Ma lihtsalt olen. Seisan siin, üritan midagi teha, kuid tegelikult puudub igasugune mõte, absoluutselt igasugune siht. Ja ma üritan pidevalt mõelda, mida ma tegema pean. Mida ma armastan ? Ma ei oska seda otsida, ma ei tea, kust alustada, ma ei oska. Aga kui mul ei ole seda kõike, kui mul ei ole seda, mis mu südames on, siis ma olen tühi. Ma olen teinud nii palju valikuid, loobunud paljust. Ma olen saanud nii palju petta. Ma olen üksinda, sest ma ei ole see inimene, kelle kõrval keegi tahaks seista. Ma olen üksinda. Täpselt nii nagu ma palju aastaid tagasi mõtlesin. Ma ei ole karjaloom, ma ei ole selleks loodud. Minu loomuses ongi olla üksinda ja seista ise kõigele ja kõigile vastu, usaldades vaid ennast. Ma ei suuda lihtsalt mõista, mis minus nii erinevat on, et ma ei saa olla kuskil. Mind ei saa kutsuda sõbrannaks, mind ei saa kutsuda toredaks ning kindlasti pole ma üks õige naine. Ja ma ei taha lihtsalt enam paigal seista. Ma ei taha enam oodata, et midagi juhtuks ja ma saaks aru, mida ma tegema pean. Ühelt poolt tunnen, et ma pean lahti rebima ja minema ning tegema pimesi ning lootma, et ehk ma leian selle. Teisest küljest ma ei taha aega raisata või veel vähem tundeid.
Nii ma siis istun päevast-päeva ning tunnen end kasutuna. Mul ei ole karjäärisihti, kus võidelda ja luua enda identiteet. Ammugi ei unista ma perest, kus lapsed kilkaksid ning pakuksid mulle seda rõõmu. Kasutuna tunne tekitab masendust, tekib küsimus, kas minu elul ongi ültse mingi kõrgem siht või ma jäängi paigale, vaadates enda ümber inimesi ning nähes, kuidas nad minust mööduvad. Nemad kõik on selle juba välja mõelnud. Ja mina seisan üksinda siin ja üritan aru saada sellest, mis neil juba ammu lahendatud on. Aeg hakkab otsa saama, vaikselt saab õhk otsa. Ja see teeb mind närviliseks. Mul on nii palju küsimusi ning keegi ei saa neile vastata.
Ärge saage valesti, aru. Ma ei otsi eluarmastust või õnne või raha. Ma otsin enda elule mõtet.

Ega siin muud pole kosta kui tuletada meelde, et maailmas on 3 põhilist liikumapanevat jõudu - surm, nälg ja sitahäda.

arstile! masenduse vastu tehakse 3 süsti,aju hakkab tootma teatavat XXXi ja asi loksub paika tasapisi...loodetavasti pole sa lastekodukas,on isa ja ema või üks nendest,kellega suheldagi...mine koori laulma või tantsuringi,õpi keeli ja reisi,maailm on nüüd valla,mine kirikusse ja aita väeteid,hakka või vähemalt proovi kirjutada või luuletada,värvilisi tekste,mitte halle...elu mõte on olla kasulik ükskõik mis moel ja kellele! ole nähtav,sõbralik,abivalmis ja leiad tuge!

Oskad hästi kirjutada.
Elumõtte annab tagasi üks korralik adrenaliinilaks, olukord kus ühe hetkega kogu elu silmade eest läbi jookseb. Peale seda elumõtte leidmine enam muret ei valmista, oled õnnelik, et elu sees, hingad ja tunned rõõmu enda ümber toimuvatest pisiaskeldustest, nendest mis täna nii mõtetud tunduvad.

Galitaga igati nõus.
Kõik me saame just seda, mida oleme endale soovinud (oodanud, eeldanud). Ise loome oma oleviku ja tuleviku.

elumõtte võib anda ka teiste abistamine. mine vabatahtlikuks, igasuguseid inimesi on vaja.

Laias kaares uitavate mõtetega autor just realistlikku mentorit vajabki, plussiks veel kui on eestimaalt

loe Piiblit, seal on elu mõte selgesti kirjas

Tundub, et tundsin autori tema mujal avaldatud kirjatööde järgi ära. Võib öelda, et mul endal on sarnaseid mõtteid.
Teadlik eluohtliku kogemuse hankimine pole just kõige arukam ja heatahtlikum soovitus. Pädevam analoog oleks turvalistes oludues tugeva aine katsetamine. Tervisega ei juhtu midagi, aga elu on uus. Oleneb muidugi inimesest.
Selline kõiki ihasid ületav tugev soov vastuste järele on suurepärane eeldus teaduse tegemiseks. Olete veel väga noor ja muretsemiseks pole põhjust. Isegi Newtonile, kes tegi suured teod enne 26-aastaseks saamist, oleks veel võimalik järele jõuda. :)

Kui inimene ei otsi, vaid nendib, siis pole tal soove vastuste järele. :) Ta küsib alati valesid küsimusi, et mitte saada õigeid vastuseid. Ta teab täpselt, et ta ei ole "karjaloomaks loodud" ja see võib olla osa probleemist, oma olemuse teadlik eitamine. Eluohtlikust kogemusest võib siiski eluga pääseda, kui sõjapiirkond ei sobi võib ekstreemspordialasid katsetada, kaljuronimist jne. Tugeva aine katsetamine olukorras, kus inimesel on probleeme kardetavasti juhib sõltuvusse ennemalt, kui olukorrast välja, aga eks seda juttu tõukavad kõik narkomaanid, eriti need elu mõttetuse rasket taaka mittetaluvad. Kui probleemi lahendamise asemel keskenduda ajale, mis jäänud ja tunnetele, mis sind valdavad sellega seoses, siis karta on, et järgijäänud aja "nautimisega" kõik piirdubki. :) Ühesõnaga, imegu Peee näppu, oma mammutteemast ikka vähe tal, jaksu!

no sel siin on üsna ladus kirjaviis, mida P. tegijal pole.
aga ilma mõtteta halin küll. selline hästi tüütu ka. nagu üritaks kaastunde kerjamisega teiste aega varastada.

hakka võtma topeltkogus kaltsiumit, varsti on ok. võid veel miskid mineraalid ja vitamiinid üle vaadata, mis sul puudus võib olla.

Noh. Siin on mingi perekonnavärk. Olematud seosed juurtega kas varasemast või hilisemast ajast. Jalgealune pind puudub, eks siis hakataksegi kõikuma, kõiges kahtlema, midagi otsima. Nii on. Sest oled ju see, kes on kuskilt kellestki tulnud. Kui sa neid ei tunne või on suhted mõrased või suisa katki, siis oled ka ise katki. Midagi ehitada saab ikka kindlale vundamendile.
Väikese mõtte oma elule leiad läbi endale meeldivate ja rahuldust pakkuvate tegevuste. Proovi erinevaid asju. Rahulikult, mitte tõmmeldes ega rapsides. Teinekord leiad selle elu mõtte hoopis läbi teiste inimeste, kes Su teele satuvad. Ole siis tähelepanelik neid ära tundma.

Kui tervis lubab liikuda, siis mine ja kõnni kusagil ringi, naudi loodust või linnas vaateaknaid, istu pargipingil, vaata linde ja liblikaid ning lase päikesel end soojendada. Liigu, liigu ja veekord ära istu paigal hämaras toas kuvari ees.