga ikka jätkad sama rada pidi. Kas sa tavaliselt ka analüüsid pärast situatsiooni ja , mis valesti läks? Vähemalt seekord on näha, et sa püüad. Kui sa tõesti õige vastuseni jõuad, siis on see viimane kutt, kellest sa ilma jääd sellel ühel konkreetsel põhjusel ehk siis see põhjus on vastus, mille sa ise pead välja mõtlema. Pole midagi, katsu lihtsalt läbi elada. Alati ei peagi kõik hästi olema, et oleks hea olla. Aga sellest saad hiljem aru!:)