Poolteist aastat deite ja selline tulemus: 11 meest, kes olid päris toredad ja päris ok väljanägemisega, tahtsid kõik uuesti kohtuda, rääkisid, kui tore ja ilus ma olen, mõni rääkis armumisestki, kuigi polnud veel jõudnud tutvudagi.
Ja nende kahe mehega, kes ka minus huvi suutsid tekitada, läks praktiliselt kohe aia taha. Võib-olla eksin, aga korras oli kuni selle hetkeni, kui rääkisin oma huvist, ehkki tegin seda vihjamisi, mitte otse. Ausus on vist tõesti ülehinnatud, sellest on kahju, ma ei oska valetada. Armastamine ei ole mingi meeste privileeg ometigi?!